Nikolai Kormašovi juubeli puhul korraldatud näitusel on eksponeeritud kokku 22 maali ning üks installatsioon aastatest 1980–2009. Enamik maale on valminud viimasel aastakümnel ja pakub Setumaa temaatikat seestpoolt vaataja pilguga. Näituse korraldaja Reet Varblane on pressitekstis õigusega rõhutanud, et kuigi kunstnik on Setumaal veetnud pea kõik viimase viie aastakümne suved, ei saa teda nimetada mingiks tavaliseks suvitajaks, sest kunstnik kuulub orgaaniliselt sellesse väga eripärase kultuuri, traditsioonide ja religiooniga paikkonda. Tõepoolest, kuigi Kormašov on kõigest igasuvine külaline, on ta suutnud luua kohalikega hea kontakti, mis lubab tal oma modellidele lähemale pääseda ja neid vahetult kogu eheduses tabada. Olgu see siis setu tütarlaps („Setu neiu”, 1998) või õigeusu munk („Pavel”, 1999) või nelipühi tähistav intiimne seltskond („Nelipühi”, 2000) – kõik need on tema inimesed ja kunstnik on üks neist. Seega pole üllatav, et Kormašov on ka iseennast sellesse konteksti sulandanud ja muutunud üheks portreteeritavatest. Tinglikult võib kunstniku autoportreeks pidada ikoonimaalijat (1998), kes poseerib Petseri kloostri taustal. Kunstnik kujutab ennast õigeusu mungana, kloostri asukana, püha mehena, kes maalib pühaks peetavaid ikoone.
Ta on initsieeritu, kellele on usaldatud väärikas amet. Seda vastutust – Setumaad väärikalt kujutada – on kunstnik võtnud väga tõsiselt. Ja sellest tulenevalt on ta valinud traditsioonilise kujutusviisi ning sellised väljendusvahendid, mis on vastuvõetavad tavalise ja lihtsa, uskliku setu inimese maitsele. Samasuguse pieteediga on Kormašov kujutanud ka Setu maastikke, suviseid vaateid metsadele, majadele, ojadele ja järvedele. Sellel aastal valminud „Varajane hommik” (2009) on pastelsetes ja helgetes toonides ning üldistava pintslitõmbega maalitud lummav ja panoraamne vaade järves peegelduvale maastikule.
Samas on selles pealtnäha lihtsas impressioonis midagi kütkestavat ja salapärast, mingisugune uinutav ja rahustav aura, mis hakkab maali pikemalt vaadeldes oma mõju avaldama. Ma arvan, et selle varjatud mõjujõu loomise võimes peitubki Kormašovi meisterlik anne. Kunstnik on suutnud luua illusiooni, mis lubab tundlikul vaatajal hakata tajuma samasugust rahuldust muljest, mis on sundinud kunstniku haarama pintsli järele. Mõnede Kormašovi maastike ja natüürmortide juures väärib esiletõstmist kunstniku enda kujundatud raam. Tahan siinkohal meenutada eelmisel aastal Adamson-Ericu muuseumis toimunud Ülle Kruusi, Alar Nurkse ja Sirje Sääre koostatud näitust „Iluraam – raami ilu”. Näituse kataloogis on kunstnik AdamsonEricu iluraame analüüsinud Nurkse rõhutanud, et kunstniku „valitud ja põhjendatud iluraami vorm, värv ja faktuur” kujundavad maalikunsti esteetikat ning et „raam ei ole … juhuslik maalilisand, vaid teosega kaasamängiv, vaadet kujundav ja suunav element”. Sama kehtib ka Kormašovi kujundatud ja üle maalitud raamide kohta, mis meenutavad taluhoone rustikaalseid ukse- ja aknaraame („Ojaperve II”, 2008).
Nii on kunstnik suutnud efektselt ühendada maali sisu ja vormistuse, veelgi enam – seda võib tõlgendada kolmanda dimensiooni hõlmamisena, mille kaudu teosed muutuvad „aknaks loodusesse”. Mõnevõrra eksperimentaalsemad on galerii väiksemas saalis eksponeeritud suureformaadilised maalid. Siin on välja pandud kolm maali seeriast „Mi olõmi seto’h”, mis on valminud 1995–1998. Siin on kunstnik olnud veidi mängulisem. Kasutatud on mitmesuguseid maalitasandeid ja keerulisemat kompositsiooni. Maalide alateemadeks on „Lapsed” (1995), „Mehed” (1998) ja „Naised” (1998). Kolme maaliga on kunstnik püüdnud analüüsida väikse setu kogukonna kolme kõige tähtsama rühma olemust ja on seda üsna hästi tabanud. Teatavasti on naistel setu kogukonnas üsna oluline roll. Nad valdavad laulmise kunsti, mille kaudu antakse edasi kogukonna iidseid traditsioone, ning teavad setu „kirja” ehk rahvuslikesse mustritesse kätketud saladusi.
Need elemendid on Kormašovi maalil kujukalt esile toodud ja rõhutatud. Lisaks näitusele Tallinna Kunstihoone galeriis on Nikolai Kormašovi loomingu austajal võimalik veel tutvuda Hausi galeriis avatud ekspositsiooniga „Alguses oli etüüd”. Hausi galeriis on välja pandud väikseformaadilised, enamasti pappalusele maalitud etüüdid, mis moodustavad väljavõtte pea kogu kunstniku loominguteest (1957–2009). Näituse pealkiri on tõepoolest tabav, sest siin on eksponeeritud kunstniku suuremaid kompositsioone ette valmistavad „käeharjutused”. Nikolai Kormašovi 80. sünnipäevale pühendatud kaks näitust on teineteisele heaks täienduseks ning aitavad kujundada mitmekesist pilti kunstnikust, kes on öelnud, et „elamiseks antud aega on jäänud liiga vähe, et konstrueerida uusi maailmu, seega tuleb püüda sellest maailmast, Jumala loodust, rõõmu tunda”. Seda elamise rõõmu väljendavad kujukalt ka tema maalid, millest õhkub harmooniat ja sisemist rahu.
