Abieluvõrdsuse debatis on konservatiivide argumendid jõudnud absurdi: LGBT+ inimestele abieluõiguse andmine ohustavat „heteroseksuaalset identiteeti“ ja rahvuslikku julgeolekut, see viiks pedofiilia ja intsesti legaliseerimiseni ning lõpuks tulenevat abielu „inimese kui looma ja bioloogilise liigi paratamatust olekust“.
Nende biologiseeritud argumentide nõrkuse näitamisele on piisavalt tinti kulutatud: homoseksuaalsus on looduses vägagi levinud ning looduse kirjeldamisest ei piisa normide kehtestamiseks –kui härrad Ehala ja Espak ei taha just väita, et inimese kui looma paratamatu oleku tõttu tuleks ka kõik prillikandjad vangi panna ja lennukid romulasse saata.
Küll avavad argumendid abielu „loomulikust olekust“ seda, miks on abieluvõrdsuse debatis kaalul mitte lihtsalt LGBT+ inimeste õigused, vaid laiemalt see, kas me tahame elada võrdõiguslikus või patriarhaalses ühiskonnas. Enne seda, kui abielu loomulikku olekut otsiti loodusest, leiti see lihtsamini jumalikust loomuseadusest: see on see „traditsiooniline abielu“, mida kaitsevad nii radikaalkatoliiklane Vooglaid kui ka assüroloog Espak.
Nii nagu konservatiivid räägivad praegu looduse poolt paika seatud sugude komplementaarsusest, räägiti paarisaja aasta eest jumala poolt määratud sugude komplementaarsusest. Aadam ja Eeva on sõna otseses mõttes tehtud samast lihast, nad saavad harmooniliselt areneda vaid koos, ent naine pole selles ühenduses sugugi mitte võrdne partner. Nagu Jumal Moosese esimeses raamatus Eevale kinnitab: „Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb sinu üle.“
Suurema osa kristliku Euroopa ajaloost on abieluõigus seda käsku peegeldanud. Sooline komplementaarsus, kus mehed kuuluvad avalikku ja mõistuslikku maailma ning naised kodusesse, sugu jätkavasse ja emotsionaalsesse maailma, tähendas muuhulgas, et meestele jäi õigus käsutada perekonna vara, lepingulisi suhteid ja hääleõigust poliitilistes küsimustes. Mees oli ka kodus „perekonnapea“, mis tähendas muu hulgas õigust naist füüsiliselt „mõistlikkuse piires“ karistada. See ühemõtteliselt patriarhaalne ühiskonnamudel hakkas murenema alles XIX sajandil revolutsioonide tuules (Prantsuse revolutsiooni ajal, muide, jäädi selles küsimuses veendunult traditsiooniliseks).
Tänapäeva tsiviilabielu on rõhutatult võrdõiguslik: meestel ja naistel on ühesugused õigused ja kohustused, kellegi iseseisvust abiellu astudes ei loovutata. Patriarhaalsed arusaamad meeste-naiste suhetest on Euroopa kultuuris siiski sügavalt juurdunud. Mõelge kõigile nendele kordadele, kui lähisuhtevägivalda on kirjeldatud kui perekonna siseasja, kui avalikus elus osalevatele naistele heidetakse ette hüsteerilisust või irratsionaalsust või kui rahva järelkasvu probleeme lahendatakse just nimelt naistele suunatud poliitikameetmetega.
Selline on traditsioon, mida abieluvõrdsuse vastased püüavad elus hoida. Kui tunnistada, et harmooniline ja hästi toimiv perekond ei pea tingimata olema erisooline, et ka kaks samast soost inimest võivad edukalt teineteist toetada, armastada ja lapsi kasvatada, siis kaovad perekonnaõiguses viimased patriarhaadi järelmid. Samasoolisi perekondi on olnud alati –aastasadu.
Nii et tegelikult on Martin Ehalal õigus ja abieluvõrdsus tähendabki abielu mõiste muutumist. Aga abielu mõiste on XX sajandi jooksul muutunud korduvalt: lahutusõiguse andmisega, abordiõiguse andmisega, abielusisese vägistamise kriminaliseerimisega, naistele omandikäsutusõiguse andmisega. Ja maailm pole sellest kokku kukkunud. Ei kuku ka nüüd.
Seepärast on ka tähtis mitte loovutada abieluvõrdsuse vastastele „traditsiooni“ kaarti. Juriidiliselt on patriarhaalne, heteroseksuaalne abielu tõepoolest traditsiooniline, ent ka seesuguse abielu kriitika on aastasadu vana. Paljud erisoolised abikaasad on kohelnud teineteist võrdselt ka siis, kui seaduse silmis oli mees naise suhtes ikka veel ülimuslik. Ka kirikuisade hulgas on olnud palju patriarhaadivastaseid. Prantsuse feminist Olympe de Gouges kritiseeris soopõhiseid eristusi avalikus elus aga juba 1791. aastal, kirjutades seksistlikele revolutsionääridele järgmiselt: „Mine jälgi loomi, küsi algainetelt, uuri taimi .. otsi, katsu eristada sugusid looduse korralduses. Sa leiad, et nad on kõikjal segunenud.“ Abieluvõrdsuse toetajad leiavad vaid, et sama kehtib ka perekonnaelus.