Kuuldavasti arvavad Ivangorodi elanikud, et neil on narvalaste ees suur eelis: nemad saavad imetleda Narva korda tehtud kaldapealset, teiselt poolt aga avaneb vaade inetule võsastikule, mis ümbritseb Ivangorodi kindlust. Ülemöödunud nädalal pakuti Narvale teistsugust vaatepilti.

Võsa kadus ja tehti peoplats, kuhu püstitati suur ekraan. Läänekaldal olevat neid ettevalmistusi kiivalt jälgitud ja arutatud, mida linnusest vastu näidata. Narva linnapea Katri Raik ütles järgnenud võidupüha etenduse kohta, et olukord meenutab Põhja-Koread, kus piiril röögitakse Lõuna-Korea poole mikrofoni, et kui hea elu neil on ja tulgu kõik üle. „Ka meil on piir piiri vastas,“ nentis Raik. „Narva jõgi ongi kahe maailma, lääne ja ida piir. Selline koht on näitelavana väga põnev.“¹

Väidet, et Narva jõel kulgeb tsivilisatsioonide piir, on kuulda liigagi sageli. Ajaloolased on selle väite kummutamiseks meenutanud, et üle jõe on käinud vilgas liiklus ning Narva ja Ivangorod on mitmel puhul moodustanud ühe linnagi. 1950. aastatest alates on kaht kallast ühendanud Sõpruse sild. Ometi ei saa maha salata ka sajandeid kestnud umbusku. Juba keskajal nentisid Narva raehärrad, et suure idanaabri kõrval istutakse „nagu hiir karu vastas“.² Kui 1492. aastal asuti ehitama Ivangorodi kindlust, jälgiti ka seda läänekaldal huvi ja murega. Käidi vaatamas, kuidas ehitustööd edenevad ja sepitseti plaane ennetavaks rünnakuks. 1920. aastal Tartu rahuga tõmmatud Eesti-Vene piir kulges kaugemal ida pool, kuid sümboolseid vastuseise see ära ei hoidnud. Pärast Viktor Kingissepa hukkamist nimetasid venelased piiriäärse Jamburgi Kingissepaks. 1932. aastal, vahetult enne oktoobrikuist revolutsioonipüha ehitas Venemaa uue piirivärava ja püstitas kõrvale Kingissepa kuju kirjaga „Hukatud Eesti demokraatliku kohtu otsuse alusel“. See silt häiris Eesti sõjaväelasi, kes pakkusid, et vastuseks tuleks panna välja nimekiri revolutsionääri ohvritest. Diplomaadid laitsid selle mõtte maha – pealegi polevat kuju suunatud mitte Eesti, vaid raudtee poole.

Hiljutine vastasseis Narva jõel oli nii suurejooneline, et meenutab kunagi sõdades harrastatud kombeid. Keskajal tavatseti sissepiiratud kindluste ümber korraldada mitmesuguseid alandavaid rituaale, mida iseloomustas nii keeruline koreograafia, et tagantjärele on hakatud rääkima erilaadsest solvamise poliitikast. Tõesti, pidi olema mingi tagamõte kulutamaks palju raha ja vaeva näiteks sellele, et ehtida loomakari vaenlase juhtideks, puua nad üles ja katapulteerida siis piiratud linna. Küllap oli sel puhul eesmärk vaenlast nakatada, aga mitte ainult – ka näidata, et oma territooriumi ei kontrollita. Hiljem on samu eesmärke püütud saavutada teisiti. Esimeses maailmasõjas leiutati „agitatsioonimürsk“, mis tulistati kahuriga vaenlase tagalasse, kus see paiskas laiali paki lendlehti. Olenevalt tuulest võis niimoodi katta kirjandusega terve ruutkilomeetri. Raadio oli võimsamgi relv ja Teise maailmasõja ajal sai isegi Natsi-Saksamaal pea igaüks suuremate raskusteta kuulata vaenlase edastatud jaamu. Et kuulamist oli raske takistada, siis mõisteti, et võidab see, keda rohkem usutakse. „Tõeline sakslane sulgeb kõrva juutide lalinale,“ kuulutasid natsid.³ Sakslastele oli õpetatud, et inglased on vennasrahvas ja neid rünnatakse üksnes seepärast, et Londonis on võimu haaranud rahvavaenulik plutokraatide klikk. Et lugu pole nii, selles ei veennud sakslasi mitte niivõrd brittide ajakirjandus, vaid „vennasrahva“ visa vastupanu, mis hakkas viimaks õõnestama nende usku oma riigi infokanalite vastu.⁴

Denatsifitseerimise õppetunnid

Võiks arvata, et kõige paremini veenab sõjaline kaotus. Ajaloolane Timothy Snyder väitis hiljuti, et kõik, kes armastavad Venemaad, peaksid soovima talle kiiret ja otsustavat lüüasaamist, sest imperialistliku pärandiga riik terveneb alles siis, kui kaotab oma viimase koloniaalsõja.⁵ Ent mis tagab, et kaotusega lõppenud sõda kujuneb tervenemise alguseks, mitte vastupidi, sisendab iha revanši järele? Miks ei jäänud näiteks Esimene maailmasõda Saksamaale viimaseks koloniaalsõjaks? Ei saa öelda, et sakslastele poleks toona tahetud anda õppetundi. Ehkki kohtu ette Saksamaa keisrit tuua ei õnnestunud, tehti vähemalt uuenduslik katse mõista endine riigijuht süüdi sõjakurjategijana. Teise maailmasõja järel oli selge, et Saksamaa tervendamine nii lihtsalt ei õnnestu. Uuesti prooviti tungida „Saksa probleemi“ juurteni. Kuna vahepeal oli veelgi süvenenud veendumus, et sakslased on oma ajaloo tõttu mõistetud jääma imperialistlikuks rahvaks, taheti neid ohjeldada võimetuks tegemisega – riigi tükeldamise ja rasketööstuse hävitamisega.

Nüüd on meie ees Vene probleem ja suhtumine kipub olema sama. Nii nagu ajaloolased panid kunagi kaalule kogu eruditsiooni, et näidata sakslaste sügavat kalduvust militarismile, otsitakse tänapäevalgi Venemaal toimuvale seletust kaugest minevikust („mongoli ikkest“ ja muust sellisest). Tasub aga meenutada, et on olnud ka teistsuguseid hoiakuid. Ameeriklased püüdsid sõjajärgsel Saksamaal teostada programmi, mis lähtus optimistlikust eeldusest, et ajalugu pole määrav, sest inimene on loomult hea ja seega muudetav. Loodeti sakslased massiliselt ümber harida demokraatideks.⁶ Ka Nürnbergi protsess oli osa sellest ettevõtmisest. Ja pedagoogikavõttena oli see edukas – valdav osa sakslastest kiitis süüdimõistvad otsused heaks ja pidas neid õiglaseks.

Riigijuhtide tunnistamine sõjakurjategijaks ei kasvata siiski veel usku demokraatiasse. Parimal juhul on see alles algus. Avalik toetus üldisemale denatsifitseerimise programmile kahanes Saksamaal kiiresti. Juba varsti tuli möönda, et tegu on fiaskoga. Ent kuidas siis seletada tõika, et vaevalt mõni aasta pärast sõda oli Saksamaa demokraatlik riik? Tõsi, veel 1960. aastate alguses leidus neid, kelle meelest polnud väljavaade hea. Üks ameeriklasest vaatleja märkis, et sakslaste pinnapealse arusaama järgi tähendab demokraatia limonaadi, närimiskummi ja kommunismivastasust, mistõttu olevat ette näha militarismi ja natsismi peatset taastulekut.⁷

Niisuguses arutluses ilmneb aga ekslik käsitlus poliitiliste ideede toimimisest. Demokraatia kinnistus Saksamaal just seepärast, et nähti selle materiaalseid vilju. Nürnbergi protsess oli tähtis moraalselt ja juriidiliselt, kuid Saksamaa denatsifitseerimisse andis hoopis suurema panuse Marshalli plaan.

Sotsialistlik võistlus

Mitte et vorst oleks inimesele tähtsam ideaalidest („Esmalt tuleb ninaesine, siis tuleb moraal,“ kirjutas Bertolt Brecht). Pigem leiab kinnitust mõte, mida ilmestab üks ajaloo säravamaid propagandateoseid: Ambrogio Lorenzetti XIV sajandist pärinev fresko „Hea ja halva valitsemise tagajärjed“. Seal kõrvutatakse ühel pool majanduslikult õitsvat linna, kus valitseb vabadus, teisel pool – kus troonib türann – aga lokkab hirm ja viletsus. Vaataja peab tegema järelduse, et ideaalide üle saab otsustada nende viljade järgi. Sedasama ilmestab omamoodi ka Narva ja Ivangorodi näide. Eurotoetust kaldapealse korrastamiseks said mõlemad linnad (2012. aastal käivitati projekt „Unikaalse piiriülese Narva-Ivangorodi kindluste ansambli kui ühtse kultuuri- ja turismiobjekti arendamine“). Ida pool jäi tulemus kahvatuks. Ivangorodi linnapea, endine FSB ohvitser seletas, et põhjus ei olnud korruptsioon, vaid raskem pinnamood ja muud sorti takistused.⁸

Et ideaalide üle tegelikult ka nende viljade järgi otsustatakse, on üldisem külma sõja õppetund. Berliini müür püstitati pärast seda, kui Ida-Saksamaal oli läbi kukkunud suurprogramm, mille eesmärk oli näidata, et sotsialism suudab tagada vähemalt sama kõrge elatustaseme kui see, mida nauditakse läänes. 1958. aastal kuulutati, et peagi minnakse Lääne-Saksamaast mööda. Ida-Berliini ilmusidki korraks kaupu täis selvekauplused, kuid peagi olid riiulid tühjad ja nappima hakkas selliseid proosalisi tooteid nagu kruvid, nööbid ja kingapaelad. Põllumajanduse kollektiviseerimine tegi olukorra veelgi hullemaks. Tung läände kiirenes ja isegi müüri ehitamine 1961. aastal ei vabastanud Ida-Saksamaa juhte probleemidest. Walter Ulbricht kurtis, et ka pärast piiri sulgemist mõjutas läänepoolse naabri majanduslik jõukus riigi elanikkonna poliitilist meelsust.⁹

Hiljem on nenditud, et tarbimissoov ajendas poliitilist vastupanu just neis idabloki riikides, mis külgnesid kõrge elatustasemega läänega.¹⁰ Mõistagi polnud see ainus, mis inimesi protestima ajas, kuid kommunismi ideoloogiale andis heaolulubaduste täitmata jätmine kõige raskema hoobi. Nõukogude võimule tuli otsida uusi õigustusi ja suurima saavutusena hakati kosmose vallutamise kõrval esitama võitu Natsi-Saksamaa üle. „Suure Isamaasõja“ mälestamine omandas kultuse mõõtmed alles Brežnevi ajal.¹¹ 1980. aastate lõpus, kui Nõukogude eksperimendi läbikukkumine oli ilmne, paistis ka see kultus olevat määratud hääbumisele. meeleolu võtab kokku üks ajakirjanduses ilmunud kibe mõtisklus: „Ma tunnen häbi nende pärast, kes varastasid Võidu – kes jagasid mälestusrongkäike korterite asemel, tühiseid kingitusi toidu asemel, aumärke normaalsete, inimväärsete elude asemel.“¹²

Paistab, et „Suur Isamaasõda“ on siiski liiga lummav müüt, et kaduda. Venemaal täidab see sama rolli nagu Brežnevi ajal – aitab võita südameid süveneva stagnatsiooni tingimustes. Praegune sõda on Venemaal tekitanud patriootliku optimismi elatustaseme kerkimisse, kuid isegi kohalikud asjatundjad tunnistavad, et ka kõige helgema stsenaariumi korral suudetakse 2030. aastaks vaid napilt ületada sõjaeelset reaalpalka.¹³ Siiski ei tarvitse majanduslik stagnatsioon Venemaal tekitada samasugust võimudes pettumist nagu 1980. aastatel. Ka reaktsioon sõjalisele lüüasaamisele võib olla mitmesugune: kui hädade põhjused omistatakse „läänele“, siis võib sõjalise vastuseisu retoorika ühiskonnas hoopis pinda võita.

Uus külm sõda

Teisisõnu on peamine see, kuidas oma riiki tabanud rasket olukorda tõlgendatakse. Sõjajärgsel Saksamaal katsetatud ümberharimise teooria väidab, et mõtlemist saab muuta vaimse valgustamisega. Venemaa tarbeks pakub midagi sarnast Mihhail Hodorkovski oma viimases raamatus. Tema sõnul on sündimas ajalooline võimalus Venemaa lõpuks n-ö normaliseerida, milleks sobivat kõige paremini avatud ühiskonna edendamine koolitusprogrammidega, nii nagu seda tehti 1990. aastatel Kesk- ja Ida-Euroopas.¹⁴ On siiski kaheldav, kas liberaalne demokraatia on Venemaal ebasoosingus seepärast, et on puudunud võimalus tundma õppida selle voorusi. Pigem on Putini režiimi toetanud venelaste uskumus, et nad teavad liigagi hästi, mida läänelik demokraatia neile tegelikkuses tähendab – korralagedust ja maavaradest paljaksvarastamist.

Ainulaadse ajaloolise võimalusena tuleks aga näha seda, et Venemaa piiride äärde on tekkinud riigid, mis kujutavad endast demokraatia katsepolügoone ning mille majanduslikust edust sõltub poliitiline meelsus ka ida pool. Sergi Plohhi on praegust Ukrainat võrrelnud külma sõja aegse Saksamaaga, mis paiknes kahe vaenutseva leeri vahel. Uus saabuv külm sõda olevat samuti kahe poolusega, kuid nüüd olevat need USA ja Hiina – Venemaa aga pelgalt kaasasõitja Hiina kiiluvees.¹⁵ Tõepoolest, kuhu ka ei jää pidama sõjategevus Ukrainas, võib arvata, et tekkiv rajajoon kujuneb veelahkmeks ideoloogiliseski võitluses. Moskvas on seda mõistetud. Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev teatas, et uues julgeolekuolukorras tuleb vaenuliku välismõju neutraliseerimiseks pöörata tähelepanu piiriäärsete alade sotsiaal-majanduslikule arengule.¹⁶ Okupeeritud Mariupoli kesklinna ongi juba ilustama asutud – Türgist toodud marmoriga.¹⁷

Võimalik, et piiriäärsete alade ilustamisega jõutakse peagi ka Ivangorodi. Siis tekib taas küsimus, mida Eesti poolelt vastu näidata. See küsimus ei puuduta mitte üksnes Narvat, vaid on otsustava tähtsusega kogu uues külmas sõjas. Meenutagem, et Samuel Huntington kõneles mitte ainult sellest, et Narva jõel kulgeb tsivilisatsioonide piir, vaid ka sellest, et on riike, mida läbistab tsivilisatsiooniline lõhe. Niisuguse sisemise lõhestatuse näiteks tõi ta Ukraina. Ometi suutis Venemaa oma sissetungiga tekitada Ukrainas ennenägemata ühtsuse. Nõnda on ikkagi kaunis ebaselge, mis on „tsivilisatsioon“. Venemaal on seda mõistet järjepanu kasutatud selleks, et tõendada, nagu ei sobiks demokraatia sealse kultuuri ja ajalooga. Kummalisel kombel on selline teooria – mille leiutasid XIX sajandil vene konservatiivid – laialt levinud ka läänes.

Millisena võiks siis kujutleda võitu uues külmas sõjas, kui see ei tähenda pelgalt ohu tõrjumist? Mingi võit on juba see, et ehkki Narvas vaadati võidupüha ülekannet huviga, pole seal sama suurt huvi idapoolsele kaldale kolida. See paistab nõrka sorti lojaalsusena, kuid pikas perspektiivis võib sel olla enamgi mõju kui paljal selgitustööl. Venemaal asujatel pole luksust nautida võidupüha lummust ja olla samal ajal säästetud võimust, mis seda lummust toodab. Narva saab Venemaale vastuseks pakkuda kinnitust, et selline lahutamine on üldse võimalik – et langenud sõdurite austamine ei tarvitse tähendada heakskiitu igale sõjale, mille võimud valla päästavad. Sest propaganda raskus pole selles, et veenda armastama oma kodumaad. See on lihtne. Märksa raskem on panna muidu mõistuspärane inimene mitte märkama loogikaviga lauses: kui sa armastad oma kodumaad, siis tuleb sul heaks kiita see, mida riigijuhid kodumaa kaitsmisega õigustavad. Läänepoolsed naabrid saavad sisendada Venemaa elanikesse usku, et nad võiksid elada veel kaunimal, õitsvamal ja kangelaslikumal Venemaal – kui nad ei usuks neid, kes väidavad, et kangelaslikkust tuleb tõendada massimõrvadega.

1 Narva andis Ivangorodi propagandaüritusele vastulöögi. – Postimees 9. V.

2 A. Süvalep, Narva ajalugu. I osa. Taani- ja orduaeg. A. Soom (toim). Narva, 1936, 236.

3 E. Kris, H. Speier, German Radio Propaganda. Report on Home Broadcasts during the War, Oxford University Press, 1944, 93.

4 Vt N. Stargardt, The German War. A Nation Under Arms, 1939–1945. Vintage, 2015.

5 Timothy Snyder: „Pour devenir meilleur, un pays doit perdre sa dernière guerre coloniale“. – Le Monde 7. IV.

6 J. F. Tent, Mission on the Rhine. Reeducation and Denazification in American-Occupied Germany. The University of Chicago Press, 1982, 13.

7 T. H. Tetens, The new Germany and the old Nazis. Random House, 1961, 254.

8 A. Higgins, Two Border Cities Share Russian History – and a Sharp European Divide. – New York Times, 9. XI 2017.

9 M. Landsman. Dictatorship and Demand. The Politics of Consumerism in East Germany. Harvard University Press, 2005, 211.

10 E. S. Rosenberg, Consumer capitalism and the end of the Cold War. – M. P. Leffler, O. A. Westad (toim). The Cambridge History of the Cold War. Volume III, Endings. Cambridge University Press, 2010, 491.

11 Vt J. Brunstedt, The Soviet Myth of World War II. Patriotic Memory and the Russian Question in the USSR. Cambridge University Press, 2021.

12 Vt N. Tumarkin, The Living & the Dead. The Rise and Fall of the Cult of World War II in Russia. BasicBooks, 1994, 205.

13 Russia faces shrinking middle class, rising inequality, study finds. – Reuters 24. III.

14 M. Khodorkovsky, The Russia Conundrum. How the West Fell for Putin’s Power Gambit – and How to Fix It. St Martin’s Press, 2022.

15 Serhii Plokhy, The Russo-Ukrainian War. The Return of History. W. W. Norton & Co, 2023.

16 Патрушев призвал бороться с деструктивным влиянием на жителей Карелии из-за границы. – rg.ru, 25. VIII 2022.

17 L. Aron, See occupied Mariupol, where dread and suspicion reign. – The Washington Post, 3. V.