Ja tulemused on näha: aastate jooksul on ettevõtmine kogunud tohutu populaarsuse nii publiku hulgas kui ka institutsionaalselt – ümber sündmuse keerlevate kuraatorite ja keskuste hulk on suurem, kui selleks tegelikku vajadust. Peakorraldajad pidid kiibitsejaid kohati vägisi eemale ajama, nagu Kristus piitsutas rahavahetajaid templitreppidelt minema. Esmalt kogunes rahvusvaheline kunstnike seltskond Širjajevosse ja alustas loomeprotsessi. Vahepeal avati külale lähimas linnas, kahe ja poole tunni laevasõidu kaugusel, Samaara nooblis eragaleriis Victoria noortenäitus ja esitati alternatiivklubis Art Propaganda tantsuperformance’eid, seda kõike rahuldamaks kohalike kunstike soovi ettevõtmisega suhestuda. Biennaali kulminatsiooniks oli 15. augusti „Nomaadide etendus” („Nomadic Show”), kus kõik kohapeal töötanud kunstnikud esitasid oma teoseid üle Venemaa kohale sõitnud neljale laevatäiele rahvale. Pärast seda toimus töötuba Nižni Novgorodi kaasaegse kunsti keskuses ja videoprogramm Samaaras. Biennaali läbiv moto on „Euroopa ja Aasia vahel”, seekordseks alateemaks oli „Ameerika”. 15. augusti hilishommikul tervitati sadamas loosungite ja lauluga saabuvaid külastajaid ning suunduti siis kasahhi kunstniku Erbosin Meldibekovi installatsiooni juurde: ta oli lähtunud lõunamaade traditsioonilisest isetoimivast konditsioneerimissüsteemist, kuid ehitanud selle kohalikest materjalidest – vanadest akendest ja kasutatud puitmaterjalist.
Kaks sakslast olid tõlgendanud Ameerika teemat seoses surmanuhtlusega: skulptor Georg Zaiß ehitas low-tech elektritooli, Manfred Unterweger eksponeeris minimalistliku installatsioonina surmamõistetute viimaseid avaldusi. Teine temaatiline juhtmotiiv oli vigvam: seda kasutas Rupprechter oma performance’is rannas, aga ka Moskva noor staar Andrei Kuzkin, kes rajas oma vigvami külast eemale väljale ning elas seal mitu päeva. Tema autistlik kontseptsioon tekitas palju küsimusi: kui biennaali mõte on kunstnike koostöö ja suhtlemine, siis milleks end isoleerida? Ja kui soovitakse katsetada ekstreemseid elutingimusi, siis milleks lasta endale sööklast süüa tuua?
Tundub, et kõige rohkem nägid professionaalset vaeva ja saavutasid ka vastavaid tulemusi prantsuse kunstikepere Emilie Pischedda ning Nina ja Valentin Souquet. Ka nende igapäevaellu kuulub sõltumatu kunstigalerii pidamine ja muu iseorganiseerumisega kaasnev, kuid Širjajevos olid nad keskendunud fotolavastustele. Sellele eelnesid tõsised semiootilised arutelud, mille tulemusena sai valmiv seeria pealkirjaks „Kaug-Ida ja East Side Story”. Ülesvõtetes kasutati nii oma näitlejameisterlikkust kui kohalikku materjali, tulemuseks olid väga efektsed kaadrid olematust art-house’i filmist. Nelja Koržov oli teinud vastupidi: ta lähtus olemasolevast Jarmushi filmist, eemaldas sealt tegelased, kuid jättis alles keskkonna ja subtiitrid ning maalis selle kõik piltideks. Roman Koržov ehitas kapsalehtedest hiiglasliku Playboy jänku ning toitis selle juures rahvast lambaraguuga. Nende tütar Anja Koržova tegeles anatoomilise teatriga, mille käigus ta lahkas kala ning siirdas sellele sisikonna asemel ajud. Tegevus toimus mägedes vanas kaevanduskoopas, kus rahvas sai operatsiooni jälgida ka videoprojektsioonina. Eesti esindus koosseisus allakirjutanu ja Mare Tralla astus üles performance’iga. Veidras pesus aedikutes naised olid vastukajaks rikkamate külaelanike maaniale ehitada tohutuid tarasid, aedik osutas ka igasugusele piirangule. Kuid mõistagi murdsime oma tee vabadusse, kasutades selleks poksikinnas-rinnahoidjaid.
Saavutatud priiust kasutasime esmalt rahva rittaajamiseks, millest sai lillesidemeline kuliss. Siis nabisime publiku hulgast kinni biennaali Moskva-poolse kuraatori Aleksander Panovi, riietasime ta seksikasse liibuvasse kostüümi, lakkisime küüned ja juuksed ning noormehest oligi sirgunud midagi ootamatut. Tema oma riided heisati koos Ameerika lipuga vardasse ja uiskudel kuraator talutati roostes metallist kolisevale postamendile. Performance kulmineerus Vene ja Ameerika lipuvärvidega missilintide jagamisega kõigile kolmele peategelasele.
