Kunstikogu kujunes aastakümnete jooksul tänu Eesti NSV Kunstifondi regulaarsetele ostudele ning isegi 1990. aastate alguse skandaalsetele fondile kuulunud kunstiteoste tagastamisja ärastamisprotsessidele vaatamata on Kunstihoonel siiani esinduslik ja rikkalik maali-, graafika-, skulptuuri-, keraamika- ja ehtekogu, mille parimaks osaks on 1970.-1980. aastate modernistliku maali ja graafika kogu. Tänaseks kuulub Kunstihoone kogudesse ümmarguselt 1000 maali, 2000 graafilist lehte, 200 skulptuuri, 100 juveelikunsti teost, 600-ühikuline keraamika-, klaasi- ja nahakunsti kogu, arvestamata juurde deposiitide fondi (hoiutingimuste puudulikkuse tõttu anti tekstiilikogu paari aasta eest aktiga üle Eesti Disaini- ja Tarbekunstimuuseumile). See on mitmekesine ja enamiku tööde näol väga kõrgetasemeline kunstikogu, millest praegusel, teadlikult museaalsust rõhutaval näitusel „Kollektsioon: valitud teosed I” on demonstreeritud ainult murdosa.
Kuna aga 1991. aastast Kunstihoonele kunstiteoseid enam pole ostetud (välja arvatud ühe erandiga), on kollektsioon omandanud teatud mõttes konserveerunud ilme. Ta on olemas, kuid eksisteerib vaid tagasivaatava nähtusena, kunagise kunsti- ja ostupoliitika tunnismärgina. Et kogu ellu äratada, arvestades kunstihoone nulleelarvega ostude jaoks, pöördusin eelmisel suvel mitme kunstniku poole palvega annetada/deponeerida kunstihoone tähtpäevaks töid. Olen ülimalt rõõmus, et kõik 15 kunstnikku, kellega sellest rääkisin, tulid mõttega kaasa ning kinkisid Kunstihoonele oma viimase aja loomingut või lõid lausa spetsiaalsed teosed (Leonhard Lapin, Raul Rajangu).
Mis veel kui selline käitumine näitab Kunstihoone positiivset renomeed kunstikogujana! Meenutaksin siinkohal võrdlusena, et eelmisel kümnendil täienes Kunstihoone kogu vaid paari spontaanse kingitusega. Niisiis, näitus „Kollektsioon: valitud teosed I” tuletab taas avalikkusele meelde, et Tallinna Kunstihoone on nõukogude ajal ning uuesti viimasel aastal tegutsenud ka kunstiteoseid kollektsioneeriva muuseumilaadse asutusena ja püüab seda tava elustada. Näituse jooksul olen saanud ülimalt positiivset tagasisidet paljudelt kunstnikelt ja kriitikuilt, kelle arvates peaks Kunstihoone jätkama oma kogude täiendamist. Kuid kogude täiendamisega seoses kerkivad esile eksistentsiaalselt, institutsionaalselt ja juriidiliselt väga olulised ja aktuaalsed küsimused nagu näiteks seniste kogude säilitamine, uute tulmete valikukriteeriumid, sobivad hoiutingimused, kuid majanduslikult kehvadel aegadel ka võimalus kogudest mõningal määral müüa (lisaks töödele, mis juba 1990. aastate keskpaigast peale on Kunstihoone toetuseks spetsiaalselt müügiks annetatud ja kodulehel näha). Eelkõige pean siinkohal silmas samast tööst mitme tõmmisega graafikakogu, kuid äärmisel juhul ka mõne Kunstihoone kogus arvukalt esindatud maalikunstniku üksiktöö müüki, kui ostjaks on prestiižne erakollektsionäär või institutsioon ning hind vastav. Selline praktika pole rahvusvahelises kunstielus midagi ebaharilikku.
Loomulikult ei tohi ära müüa nn kroonijuveele – 1970.-1980. aastate modernistliku maalipärandi kanoonilisi teoseid, valikut nende seast eksponeeritakse praegu kunstihoone peasaalis –, mille kunstiajalooline väärtus on võrdväärne Eesti Kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis hoiul antud perioodi töödega. Kunstihoone kogude radikaalseks ümberstruktureerimiseks (mis annaks ühtlasi signaali asutuse profiili täpsemaks määratlemiseks) oleks muidugi loogiline tarbekunsti kogude in corpore üleandmine EDTM-le, kuid vaevalt et see niipea teostub. Arutluskoht on see igal juhul. Valede administratiivsete järelduste kummutamiseks tuletan siinkohal meelde, et otsuse ühe või teise töö müügiks (nagu ka üleandmise mõne teise organisatsiooni omandusse) teeb SA Tallinna Kunstihoone Fondi nõukogu. Lõpetuseks aga unistan, et aastal 2011 tuleb näitus „Kollektsioon: valitud teosed II”. Meil on küllalt head, mida mäletada. Ja et loodetavasti on siis meie kaasaegse kunsti väljapanek suuremas mahus kui praegune, kuid sama huvitav.
