Nii on meil tegemist mitte ainult ainukese, vaid ka soliidse, usaldusväärse ja enamasti kõrgkvaliteetse ajakirjaga politoloogia, poliitika ja riigielu teemadel. Viimasest, 19.  numbrist võiksid kõige üldisemat huvi pakkuda näiteks artikkel „Eesti poliitiline kultuur: poliitikastiilid ja poliitikaprotsess”, autorid Leif Kalev, Ott Lumi ja Tõnis Saarts. Aga ka Riho Kanguri arutlus „Kaas peale! Valimiskampaania kulude ülempiiri kehtestamisest”. 18. numbrist nimetaksin: L. Kalevi, T. Saartsi ja Mari-Liis Jakobsoni artiklit „Eesti poliitiline kultuur: alusväärtused”, samuti Ero Liiviku lugu „Otsedemokraatia rakendamise võimalustest Eesti  riigikorralduses”.

Ajakirja kõrge taseme ja olulise sisuga on sügavas vastuolus ajakirja vähene mõju. Seda paistab justkui üldse mitte olevat. Ei mäleta, et oleksin kunagi näinud või kuulnud, et mõni riigielu ja poliitikat käsitlev ajakirjanik või keegi nn arvamusliider oleks kunagi viidanud mõnele artiklile või ajakirjas avaldatud andmetele või seisukohale. Sama tulemuse annab ka netiotsing: niigi vähesed selle ajakirja nimetamised  on peaaegu kõik automaatsed autorite nimede või artiklite pealkirjade fikseeringud. Eesti ühiskonna jaoks seda väljaannet justkui ei olekski olemas. Sinna kirjutamine on kui kotti kisamine. Kui Riigikogu Toimetised alustasid ilmumist aastal 2000, sai see n-ö kinkeraamatu staatuse, s.t riigikogu kantselei kinkis seda omaenda äranägemisel, kuid müümine ja ostmine olid keelatud. Olukorda võiks võrrelda asutuse poolt trükkida lastud kutse- või tervituskaardi juriidilise staatusega. Kujunes välja kingituse (s.t ajakirja) saajate nimekiri, kuhu kuulusid riigikogu kantselei töötajad, ajakirja omandamisest huvitatud riigikogu liikmed, mitmesugused riigi- ja muud asutused, kõik raamatukogud, mis avaldasid soovi seda väljaannet saada (nad saavad seda, muidugi, tasuta), aga ka muud üksikisikud – nii näiteks minagi pärast seda, kui ma enam riigikogu liige ei ole.

Praeguseks  on kingituse laialisaatmise nii raamatukogudele kui teistelegi võtnud enda peale rahvusraamatukogu, kes teeb ka kogu tehnilise kirjastamistöö. 15. numbrist peale on alanud uus areng, nimelt on rahvusraamatukogu osa tema käes olevaid eksemplare, mis on üle jäänud, pannud ka mõnedesse raamatukauplustesse müügile. Olen näinud Riigikogu Toimetiste numbreid müügil Tallinnas rahvusraamatukogu fuajees raamatukaupluses ja  Tartus ülikooli raamatukaupluses, netiotsingu andmetel on mõni eksemplar kolme viimast numbrit saadaval Rahva Raamatus, Apollos aga paar varasemat numbrit. Kuid müüki on kokku läinud 20–30 eksemplari, viimaste numbrite trükiarv aga olnud 800. Hind, millega müüki on antud, on olnud allpool omahinda. Kui riigiasutus võib välja anda raamatu, siis miks ei või ta seda müüa (kas või hinnaga 0 krooni,  s.t et mina kui ostja saaksin raamatu vaid posti- jms kulud tasudes)? Olen juba aastaid kuulnud seletust, et seda keelavat Eesti seadus. Artiklit ette valmistades esitasin ma kõigile vestluskaaslastele küsimuse, milline seadus ja milline selle seaduse koht keelab.

Sellele  ei osanud minu kaasvestlejad selget vastust anda. Üks mäletas, et oli kuulnud oma asutuse juriste arutamas, et raamatumüük on ju riigivara võõrandamine, mida riigivara seadus sellisel kujul keelab. Tõele lähedasemad tundusid mulle aga seletused, et see ei sobi riigiasutuse majandamist määravate seadustega (või ehk nende rakendamisega), et raamatupidamise reeglid ei taha niisugust asja näha, et raamatu müügi eest saadud raha ei saa kasutada, sest see peab minema riigi tuludesse jne, nii et kokkuvõttes on lihtsam ja mugavam teha raamatut nii, et ei peaks rahaga õiendama. Rahvusraamatukogul, millel on avalik-õigusliku isiku juriidiline staatus ja mis toimib oma seaduse alusel, selletaolisi probleeme aga ei olevat. Inimesena, kellel on elus tulnud õiguse probleemidega kokku puutuda, on mul küll hoopis teine mõttekäik. Riigi või muu asutuse  tegevuse käigus võib tekkida vajadus, aga ka võimalus (sest on kogunenud materjali, on vastavate oskuste ja teadmistega inimesi) anda välja mitmesuguseid trükiseid. Asutustel on kahtlemata õigus seda teha, kui vaid on selleks raha eelarves.

Need raamatud võiks laias laastus jagada kahte liiki.Ühed, mis on vajalikud asutuse sisemiseks (või asutustevaheliseks jms) toimimiseks. Ja teised, millel on mingeid selliseid sisulisi väärtusi, mis teevad need vajalikuks  laiemalt, s.t ka väljaspool asutuse enda tööd. Kui ma olen Eesti kodanik, olen maksumaksja, ja kuskil asutuses antakse välja raamat, mis pakub mulle huvi ja mis ei ole riigisaladus, siis peaks mul olema õigus ja võimalus endale see saada. Seda enam, et niisuguse väljaande tekkimist olen ju ka mina oma makstud maksudega rahastanud. Riigikogu Toimetised ei ole ju mingisugune ametkonnasisene brošüürike, seepärast  oleks vaja, et selle levitamise juriidiline staatus peaks saama niisuguseks, nagu on ajakirjadel ja muudel perioodilistel väljaannetel, s.t et seda peaks saama hakata endale tellima iga huviline. Tellimise korraldamine oleks vajalik ka sellepärast, et potentsiaalseid huvilisi – näiteks vanaduspensionile läinud endised riigiametnikud või kunagised riigikogu liikmed  – on üha enam üle maailma laiali. See oleks ka üks samm väljaandele suurema tuntuse ja tähelepanu suunas. Õiguskantsleri kantselei 2008. aastal välja antud raamat „15 kaasust” on veelgi „salajasem” kui Riigikogu Toimetised, sellega seotud probleemid aga põhiliselt samad. Raamatut trükiti kuuldavasti 500–600 eksemplari, netis selle teksti kättesaadaval ei ole. Kuskil seda müüdud ei ole, see on olnud puhtal kujul kinkeraamat. Kuid erinevalt Riigikogu Toimetistest teatati ilmumise puhul sellest meedias. See on olemas raamatukogudes, samuti kinkis õiguskantsleri kantselei seda õigusaineid õpetavatele kõrgkoolidele. Raamatusse on valitud õiguskantslerite, s.t nii Erik Truuvälja kui Allar Jõksi tegevusaastatest 15 olulisemat juhtumit või probleemi,  millega pöörduti kohtusse või mõne asutuse poole, on toodud vastavad argumendid ja kriitika ning kirjeldatud, millised on olnud tulemused. Seda kõike on tehtud väga kokkusurutud moel (mille tulemuseks on, et tekst on kohati raskesti arusaadav ja stiil ei ole sugugi parim võimalik, aga see pole juristide tekstide puhul ju ebatavaline). Kuid need kaasused tuletavad meelde meie lähiajaloo võitlusi ja vaidlusi ning pretendeerivad jäävusele.

Need  peaksid olema teatud ja tuntud kõigile riigieluhuvilistele: 1) 1993 aasta. Narva ja Sillamäe vene autonoomia referendumite korraldamise katse; 2) pealtkuulamise ja jälitamisvahendite lubatavuse küsimus; 3) valesti pargitud autode rataste lukustamise lubatavuse probleem (1994-95); 4) kas riigikogu liikmed võivad olla ettevõtete nõukogudes; 5) valimisliidud kohalikel valimistel; 6. tasumata maksudelt intressi maksmise küsimus; 7) üliõpilastele toimetulekutoetuse  maksmine; 8) Tallinna avaliku korra eeskirja probleemid aastatel 2004-2005; 9) põhiseaduse täiendamise vajaduse probleem Euroopa Liitu astumisel; 10) 2004. aasta katse kehtestada Tallinnas ühistranspordis sõidu eest erinevad piletihinnad tallinlastele ja mittetallinlastele; 11) kas riigikogu liikmed võivad olla ka kohaliku omavalitsuse volikogu liikmed; 12) vaesuspiiri küsimus; 13) arstiabi ravikindlustamata inimestele; 14) avaliku koosoleku  pidamise õigus; 15) erakondade rahastamise probleemid, annetused, k-kohuke jms. Raamatu lõpus on lisaks veel õiguskantsleri ametkonna tegevuse kronoloogia ja statistika. Alates 4. septembrist on kõnealune raamat kättesaadav ka netis aadressil h t t p : / / w w w. o i g u s k a n t s l e r. e e / p u b l i c / resources/editor/File/15_kaasust.pdf, võimalik, et positiivse tõuke selleks andis käesoleva artikli ettevalmistamine. 

Osalt on sama materjal ka detailsemalt kättesaadav, nimelt iga-aastastes õiguskantsleri tegevuse ülevaadetes, mis on alates 2001. aastast antud välja eraldi raamatuna. 2007. aasta aruanne oli
juba 372 lehekülge pikk ja netis leitav aadressil http://www.oiguskantsler.ee/ public/resources/editor/File/Ylevaade_2007. pdf . Mul puuduvad andmed, kas või millisel määral on seda raamatut kasutatud ülikoolides  vm õppevahendina või kohustusliku lektüürina, kuigi just selline kasutamine tunduks kõige otstarbekam, vähemalt seal ja senikaua, kus samade asjade kohta ei ole paremat õppematerjali. Ei ole ka täheldanud mingeid viiteid sellele ei ajakirjanduses ega nn arvamusliidrite suust. Raamatu teeb vajalikuks eriti see, et tegemist ei ole mitte teoreetiliste õiguslike arutlustega, vaid meie avaliku õiguse praktiliste kujunemisnähtustega. Ja ei ole kahtlust,  et õiguskantsleri ametkond on meie õiguse kujunemisel kõigist teistest ametkondadest ja asutustest esimene ja teistest ees, kohati isegi nii kaugel ees, et teised ei suuda sealse õigusliku mõtte arenguga kaasa tulla. Arend Lijpharti raamatut „Demokraatia mustrid” tutvustas väga hästi 24. juuli Sirbis Martin Mölder, nii et mul ei ole mingit põhjust ega vajadust raamatu sisu kohta midagi öelda.

Küll aga väärivad veidi vaatlust selle tõlke  ilmumise iseäralikud asjaolud. Kuuldavasti olevat kõik saanud alguse sellest, et riigikogu esimees akadeemik Ene Ergma olevat lugenud seda raamatut inglise keeles ning jõudnud seejärel otsusele, et see raamat peaks olema tehtud kättesaadavaks kogu Eesti ühiskonnale, ning ta olevat pannud riigikogu kantselei töötajad selles suunas tegutsema. (Kahju, et neil aastatel, kui allakirjutanu oli riigikogu liikmeks, olid selle esimeesteks mehed, kelle  puhul küll mingit selletaolist raamatuhuvi kunagi ei ilmunud.) Kommertskirjastused, millega ühendust võeti, olevat kõik avaldamise mõtte tagasi lükanud, kuna ei näinud selles ärilise edu võimalust. Kirjastamise võttis enda peale rahvusraamatukogu, kulude (mille hulgas ka litsentsitasu) kandmisest osa võttis enda peale aga riigikogu kantselei, saades omakorda mingi hulga eksemplare n-ö kinkeraamatuteks. Trükiarv oli tuhat, millest enamik läks kauplustesse müüki. Kuna rahvusraamatukogu ei taotle kirjastustegevusest tulu, siis on müümise aluseks n-ö omahind (et kirjastuse kulud saaksid kaetud), raamat on kauplustes praegu saadaval hinnaga 280–300 krooni. Siinkohal on põhjust rääkida kahest asjast: tõlke keelest ja politoloogia-teemaliste raamatute väljaandmisest üldisemalt.

Tõlkija Hille Saluääre ja ta kaastööliste ning toimetaja Mirjam Alliku eesti keel on meie keskmiste politoloogia vms tõlgete taustal erakordne. Selle üheks põhjuseks on olnud arvatavasti see, et oskussõnade tõlkes kasutatud eestikeelsed vasted on andnud professor Rein Taagepera, raamatu autori kolleeg ja käesoleva väljaande eessõna autor. Raamatust kumab otsusekindlus mitte tuua kasutusele uusi võõrsõnu, hoides võõrsõnade kasutamise teatud minimaalsel tasemel. (Allakirjutanul on oletus, et selle eelkäijaks on üks teine tõlge, mis ilmus 20 aastat tagasi: R. Taagepera, M. S. Shugart, Häältest mandaatideni: valimissüsteemide mõjud ja mõjutajad. Eestindanud Vello Hanson, Riina Kütt, Lya Oll. Eesti Majandusjuhtide Instituut, 1989. See oli kolmeosaline brošeeritud rotaprindiväljaanne, mida praegusaja raamatutega võrreldes ei saa õieti raamatuteks nimetada. See vääriks ehk uut väljaandmist, kuna on ammu muutunud rariteediks. Usun, et ka selle tõlke oskussõnavara kujunemist mõjutas valdavalt Rein Taagepera. „Demokraatia mustrid” vääriks omataoliste hulgas tõlke vm preemiat, kui mingeid selliseid tunnustamisviise üldse olemas on. Eestikeelset politoloogia-alast kirjandust (või selle teemaga piirnevatel teemadel raamatuid, ma ei tahaks siinkohal hakata taga ajama täpsust ja eelistaksin pigem laiemat tähendust, eriti silmas pidades n-ö laiema lugeja huvi) ilmub üldse vähe.

Meie oma autorite raamatuid sama hästi kui ei ilmu, kuigi loogiline oleks oodata neid põhiliselt Tartu ja Tallinna ülikooli juurest (veel 8–10 aastat tagasi ilmus Tartu ülikooli politoloogidelt terve rida väljaandeid). Olulisi tõlkeraamatuid aga peaks Eestis aastas ilmuma kindlasti rohkem kui üks. Lääne bestsellerite puhul (Fukuyama, Huntington jne) probleemi ei ole, neid avaldavad meie suuremad kirjastused kiiresti ja meeleldi. Vähem „müüvate” aga oluliste autorite ja teemade puhul ei ole selge, kas ülikoolid peaksid nende tõlgete avaldamisega tegelema.

Kuid Tartu ülikooli eestikakeskusel, mis on viimastel aastatel energiliselt raamatuid välja andnud, ilmus näiteks hiljuti tähelepanuväärne tõlkekogumik „Rahvuslus ja patriotism. Valik kaasaegseid filosoofilisi võtmetekste” (koostaja Eva Piirimäe, Tartu 2009, 378 lk). Selle raamatu teemade kohta ilmus 28. mai Sirbis pikem intervjuu, mida aga ei saa siiski pidada otseselt selle raamatu tutvustuseks või arvustuseks. Üksikuid tõlkeraamatuid on andnud välja mitmesugused asutused, aga neid on ilmunud ka ajakirjas Akadeemia. EYS Veljesto kirjastus ilmutas kümnendi esimesel poolel kaks tähelepanuväärset tõlget: esiteks „Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid” (koostanud ja toimetanud Jüri Lipping, Tartu 2002), teiseks „Erik Kuehnelt-Leddihn. Demokraatia analüüs” (tõlkinud Andro Kitus, Tartu, 2004). Järeldus paistab olevat selge: erainitsiatiiv ei ole selles valdkonnas midagi oluliselt head või püsivamat suutnud ära teha. Seepärast ei saa pidada valeks või ebaloomulikuks, kui püütakse ellu kutsuda riiklikku kirjastamist. Aga meil ei ole riiklikku kirjastust (kirjastusi), mis võiks sellise temaatikaga raamatuid võtta kirjastamisplaani, tellida originaale või tõlkeid jne. Usun, et riigiasutused annavad välja mitmesuguseid „salaraamatuid” hulga rohkem, kui mulle on silma hakanud.

Lihtsalt minu huvid piirduvad poliitika, poliitikateaduse ja õiguse valdkonna kokkupuutealadega, teisi tegevusvaldkondi ja teemasid ma lihtsalt ei tunne. Seda, et olulise ajakirja, aga nüüd ka hea ja vajaliku tõlkeraamatu väljaandmiseks ühendasid oma jõud kaks riigiasutust (minu arusaamist mööda on rahvusraamatukogu sisuliselt ikkagi vaid üks riigiasutustest, kuigi riikliku otstarbekuse kaalutlustel on sellele antud nn avalik-õigusliku isiku juriidiline staatus), selles pole midagi halba. Hoopis vastupidi. Kogemus, kuidas rahvusraamatukogu on osutanud riigikogule „kirjastamisteenust”, on positiivne. Riigikorralduslik küsimus on: kuidas senise kogemuse positiivsest osast edasi minna, et vajalikud raamatud saaksid mõistlikul viisil ilmuda ja jõuda lugejate kätte.