Idee ukrainlastest ja venelastest kui vennasrahvastest on üldteada. See on arusaam, millega propaganda on üles kasvatanud mitu põlvkonda ukrainlasi ja – olgem ausad – kuni viimase ajani ei ole ka keskmine eestlane osanud ukrainlasel ja venelasel hästi vahet teha. Mis iseloomustab kahe rahva vahelist sidet, nende sarnasust või siis hoopis erinevust? Üks võimalus on uurida kahe rahva kultuuri: milline on nende väärtusruum ja sellest tulenevalt, kuidas mõeldakse ja kuidas käitutakse.
Kui lähtuda tuntumatest maailma rahvaid üksteisega võrdlevatest kultuurimudelitest, siis paigutavad nad kõik Ukraina ja Venemaa teineteise lähedale. Sellise tulemuse annab näiteks maailma väärtusuuringu andmetele (www.worldvaluessurvey.org) tuginev Ingleharti-Welzeli mudel, kus riigid on paigutatud joonisele: üks telg kirjeldab seda, kas oluliseks peetakse toimetulekut või eneseväljendust, teisel teljel vastandub traditsiooniline maailmapilt ratsionaalsele. Selle kaardi järgi pole ükski riik Venemaale lähemal kui Ukraina. Nii võibki ilma süvenemata paista, et maailma riikide võrdluses on ukraina ja vene rahvas tõepoolest kultuurilt väga sarnased.
Siiski on sellised üldistavad mudelid üldpildi saamiseks ja peamiste kultuurierinevuste väljaselgitamiseks küll äärmiselt kasulikud, aga nende suur üldistusaste on ühtlasi ka nende puudus. Kaks kultuuridimensiooni (kumbki määrab ühe telje joonisel) saadakse lihtsustatult võttes nii, et selle järgi, millised väärtused ja hoiakud eri riikides enamasti koos esinevad, koondatakse need gruppidesse ja saadud gruppe nimetataksegi kultuuridimensioonideks. Võtmesõna on siin „enamasti“ – enamasti, kuid mitte alati. Igas riigis kujunenud kultuur on siiski unikaalne ja võib juhtuda, et kui n-ö vaadata dimensiooni sisse, on pilt palju nüansirikkam.
Vaatleme siis ühekaupa väärtusi, mis väljendavad traditsioonilise ja ratsionaalse maailmapildi vastandumist. Seda dimensiooni võib nimetada ka kui usk versus vastutus: usk traditsioonilistesse väärtusesse, jumalasse, riiki ja tema võimesse oma alamate eest hoolitseda, versus vastutus, sõltumatus ja oma eluga toimetulek. Ühel pool fatalistlik arusaam, et minust ei sõltu midagi ja minu eest otsustatakse/hoolitsetakse, teisel pool vastutuse võtmine. Teistest kultuurimudelitest katab selle dimensiooniga sarnaseid elemente ühelt poolt kollektivismi ja individualismi dimensioon, teiselt poolt hierarhia (võimukauguse) ja egalitaarsuse vastandus (õigupoolest eristaski näiteks Hofstede oma tuntud kultuurimudelit luues need kaks dimensiooni vaid teoreetilistel kaalutlustel, andmeanalüüs andis tulemuseks neid kahte aspekti ühendava dimensiooni).
Maailma väärtusuuringu tulemused näitavad, et rahvuslik uhkus ja usaldus parlamendi vastu on Venemaa elanikkonna hulgas hoopis suurem kui Ukraina elanikel. Euroopa sotsiaaluuringu (www.europeansocialsurvey.org) andmed omakorda näitavad, et kõigi võrdset kohtlemist peetakse Ukrainas hoopis olulisemaks kui Venemaal. See kõik viitab sellele, et hierarhiat aktsepteerivad traditsioonilised väärtused on Venemaal märksa rohkem hinnatud kui Ukrainas.
Samal ajal näitavad nii maailma väärtusuuringu kui Euroopa sotsiaaluuringu andmed, et perekonda ning perekondlikke ja usukombeid, reeglite järgimist ja korralikku käitumist peetakse Ukrainas palju tähtsamaks kui Venemaal. Maksudest kõrvalehoidmist või piletita sõitmist peetakse Ukrainas märksa vähem aktsepteeritavamaks kui Venemaal. Ka need väärtused on seotud traditsioonilise, konformistliku, kollektivistliku poolusega traditsioonilise ja ratsionaalse maailmapildi vastanduses. Lisaks hinnatakse lõbutsemist, naudingut pakkuvaid tegevusi, seiklusi olulisemaks Venemaal kui Ukrainas – neid väärtusi seostatakse individualistliku kultuuriga. Niisiis teatud aspektist vaadates on hoopis vastupidi: kollektivistlikum, s.t traditsioonilisemate väärtustega on kahe riigi võrdluses hoopis Ukraina, mitte Venemaa.
Kuidas selline olukord on kujunenud? Kultuur, väärtusruum kujunevad väga pika aja jooksul. Õigupoolest on kujunemislugu sama pikk kui inimkonna ajalugu. Mõjutanud on paljud tegurid alates looduskeskkonnast kuni lähiaja ajaloosündmuste ja valitsevate ideoloogiateni. Siinkohal on olulisemad ilmselt just viimased.
Venemaa on pikka aega olnud autoritaarne riik. Selle tagajärg on allasurutud rahva tahe: rahvalt ei oodatagi mingit soovi ega võimet midagi otsustada, küll aga oodatakse allumist ja reeglite täitmist, seda vajaduse korral vägivallaga tagades. Otsuseid teeb kitsas kõrge staatusega inimeste ring ja need otsused on täitmiseks, ilma et nähtaks vajadust neid kuidagi selgitada või rahvast nende õigsuses veenda. Loogiliseks tagajärjeks on passiivsus ja fatalism, õpitud abitus – vähene usk, et üldse on võimalik oma elu muuta, ja sellises olukorras ainuvõimalik ootus, et riik hoolitseb oma alamate eest. Rahvas ise vastutust ei tunne ja igaüks püüab võimalikult hästi ja mugavalt ära elada. Siit ehk ka lõbutsemise väärtustamine, aga ka võimaluse korral maksudest kõrvalehoidmine või piletita sõitmine, justkui tahetaks kasutada võimalust vägivaldsele süsteemile „tagasi teha“.
Ukrainas selline ajalugu puudub: Ukraina ukrainlastega asustatud alad on olnud näiteks Poola-Leedu, Austria-Ungari ja Vene võimu all, nii mõnigi neist on toonud Ukrainasse ka demokraatlikke arusaamu. Tõsi, periood, kui Ukraina alad oli jaotatud Austria-Ungari ja Vene impeeriumi vahel, on jätnud oma jälje: Ukraina lääneosas on rohkem levinud euroopalikud arusaamad, Ukraina idaosas on vaadatud Venemaa poole. Ukraina kohta tervikuna võib öelda, et valitsejad on siin sedavõrd sageli vahetunud, et rahvas ei ole harjunud neid usaldama (siit ka vähene usaldus parlamendi vastu): loota saab vaid iseendale, perekonnale ja kogukonnale (siit perekonna väärtustamine, korralik, sh teisi arvestav käitumine). Ukrainas toetutakse usaldusväärsete inimeste võrgustikule, see tähendab, et informaalsed institutsioonid on olemas ja alati toetavad, juhul kui formaalsed institutsioonid ei täida oma funktsioone.
Ukraina väärtusruumis on keskne koht tahtel (volja) ja vabadusel (svoboda), elukvaliteedi kriteeriumiks on võimalus teha otsuseid ilma surve või sunnita. Võimudelt eeldatakse kõigile võrdsete võimaluste tagamist. Autoriteetidele allumine ei ole Ukrainas tingimata normiks, kuid kui seda tehakse, siis vabal tahtel. Mingi eesmärgi saavutamiseks tuleb teist poolt veenda, et ta ise soovib just nii otsustada. Erimeelsuste lahendamise aktsepteeritud viisiks Ukrainas on dialoog. Vene väärtusruum aga on kujunenud olukorras, kus dialoogi, võrdne võrdsega suhtluse, argumentatsiooni kui otsusele jõudmise viisi asemel on olnud ülalt alla tulevad otsused, mida tuleb täita. Kuna normaalseks eesmärgi saavutamise viisiks ongi sund, siis peetakse Vene kultuuris valmisolekut dialoogiks nõrkuse märgiks (seepärast on ka Euroopa ja Venemaa liidrite lähtekohad konfliktide lahendamisel täiesti erinevad).
Selleks et saavutada endasuguste lugupidamine, on vene kultuuris tähtis mitte ainult kõrge staatus, vaid tuleb ka domineerida nende üle, kes on hierarhiaredelil madalamal pulgal. Ukraina kultuuris on samuti tähtis omada küll kõrget staatust, aga rõhk on rohkem iseenda huvidel kui teiste üle domineerimisel. Seejuures iseenda eesmärkide saavutamine toimub dialoogis teistega ja võib juhtuda, et teiste huvides loobutakse oma huvidest, aga see on siis loobuja vaba otsus.
Kirjeldatud erinevustel on oluline roll ka ühiskonnanähtuste ja sündmuste selgitamisel. Kui Venemaal saavutatakse autoriteet vägivalla(ähvarduse)ga, ilma alluvate huve arvestamata, siis Ukrainas saavutavad juhid autoriteedi siis, kui alluvad usuvad, et juhid arvestavad otsuste tegemisel alluvate huve. See tähendab, et kui juht kaotab usutavuse, legitiimsuse, siis võidakse ta ka positsioonilt kukutada (nagu juhtus nt 2004. ja 2014. aastal).
Näiteks ka korruptsiooni juured on erinevad. Venemaa korruptsiooni tekkemehhanism on soov oma staatust ühiskonnas hoida ja parandada: korruptiivsed tegevused on vahend oma lojaalsuse kinnitamiseks, „õigete“ inimestega sidemete loomiseks ja seeläbi staatuseredelil kõrgemale jõudmiseks. Ukrainas tuleneb korruptsioon pigem sellest, et ei usuta, et valitsusasutused on võimelised oma funktsioone täitma, seega tuleb vajaduse korral loota perekondlikele sidemetele.
Fatalistlike vaadetega saab seletada ka venelaste suhtumist Venemaa agressiooni Ukrainas. Venelased näevad ennast selles olukorras kui „olude ohvreid“: ise on nad võimetud olukorda muutma ja otsustusvõime on kellegi teise käes. Uuringud (www.chronicles.report) on näidanud, et neid venelasi, kes arvavad, et Venemaa peaks „erioperatsiooni“ lõpetama, on rohkem kui neid, kes seda teeksid, kui otsus oleks nende teha: vastutama ei ole harjutud ega tahetagi seda teha.
Tulles tagasi alguses püstitatud küsimuse juurde tuleb nentida, et Ukraina ja Venemaa väärtusruumid on erinevad. See, kuidas mõeldakse, milline on maailmapilt ja mida peetakse normaalseks, on erinev ning sellel on selged ajaloolised põhjused. Ühest küljest on hierarhiat ja egalitaarsust vastandaval teljel egalitaarsem kindlasti Ukraina. Teisalt paistab Ukraina nii mõnegi näitaja poolest kollektivistlikum kui Venemaa. Nii juhtubki, et üldisel traditsioonilisuse (koondab endas nii hierarhia kui ka kollektivismi elemente) versus ratsionaalsuse (koondab nii egalitaarsuse kui ka individualismi elemente) skaalal võivad need kaks aspekti teineteist tasakaalustada ja väga üldises kultuurikäsitluses võivadki Ukraina ja Venemaa paista väga sarnased. Nii see siiski ei ole. Väidetavate „vennasrahvaste“ väärtusruumid on vaieldamatult erinevad ja erinevustest tulenevalt ka see, kuidas nad mõtlevad ja käituvad.
Maryna Starodubska on Kiievi-Mohyla ärikooli kaasprofessor