Õhtu oli varahiline ning metsamüür heiastus jões koos sillaga taamal ja mere kohalolu oli lausa ihuliselt adutav. Aga algus polnud sugugi nii luuleline ja lihtne, nagu eelnevast johtub. Alguses oli vaid Teet Veispaku nägemus teatud asjadest ja olukordadest (surm võõrsõnale „situatsioon”). Aegade alguses oli Kalame talu, kunstnik Sagritsa ja ta naise Alice’i suvekodu. Siis tuli naabertalust Teet ning tõi sügisesse sumbuvasse suvve võib-olla veidi nostalgilise meenutuse omaaegsetest „KanaNahkadest” ja „Seanahkadest” ning kõigist neile eelnenud-järgnenud kunstnike sellastest väljaastumistest. „Vanale riistale” eelnes proovietendusena Jüri Ojaveri näituse „Vanavara” avamisetendus, kus luulet luges Andres Langemets. Veispaku kunstiprojektide eripäraks võibki vist pidada rõhutatud tekstikesksust. „Vanale riistale” järgnenud päeval luges, Valeri Vinogradovi taiesed taustaks, rehealusetäiele noorrahvale oma poeese vägagi etenduskunstnik, püüne- ja publikukumiir Contra.
Veispak on ise väitnud, et mingil määral ta taotlebki sõna ja teiste kunstiliikide sümbioosi. Ent naaseme töönimetust „Suvelõpu performance” kandnud õhtu juurde. Veispak on päris hea lavastajakäega projektijuht (milline jube sõna!). Ta oskas ära kasutada Kalame taluõue ringsuletuse ning ühendada selle mingi druiidse rituaalsustaotlusega rannamändide taga mühava mere avatuse toetusel. Pole ka ime. Kalame kaluritalu õue genius loci võimalusi Teet Veispaku Karepa põlisrandlase ja Sagritsa naabrina tühjaks nõristamata jätta ei tohikski.
Niisiis. 15. augusti varahiline päikseline õhtu anno domini MM IX. Mulle on antud alustada asja, millest ma mitte miskit ei tea. Tüüpiline Veispaku arusaam häppeningist. Järgnev on aruanne akadeemiale. Silmade läbi, millel akadeemiaga vähimatki pistmist pole. Isegi mitte Eesti Kunstiakadeemiaga. Enda etlemisest rääkida on raske. Valik oli tõesti juhuslik, läbilõikeline kõigest kaheksas kogus ilmunust. Vahest üritusele, kus osalejad mitte just enam esimeses nooruses, sobilik. Skulptor Jüri Ojaveri õueringis ringliikumist ümber jutustada on raske. Tema etteastet õnneks aga ka filmiti töösoleva portreefilmi tarvis. Ojaver oli juba varem Kalame taluõue rajanud väikese isikliku kunstkalmistu. Tema performance’i väliseks vormiks oligi sellesse vägagi atraktiivsesse skulptuuride nekropoli uue skulptuuri-hauamonumendi katafalkkärul transportimine ja paigaldamine. Samas oli tegemist ka gaasipõleti ning hauasamba algosakeste vastasseis-duetiga. Algselt vastasseis, hiljem rahunemine kooseksistentsiks teravmeelse muusikalise tausta saatel. Mida sügavamale maasse, mida hauamonumendilisemaks, seda püsivamaks. Lõpuks ühineb kõik.
See oleks nagu „Nekropoli tulemine”. Kunstikalmistu kujuneb järk-järgult nagu iga hauatähiski. Moskva kunstnike rühmituse Voina (Sõda) žilettpoliitiline art-aktivist Alex Plutzer tõmbas kahe männi vahele möödujaid ligi meelitava suuremõõtmelise alt õnnehobuseraudadega toestatud venekeelse loosungi „Pask – sõber või vaenlane” ning, riietatuna kirurgiks, teostas oma veetleva naisassistendi abil Medvežonoki aju vivisektsiooni. Seejärel toimus Karukese ajust sõnniku väljarookimine (sirbi, lambapügamiskääride ning viljapuude pookenoa abil, vaid vasar puudus) ning selle taastäitmine vist Vene konstitutsioonist laenatud, siinkirjutaja arusaamade järgi, inimõigusliku sõnaprahiga. Samuti nagu mingi ringriitus. Medvežonoki aju täis taas prahti, taas kinniõmmeldud. Terapeudid tõelised – garantiivabad. Tuul lehvitab loosungit ja meeles mõlgub: sõnapask = pärispask. Ilja Sundelevitš süütab seejärel jõekaldal, taustaks sild, suure vaevaga lõkke põletamaks raamatuid neis sisalduvate mängulis-tõsiste tsitaatidega. Integratsiooni hälli- või luigelauluks?
Taustaks endiselt vaikiv erkroheline metsamüür ning tuule vinnutatud rannamännid. Luuletaja ja kunstnik Jaan Paavle ilmutab end avalikkusele jõekalda varjust. Ta kannab erkkollast kuuemeetrise slepiga toorsiidist rüüd ning on kirevates näo- ja peamaalinguis. Esitab „Vana riista” luulekeelse analüüsi kõiksuse paradigmas. See on nagu mingi rituaalne, kurat teab mis religioone hõlmav kaasahaarav palaver publikuga. Sääsed lendavad sõnade ümber läbi päikesekiirtest kardina. Vägagi teatraalne, vägagi mõjuv. Üllar Saaremäe Rakvere teatrist andis ürituse õnnestumiseks kõrgetasemelise etenduse puust „VANA RiiSTa” elik RiSTi loomise, püstitamise ning põletamisega hunnitu muusikalise kujunduse saatel. Seegi oli nagu omaette ringtegu. Kollased kummikindadki põlesid ära. Saaremäe käsi sai põletushaavu, ent petrooleumikanister tuumasõjavastase sümboolikaga õnneks ei plahvatanud. Kes Ta Kõik Ei Ole Leonhard Lapin kehastus sel õhtul punases fessis ja valges kokakitlis gurmaangurust võileivataiduriks. Tema etteaste nimetuseks oli „Suprealistlik võileib nr. 2” elik ”Võileibade geomeetrilise struktuuri katmine”.
Eelmises kunstihoone action’is kattis ta 150 võileiba kahekümne minutiga, nüüd tõstis ta Eesti hävimise taustal Berliini kergejõustiku MM il Eesti uueks absoluutseks rekordiks 210 võileiba samas ajaühikus. Lapin ei varjanudki oma eellaste nimesid, ei action painting’u pioneeri Jackson Pollockit, ei Suzuki mõjusid oma eellaste ning iseendagi kujunemisel. Isegi Jack Kerouacki nimi ruumus minu rõõmuks tema vaimukasse, seda monoetendust viljastavalt kommenteerivasse teksti. Nagu muuseas põrmustati ka meie TV kokasaadete ennastimetlev kõrgtase. Puändiks söödi kõik need 210 võileiba ära. Laud ise oli piklik ja meenutas püha õhtusööma lauda. Vahepeal vilksatas proviandiruumi avatud ukse vahel ka Sagritsa maalitud kala. Eks ta ole. Vanad riistad ei roosteta. Ring sulgus.
Ebaõiglane oleks jätta tähelepanuta üritusega kaasnenud näitused. Eelkõige väärib märkimist igal aastal uuendatav, kõiki Kalame talus toimuvaid ettevõtmisi permanentselt saatev ning Sagritsa muuseumi muuseumikompleksi kaunistav kunstniku maali- ja graafikaväljapanek. Suvelõpu performance’ile andis aga jõudu juurde juba eespool mainitud Jüri Ojaveri „Nekropol”. Samuti Valeri Vinogradovi komplekt: Jaan Elkeni nimemaagiast johtuv maaliseeria, Leo Lapini aukirjairoonia ning puuskulptuur. Nimetatud eksponeeruvad rehealuses ka Vinogradovi iseseisva näituse väärtuses. Jaan Toomiku osalusolu demonstreeris ilmekalt Sagritsa majamuuseumi köögiuksele installeeritult tema „noor riist”. Selleks oli kunstniku Kopli liinide omaaegse ateljee uksekäepide – Toomiku noore riista elusuurune puust kopeering. Tegelikult on performance’ist kui kunstist raske kirjutada. Allakirjutanu arvates kannatab see nagu videokunstki teatud vanadusnõtrusliku temaatilise kordustüütavuse all. Samas on iga ta etenduse värskusväärtus omaette saavutus. Performance’i värk on vana noor nagu Toomiku noorpõlveriist Kopli liinidelt. Vanaduses noorust meenutavalt veidi väsinud. Aphrodite asemel afrodisiakum.
