Globaalne konteiner, järjekorranumbriga 8

5 minutit

Nr 8

Kuigi osalejate ja plaanitavate sündmuste nimekiri oli VIII GC-l pikk ning andis alust loota tihedat programmi, oli pilt kohapeal palju hõredam. Algus oli siiski paljutõotav: sai näha Justin Tyler Tate’i nutikat kolmekordset kiike, millest sai rõõmu tunda (kiikuma hakata) alles siis, kui kõik kolm „korrust” omavahel koostööd tegid ning oma tegevuse sünkroniseerisid.  Sünkroonkiikumise taustaks kostis kuskilt reibas bändiproov ning tekkis täiesti tunne sünergilisest kultuuritehase festivalist. Edasi juhatati rahvas vaatama lätlaste Auseklic/ Usinsi kestvusperfokat, mille ajal oli laest rippuvast ventilatsioonitorust näha vaid jalalabasid, keevitussädemeid ning tasapisi nihkus alla raudredel; kogu toimingut saatis elav lätikeelne vestlus. Teine n-ö kestvusperfokas, Sandra Jõgeva „All Born, All Equal” („Kõik on  sündinud, kõik on võrdsed”) ekspluateeris taas tema S/M-hobi ning eksponeeris „orje” näitusesaali koristamas. Iga oma hobi nimetamine pidulikult performance’iks ei ole paraku õigustatud. Ja siis teatasid korraldajad, et edasi tuleb mitmetunnine paus. Üldiselt peakski üheõhtuürituste võlu seisnema sündmuste tihedas järgnevuses, mis tekitab parimal juhul erilise intensiivse laine nii esinejates kui vaatajates. Seega mõjus  korraldajate teade üsna mahajahutavana.

Vaadata sai küll mõlemat galeriid pordena ääristavat fotonäitust, kus dokumenteeritud ürituse ajalugu, näha esimesi agaraid end alasti koorimas ning sauna ronimas ning paari videoteost ja installatsiooni. Üks tugevamaid töid, mis valmis küll hiljem CG baasil, oli Tom Russotti ja Ernest Truley ürituse kohta valminud dokumentaal (NB ! vaata seda http:// www.youtube.com/watch?v=BnN4u0QypJY),  mis surus ligi seitsme tunni jooksul toimunu kokku kümnesse minutisse ning see kümme kontsentreeritud minutit on tunduvalt parem elamus kui seitse tundi hõredat hängimist. Niiöelda süütu silma, seiklusi otsiva suhtumise ja nahaalsete küsimustega pealelendamine meenutab ameerika telesaateid stiilis „10 naljakamat koduvideot”. Global Container on tõepoolest tänuväärne materjal populaarse realityshow formaadi jaoks: on veidraid tegelasi, kes ajavad mingit kummalist asja, on draamat, on võitjad ja on kaotajaid. Üheks märksõnaks, mille ümber VIII GC keris, oli kunstnike võim. Enne CG algust toimus samas ka Simon B Haefele kogukondlik söömaaeg ja vestlusring teemal „Kunsti võim”, kus püüti tõstatada küsimusi nagu „Kuidas sina (kui kunsti professionaal) kasutad kunsti?”, „Milline on kunstniku võim ühiskonnas?” jne. Vestlusringist jäi kõlama, et kunst on omamoodi  Punane Rist, mida on kõige rohkem vaja kriisiolukordades: kunstnikul „kui keskmisest inimesest rohkem haritud isikul” on eriline võime algatada diskussioone, loe: laskuda alla tavainimese maailma ning juhtida tema tähelepanu tolle keskkonna poliitilistele-majanduslikelesotsiaalsetele pingetele.

Publikust kõlanud näidete põhjal jäi kohati ebaselgeks, miks kõigist toimingutest, millega kunstnik näiteks naabrit abistab (nagu dokumentide  vormistamine jms), peab kunstiprojekti vormima? Niikaua kui säilib minapilt kunstnikust kui erilisest ja ühiskonnast kõrgemal seisvast persoonist, säilivad hierarhiad, igatsus „kunstniku võimu järele” ning kunstiväli sipleb lõputult probleemi ees, miks laiem ühiskond neid ikka vääriliselt ei taha tunnustada. Kui kunstniku positsioon ühiskonnas on üks põhilisi painajaid, millega pidevalt tegeletakse, siis kunstniku võimu käsitlemisest  kunstimaailma sees vaadatakse enamasti mööda. Huvitaval (ja kurval) kombel pakkus VIIICG korraldustiim ise ilmeka näite teemal „kunstniku võim teise kunstniku üle”. Nimelt oli Armands Zelčs keeldunud konteineri ettepanekust kasutada oma üheklahvilist klaveritkunstiteost eksklusiivse kontserdi andmiseks. Vaatamata kunstniku keeldumisele, organiseeris konteiner Rein Rannapile kontserdi kõnealusel klaveril. Paraku, instrument polnud  mõeldud mängimiseks ning Rannap lõhkus selle paari „emotsionaalsema” sõrmelöögiga. Juhuks kui kunstnik, kes kogu olukorra nüüd avastab, peaks endast välja minema, pani Jõgeva teose juurde valvesse kaks „oma orja”: „ [—] ütlen oma kahele veel koristamisaktsioonis olevale orjale, et kui see väike kiilakas tüüp (teose autor Armands Zelčs) kohatult agressiivseks muutub ja/või RR -i (Rein Rannapit) sõimama või takistama kukub, tuleb ta oma haardesse võtta ning vajadusel käsi suu ette panna”.2

Täiesti hämmastav on, et Jõgeva ei näe kogu olukorras midagi ebaeetilist, vaid presenteerib hiljem kogu sündmustikku seiklusliku loona oma blogis. „Fuck like! Ehitagu teinekord parem,” sekundeerib talle teine korraldaja Tanel Saar Russotti videos. Kunstikonteiner peaks olema artist-run-initiative tüüpi ettevõtmine, mis idee järgi ongi loodud  vastukaaluks kuraatorite võimule kunstniku üle ja loovisiku kunstimaailma institutsionaliseerunud ikke alt vabastamiseks. Seega peaks see olema a priori koht, kus kunstnikud, kes on grupina selle toimimise eest administratiivselt vastutavad, ei kuritarvita oma võimu ning kus ressursijagajad ei ohverda kolleege oma isiklike huvide ja egotrip’i nimel. Paraku imbuvad ka omaalgatuslikesse organisatsioonidesse kiiresti võimuhierarhiad ning tundub,  et ka alternatiivne süsteem pole võimeline põgenema tavalisest lõksust: saanud ise tüüri juurde, unustatakse tihti esialgsed (idealistlikud) eesmärgid.

¹ Ürituse kodulehelt http://www.artcontainer.ee/index. php?id=75

² http://parimadaastad.blogspot.com/2009/08/legendidjatkuvad.html

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp