Tallinn Music Week (TMW) 10. – 14. V.
Usutavasti on mul õigus, kui väidan, et kõik ökosüsteemid vajavad vett. See „päeva sõna“ ilmutas end ühel 2023. aasta Tallinn Music Week’i olulisematest vestlusringidest, mis leidis aset reedel moekas Tallinna hotellis Nordic Forum. Keskustelu pealkirjaga „Ökosüsteemide aeg. Kuidas arendada kestlikult üleminekuetapis Euroopa muusika ökosüsteemi?“ tutvustas algatust „Music Moves Europe“ (MME), mille raames otsitakse vastuseid praegusel ajal muusikatööstust painavatele suurtele küsimustele. Mure tööstuse üldise põduruse ja taastumisvõime pärast ajendas kõnelema ressurssidest, kestlikkusest, praktikast, säilenõtkusest ja tehisintellektist, kasutama termineid, mida võib seda sorti kureeritud vestlustes sageli kuulda. Usun, et too arutelu osutub oluliseks uudiseks ja seda korratakse veel mitmel muusikakonverentsil üle kogu Euroopa. Saan aru küll, et mu jutt jõuab selle olulise Euroopa Liidu algatuse eest vastutavate kindralite kõrvu sama hästi kui kapteni kõrvu galeeriorja sosin, aga rõhutan siiski, et muusika on alati liikunud ja jääb alati liikuma, tekitades ökosüsteeme, mida meil pole võimalik täiel määral ei prognoosida ega ka juhtida.
Praegusel hübriid-digiajastul on näha, kui tabav oli David Bowie ettekuulutus, et muusikasse hakatakse suhtuma nagu kraanivette – nagu ressurssi. Muusika liigub läbi Euroopa igal ajahetkel: nähtamatult, eraviisiliselt, individuaalselt või maapinna tasandil, toites ühiskondlik-kultuurilisi lisajõgesid, mida on peetud ammu kuivanuks. Võimalik, et selle eesmärk on niisutada mis tahes loomingulisi impulsse, millest inimesed juhtuvad parasjagu mõjutatud olema.
Mõnevõrra ametlikumal laval, mis oli püstitatud John Robbi raamatu „The Art of Darkness: A History of Goth“ („Pimedusekunst. Gooti subkultuuri ajalugu“) tutvustamiseks, avaldas ansambli The Membranes liider arvamust, et popmuusika pole enam kogu popkultuuri esmajärjekorras esindav kunstivorm. Robbil on õigus. Tänapäeval on muusika elu osa. Paljud kuulavad muusikat mingi tegevuse, näiteks vabaõhu-degusteerimise, veebimängude mängimise või TikToki vaatamise taustaks. Seda mainitakse peaaegu möödaminnes ühe „tööriistana“ linnade taaselustamise kavades. Popmuusika on peibutav ja kohanev meedium, mis voolab tihtilugu omal ajal garanteeritult ainsa varustaja rolli täitnud traditsioonilise muusikatööstuse sõrmede vahelt läbi nagu vesi. Praegu rändab muusika tehisintellekti-maailmas, kus kopeeritakse menukaid esitajaid kõige paremini klappivate algoritmide abil.
Kõige selle tõttu ei pruugi traditsioonilised ootused popmuusika rolli ja seda toetavate struktuuride osas enam paika pidada. Ometi paistab, kui tsiteerida veel üht legendaarset artisti Patti Smithi, et kitarr võib ikka veel olla relv. Autorite koondise ZAiKS ja rahvusvahelise toetusfondi Creators for Ukraine esindaja Anna Klimtšak meenutas kõigile Ukraina-keskses aruteluringis „Focus on Ukraine“ ehk „Fookuses on Ukraina“ osalenuile, et muusika ja kultuur on relvad, mida saab igaüks iga päev kasutada võitluses Ukrainas laamendava julma, nihilistliku ja barbaarse jõu vastu.
Festivali vältel liikus muusika läbi Tallinna mitmel moel. Selle artikli veekujundile truuks jäädes võib öelda, et linn muutus jõesängiks, kus oli hulk põnevust pakkuvaid abajaid. Sedamööda, kuidas festival on kolinud oma tegevusbaasi vanalinnast Telliskivi kvartalisse ja mujalegi äärelinna, on ka helipalett järjepanu avardunud. Festivali külastajal oli võimalus unustuseni anduda reedesele esitluskontserdile „Africa NOW!“ või võtta end vinti ja lobiseda kella kolmeni öösel luulest Sveta baari terve nädalavahetuse täitnud süsihappelume ja pentsikute Euroopa avangardartistide muusika pöörises (möönan, et minuga niimoodi läkski). Karmidele, kompromissitutele bändidele, nagu legendaarne kohalik Zahir ja kaks oivalist Ukraina artiste hõlmanud esitajat tAngerinecAt ja heavenphetamine, lava pakkunud Sveta baar püsib ikka veel kultuurilise liivaterana Telliskivi vaseliinipütis ning nii nende programm kui ka publik kujunesid eklektilisemaks ja jahmatavamaks, kui oleksin osanud soovida. Tegevuse nüüdseks paraku lõpetanud Von Krahli klubi tõusis veel korra tuhast, et võõrustada Läti-Eesti showcase’i, mis sündis kahe ulja alternatiivmuusikafestivali („Üle heli“ ja „Skaņu mežs“) koostöös ning pakkus selliseid esinejaid nagu Nicolas Stocker Šveitsist. Hämara mainega „kosmiline saun“ Uus Laine korraldas kaks ööd kestnud ülevaate kõige metsikumast ja opakamast eesti elektropopist koos portsu šoti räpiga. Muutus on siin ainus püsiv konstant. On küll nukker jalutada mööda kinni naelutatud Kauplusest Aasia, mis on olnud tunnistajaks hulgale pöörastele ööpidudele, kuid samal ajal on hea teada, et olemas on No Pizza ja muud hiljuti Kadriorgu ja Koplisse siginenud paigad.
Üks TMW suuremaid tugevusi on olnud oskus leida partnereid ja algatusi, mis pehmendavad arusaama, nagu oleks festivali eesmärk pelgalt Eesti paigutamine rahvusvahelisele ühiskondlik-kultuurilisele kaardile. Need, kes ihkasid kogeda Põhjala-Läänemere müstikat siinse piirkonna muusika kaudu, võisid sukelduda Intsikurmu festivali esitlusse või aukartustäratavasse regulaarsesse Fenno-Ugria öhe ja anduda seal sobival moel animismile. TMW on alati olnud lahke ka rahvusvaheliste loominguliste partnerite vastu: panin tähele, et juurduvat paistavad pikaajalised algatused koostöös Kanada muusikaskeenedega. Ja mina loodan, et Šoti räpikildkond, mida Uues Laines esindasid kaks selle eredamat tähte Bemz ja Chef The Rapper, on miski, mida saab Tallinnas edaspidi tihemini näha. Nonde kontsertide stiil pakkus kontrasti: Chef The Rapperi hingestatud poosetamine võiks oma sarmiga linnudki puude otsast alla võluda; eredamateks hetkedeks kujunesid kaks hiilgavat pala, mille artist esitas ilma igasuguse taustamuusikata. Vastukaalu võis leida Bemzi pulbitsevast sõnamängust: rahutu, suisa magnetilise lavaolekuga Bemz jättis mulje, et tema peas toimub kohutavalt palju ja ta peab sellest otsekohe ja sealsamas rääkima. Ajuti tundus, et tema sõnaosavus ja emotsionaalne avatus võitlevad varjamatult ta hinge pärast. Sellele kõigele pakkus suurepärase tausta naissoost tšehhi MC Naty. Tõeline triumf!
Väiklane oleks mitte süveneda mõne praeguse eesti tegija kontserti. Uus Laine oli uuemate tuulte tabamiseks suurepärane koht. An-Marleni soul pop on muusika, mis pakub tausta magamistoa- või digipeeglitesse projitseeritud ihadele. Siidisel metsosopranihäälel, mida ometi iseloomustab märkimisväärne järjekindlus, laulis An-Marlen armastusest ja kaotusvalust. Vajadusel väljendusrikastas ta heli kaasasündinud melanhoolia –selline, mis laseb aimata, et ta suudab püüdlikult kultiveeritud emotsionaalse siseilma rakendada hea kunstilise efekti saavutamiseks. Kui lisada sellele graatsilised, empaatilised käeliigutused ja relvitukstegev naeratus, ongi publiku sulamine garanteeritud. Noorukid õõtsusid õrnalt. Sentimentaalsed armastuslaulud tiktokkeritele. Seevastu San Hani lakeeritud hyperpop, milles artisti palavikulisi, The Bearcage’i laadseid nükkeid toetab täistuuridel muusikataust, kruttis end millekski, mida võiks nimetada põhjamaiseks gabber’i-kavaks. Hästi informeeritud allikad kinnitasid mulle, et ta laulutekstid on eksistentsialistlikud … Selle teabe päritolule vaatamata oli San Hani show nagu joonisfilmistatud Max Beckmanni maal – võib-olla mõni ta tsirkust kujutavatest taiestest või triptühhonest, mida täidavad tegevust dikteerivate paksude, õliste mustade joontega järsult tükeldatud leegitsevad värvid ja liikuv ihu. See oli liimist lahti, võib-olla isegi tüssamiseks tehtud paroodia, kuid sellest hoolimata hiilgav spektaakel.
Tuulikki Bartosik ja Sander Mölder ei ole just uued nimed, kuid see, mida nad teevad, on värskendav ja paneb kuulaja proovile. Nende oivalist värsket plaati „Songlines“, kus Bartosiki meloodiabassidega akordion ja kannel pakuvad kontranarratiivi Möldri produtseeritud leidhelidele ja elektroonilistele helimaastikele, sai korralikult tuulutatud.
Elavas esituses tõi too muusikaliste postkaartide komplekt värvi ja pehmust hästi valitud, kuigi mõnevõrra korporatiivse atmosfääriga Fotografiska lavale, kus duo põimis oma loomingu kõik osad kokku enesekindluse ja muheda teravmeelsusega. Lõpuks jäi Bartosiki rokkarivaimule, mis ei rahuldunud imeliste unenäoilmade ajaradadel rändlemisega, ruumi kepselda läbi ka paarist kiirema tempoga palast. See oli valimik põgusaid hetki, mis ajatuks muusikaks saanud – tõeliselt kõrgelaubaline kraam.
Veelgi rohkem digitaalfüüsilist hübriidsust serveeris produtsent-laulukirjutaja Mart Avi Uues Laines tehtud hiilgavas etteastes. Minu hinnangul varem kuuldust märksa külluslikumast ja täidlasemast tausthelist tõugatuna ning transsi kui missiooni* igati välja kandes tõi Avi oma käsulauad popmuusika mäetipust alla tähelepanuväärse aplombiga. Veiklev smoking ja avatud kaelusega orientaalmotiividega särk lisasid esinemisele sobiva lounge-noir’i nüansi. Juba kontserdi avahetkedest peale midagi juhuse hooleks jätmata peksis, poksis ja piruetitas Avi end läbi oma eeskava. See kõik oli ootuspärane, kuid Avi oskus publikut juhtida paistab olevat pügala võrra paranenud – seekord ei pidanud ta pareerima ei esinemiskoha atmosfääri ega publiku lööke. Olen tema lavaolekut varem kõrvutanud teismelise libahundi Gabriel-Ernestiga Saki kõhedusttekitavast novellist ja teen seda taas, kuna metsloomalik sihikindlus ja sarm voolavad läbi ta muusika otsekui ichōr, antiikjumalate veri. Kavva olid valitud palad peamiselt Avi viimatiselt ja parimalt albumilt „Blade“, millel kohtuvad kaunilt aeglase tempoga space pop ja allvee-funk. Sai kuulda ta värskeimat singlit „Village Affairs“, puusi nõksutama panevat kihutushitti „Lost Weekend“ ja lõpetuseks hiilgavalt magusvalusat pala „Tides“, mis kõik kokku kõlasid nagu tulnukate tähelaeva koostamisjuhend. Kontserdi lõpuks kadus Avi rongiõnnetuse helide saatel DJ-laua alla – täiuslik finaal!
Lahkun kahetsusega, et jäin ilma nii paljust: Maarja Nuudi DJ-set’ist, uuest pop-imelapsest Maria Kallastust (terane nimi, intrigeeriv heli) ja Elizabete Balčusi teatraalsest popmuusika dekonstrueerimisest. Kuid, nagu alati – ja võib-olla on see kõige olulisem –, jääb minuga heli, mida tekitab ühe väikese osa minust katkipraksatamine iga kord, kui lahkun sellest kütkestavast linnast.
Tõlkinud Mart Kalvet
* Viide šoti rokkbändi Simple Minds palale „In Trance as Mission“ 1981. aasta albumilt „Sons and Fascination / Sister Feelings Call“.