Pärnu Linnaorkestri XXIX hooaja lõppkontsert 11. V Pärnu kontserdimajas. Kalev Kuljus (oboe), Pärnu Linnaorkester, dirigent Mihhail Gerts. Kavas Rasmus Puuri oboekontsert (2023, esiettekanne) ning Rudolf Tobiase ja Robert Schumanni muusika.

11. V 2023 lõpetati Pärnu kontserdimajas Pärnu Linnaorkestri (PLO) väga edukas ja tähelepanu pälvinud XXIX hooaeg. Seda vaatamata asjaolule, et keerulistel põhjustel on lõppenud orkestri koostöö peadirigendi ja loomingulise juhi Kaspar Männiga. Praegu ei ole ka veel uue peadirigendi konkurssi välja kuulutatud. Hooajale pani külalisena punkti dirigent Mihhail Gerts.

Elu läheb edasi, põhihooajale järgneb suvehooaeg juba juunis ja see ei ole Pärnus vähem oluline, sest linna elanike arv kasvab suvel mitu korda, kõnelemata rahvusvahelisest staatusest. Ka pealinna aura kandub juba aastaid suvel Tallinnast Pärnusse. Linnaorkester on kahel korral pälvinud Pärnu muusika aastapreemia ja sellest võiks kujuneda traditsioon – professionaalsete kollektiivide hulgas ju konkurente pole. Aga linna­orkester on üha selgemalt ja väärikamalt üleriigiliselt nähtav ja kuuldav ning seda just tänu oma viimaste hooaegade repertuaaripoliitikale. Praeguste eesti loojate, nagu Malle Maltis, Alisson Kruusmaa, Maria Kõrvits, Kirke Karja, Rasmus Puur, Mihkel Kerem, Tõnis Kaumann jne, ning rahvusvaheliselt tunnustatud autorite Anna Clyne’i, Gavin Bryarsi ning otse loomulikult Erkki-Sven Tüüri teosed on loonud orkestrile erilise aura. See nimekiri on toonud saali huvitatud publiku, lavale meie tippesitajad ja müügile heliplaadid.

Kõik on ju hästi või kuidas? Itaalia linnas Pisas on tõesti kõik hästi, sest kõik tahavad ju viltust torni oma silmaga näha. Pärnu kõlaliselt lonkav orkester, mida osavalt varjatakse, ei pruugi siiski turismimagnet olla. Ma ei väsi kordamast ei kirjalikult ega suuliselt, et orkestri standardkoosseisus on puudu kuue keelpillimängija ameti­koht. Viimane aeg on alustada Pärnu professionaalse orkestri laiendamisprotsessi, lisades näiteks igal järgmisel hooajal orkestrisse ühe keelpillimängija koha. Pärnu on selle oma täisväärtusliku muusika- ja kultuurieluga küll 150 protsenti ära teeninud. Samuti on siin ruumi ärksa kultuurilise silmavaatega investoritele, kes saavad end sel viisil ajalukku jäädvustada. Erinevalt viltusest tornist Pisa linnas ei pruugi PLO pingutused püstijäämiseks olla piisavad. Soovin asjaomastele võimekatele juhtidele vaimu- ja teojõudu õigupoolest lahendatavale ülesandele otsustava ja kiire lahenduse leidmiseks.

Tänavu tähistame eesti esimese kõrgelt haritud professionaalse helilooja, Hiiumaalt Käinast pärit Rudolf Tobiase (1873–1918) 150. sünniaastapäeva. Kuna Tobias on esimene eesti helilooja, siis peaaegu kõik, mis ta on loonud, on omas žanris eesti esimene. Tobias on kirjutanud näiteks eesti esimese kantaadi, klaverikontserdi, klaverisonaadi, keelpillikvarteti ning erilist tähelepanu ja palju esitusi teeninud oratooriumi „Joonase lähetamine“. Kohe-kohe algavad Hiiumaal Eesti muusika pidupäevad (28. V – 17. VI), millega tähistatakse suurejooneliselt helilooja sünniaastapäeva. Pidustuste käigus jõuavad Hiiumaale nii Eesti Riiklik Sümfooniaorkester kui ka Eesti Rahvusmeeskoor ja Collegium Musicale, esineb Hiiumaa kammerorkester ning programmis on kammerkontsert, kus tegev kuueliikmeline perekond Ernesaks. Tobiasele kohaselt on pidupäevadki Eesti esimesed.

PLO hooaja lõppkontsert algas 23aastase Tobiase loodud esimese eesti avamänguga „Julius Caesar“ sümfooniaorkestrile (1896). Avamäng on püsinud kõigi meie sümfooniaorkestrite repertuaaris tänapäevani. Eriti usinalt esitas teost maestro Roman Matsov, kes juhatas seda muide 1999. aastal ka PLO ees tollases kontserdipaigas Kuninga tänava põhikooli aulas. Maestro oli teosesse sedavõrd armunud, et kui oli vaja kavva võtta eesti muusikat, oli ülikiire standardvastus „Julius Caesar“. Shakespeare’i tragöödiaga ei ole teosel arvatavasti rohkem seost kui helilooja emotsionaalne inspireeritus, aga see on andnud mõjusa tulemuse. PLO ja Mihhail Gertsi ettekanne oli soliidne sissejuhatus järgnevale ja publik võttis selle meeldivalt vastu.

Aga järgnes esimene eesti kontsert oboele ja sümfooniaorkestrile Rasmus Puuri sulest ning esitaja ei olnud keegi muu kui Euroopa tipptegija Kalev Kuljus. Autor on teost ja selle sünniimpulssi kirjeldanud järgmiselt: „Idee algataja oli dirigent Kaspar Mänd, kes pärast mu viiulikontserdi väljatoomist soovis uut lugu ning mõtles oma kunagise õpetaja, oboemängija Kalev Kuljuse peale. Justkui tänuks ja teades, et Kalev on praegu oma elu parimas vormis. Mõte tundus mulle ahvatlev algusest peale.“ Täienduseks autorile lisan, et Puuri viiulikontserdi esiettekanne toimus Pärnus 13. IX 2020, selle esitasid Linda-Anette Verte, PLO ja Kaspar Mänd ning autor pälvis teose eest LHV au-tasu. Puur kirjutab oma oboekontserdi kohta veel nii: „Teose lähteidee on inimene oma eesmärkide ja ideaalidega, milleni proovib pidevalt küündida, kuid ei suuda … sest me ei suuda, sest me oleme inimesed, sest keegi ei saa olla täiuslik. Ometi soov saada paremaks ja ideaale saavutada püsib. Peaks püsima. Peab. Sest pärast kõiki neid pingutusi midagi me siiski saavutame. Midagi siiski muutub.“ Selline kõhklevalt veendunud, vaat et filosoofiline lähteidee, mis on valatud kolme­osalise oboekontserdi vormi.

Teose esiettekanne oli erakordselt kõrge tasemega, tunda oli kõigi tegijate, Kalev Kuljuse, Mihhail Gertsi ja kogu põneva koosseisuga linnaorkestri hasartselt kirglikku suhet esitatavaga. See teenis publiku sama kirgliku ja hääleka vastuvõtu. Oboekontsert on kirjutatud üsna tänapäevases helikeeles, kasutades kõiki võimalikke ja ka võimatuid oboe väljendusvahendeid. Võimatute alla liigitan olemuselt ühehäälsel instrumendil kahe-, kolme- ja ka neljahäälse faktuuri esitamise, mille tegi siiski võimalikuks Kalev Kuljuse meisterlikkus. Mulle jäid enim meelde ülipõnevad tämbrikooslused, näiteks esimese osa lõpus harfi, vibrafoni ja oboe ansambel –haruldaselt kõlav orkestratsioonileid, mis jääb mulle neljahäälse soolo-oboe kõrval teost iseloomustama. Sellele omas žanris esimesele eesti teosele ennustan läbilööki kõige suurematel rahvusvahelistel lavadel Kuljusega peaosas.

PLO hooaja lõppkontserdi viimase teosena tuli ettekandele Robert Schumanni teine sümfoonia op. 61, mis valmis Schumanni neljast sümfooniast tegelikult kolmandana. Teos on loodud aastatel 1845-1846, autori loomevõime taastumise ajal pärast vaimseid häireid. Esiettekandjad olid kohe pärast teose valmimist Felix Mendelssohn ja Leipzigi Gewandhausi orkester.

Siinkohal pean vajalikuks väljendada oma probleemset suhet Schumanni orkestrimuusikaga. Otse välja öeldes mulle see valdkond Schumanni loomingus lihtsalt ei meeldi. Saan aru, et see on minu probleem, aga ei suuda seda varjata. Schumann on geniaalne klaverimuusika ja lied’i valdkonnas, kuid mitte orkestrimuusikas. Huvitav on see, et mul on mõttekaaslasi, kes on isegi püüdnud Schumanni parandada. Näiteks Dmitri Šostakovitš, kes on Mstislav Rostropovitši õhutusel uuesti orkestreerinud Schumanni tšellokontserdi a-moll op. 129. Samuti ungari päritolu XX sajandi tippdirigent, USA Clevelandi orkestri kunstiline juht ja peadirigent George Szell (1897–1970), kes on uuesti orkestreerinud kõigi Schumanni sümfooniate partituurid. See fakt on ka meile oluline, sest 1978. aastal salvestas Estonia kontserdisaalis kõik neli sümfooniat Szelli redaktsioonis heliplaadile Gennadi Roždestvenski koos ERSOga. Oluliseks pean aga asjaolu, et geniaalsete redigeerijate pingutustele vaatamata ei ole teosed paremaks saanud, vaid läinud lihtsalt parandajate nägu.

Pärnu Linnaorkestri esitus Mihhail Gertsi juhatusel minu arvamust Schumanni partituurist ei parandanud, kuid tahan siiski märkida kolmanda osa adagio espressivo ettekannet ning eriliselt sümpaatselt ja tundeküllaselt kõlanud klarnetisoolosid Edmunds Altmanise esituses. Kogu sümfoonia esitus aga pigem võimendas kirjutise alguses mainitud Pisa torni efekti.