Olena Husseinova on ukraina luuletaja, prosaist ja raadioajakirjanik, kes elab ja töötab Kiievis, hariduselt on ta magistrikraadiga filoloog. 2004. aastal ilmusid ajakirjanduses tema esimesed luuletused. 2012. aastal avaldas ta esimese luuleraamatu „Відкритий райдер“ ehk „Avatud raider“, kaks aastat hiljem järgnes „Superheroes“ ehk „Superkangelased“. Samuti on ta avaldanud lühiproosat ajakirjanduses. Tänavu kevadel viibib Husseinova UNESCO kirjanduslinnade residentuuriprogrammi raames Tartus: tal on käsil raamat ukraina kirjanikust ja tõlkijast Grõtško Grigorenkost, kes elas aastatel 1891–1901 Tartus ning avaldas siin ka oma esimese jutukogu.
***
Sõjal on omad veidrused –
alasti ringi käia
kätega süüa
karjuda
Mina paneksin talle selga
oma parima kleidi
toidaksin teda peost
paneksin talle käe suu ette
tiriksin ta
kaotatud asjade kontorisse
Peavaksalisse
metroosse
Siseministeeriumi
unustaksin ta
Seal, kus keegi ei näe
keegi ei kuule
hakkab ta peksma
vastu terasseinu
ihub keha
terituskivil
sööb ära kõik videvikud ja koidikud
aga mina vaatan
alasti keha
määrdunud käsi
punast kõri
Minul on omad veidrused –
pussitada teda südamesse
teravalt nagu öö, mis algab
kell kaheksa õhtul
nagu nööpnõel
Näha, kuidas must veri
valgub ta silmadesse
Kuulda, kuidas ta mulle ütleb:
„Ma kardan sind“
***
see, mida sa teha saad
panna kohvrisse
mähkida sisse
mullikilesse
peita põue
suruda enda vastu
see, mis veerema kipub
jääb nähtamatuks
voodi all
laua all
maa all
jääb lebama
pudeneb tolmuks tules
tõmbub halliks
tõmbub mustaks
sinine purk
puuviljataldrik
põllu- ja aialilled
vaikne rahu
maitsev hommikusöök
suvi stepis
muutub rabedaks
muutub vedelaks
hobused ratsanikud
torm merel
palmipuude püha
kõik muutub
Odessa linn
ja vaade sellele
Pariisi maastik
majad päikeseloojangul
ja jõekallas
päike kaob
silmapiiri taha
ja kui su silmad
harjuvad
oranži
ja punasega
siis kobamisi
koorid sa selle ära
puhastad ära
pesed ära
ega tunne ära
seda mis alati
oli vaid sinu oma
***
Sellal kui sind polnud
jäi järv maja juures
madalaks
justkui võiks ka vesi
ära minna
jättes maha kõik
mis talle kõige kallim
Lemleid sõnajalgu võhumõõku
polnud aega pakkida
Kuldkalad ja karpkalad
keeldusid sõitmast
Konutasid põhjas
kõht vastu kruusa
ega liikunud paigast
Vesilikud magasid veel
ja lootsid
ärgata pärast võitu
Taevas nende kohal
püsis leegitseva
ja kuumana
sellal kui sind polnud
Sa tõstad pea
vaatad taevasse –
sinisesse haprasse
Valge joon silmapiiril
muutub roheliseks
Kissitad silmi –
joon horisondil kerkib
üleujutuse tasemest kõrgemale
Kõik on omal kohal
Glasuuritud nõud
savist tehtud raskuspea kild
rauast õngekonks
klaashelmed
antiiksed amforad
raudteejaam
maantee
Teteriv Stuhna Irpin
sa sulged silmad
hingad sisse
julge järve hinge
ja näed:
vaat kus, Kõrõlo Kožumjaka
püüab paljaste kätega kinni
inimsööja-mao
rakendab ta adra ette
ja künnab Kiievi alad üles
Kerkivad vallid
Kerkib su silmapiir
mis ei liikunud
vaid vahetas ainult värvi
sellal kui sind polnud
Ukraina keelest tõlkinud Maarja Kangro