Vastuvõtja tasandil tähendab metafoorsus alati meeletajude klastrit või sünergiat, mingit totaalsust, sisemist helinat. Seda  totaalsuse ja sünergia kogemust ilmselt peetaksegi silmas, kui kõneldakse kõrgkultuuri „sügavusest”. Ühest küljest tähendab metafoorsus alati teadvuse hüpet üle tajude eraldatuse ja omaenese isiksusliku piiratuse. Teisest küljest on metafoorne kunstikõne alati ka „tõelust” varjav eesriie, dekoratsioon ja mõistukõne. Inimene, kes mingil põhjusel „ei kuule” metafoori helinat, ei taju selle „ruumilisust”, võib sellele alati ette heita ka maneerlikkust, võltsi olekut ja isegi sisemist tühjust. Kui metafoorsus rüütab ja varjab ka kirglikult kõneldes,  siis demokraatiaparadigma tuumaks on avalikkuse, avalikustamise, kättesaadavuse, ligipääsetavuse ja avatuse tüvimõiste, mis kehastub sellistes enam või vähem politiseeritud ja paljudesse eluvaldkondadesse ulatuvates loosungites ja märksõnades nagu „läbipaistvus”, „paljastamine”, „avatus”, „osalus”, „rohujuure tasand” jne. Kultuuri demokratiseerumine tähendab ka lihtsate ja „loomulike” eluavalduste, spontaansete impulsside ja tsenseerimata „rahva hääle” pühitsemist – pisukest mentaalset revolutsiooni, aga ka sotsiaalsust ja kehalisust.  Varjava – ja sageli ka valitutele mõistetava – mõistukõnena on metafoorsus „eluläheduse” ilmingutega suures ja paratamatus vastuolus. Tänaste elulooraamatute populaarsus on metafoorsuse hülgamise ilmekas näide.

Muidugi on nende hulgas ka reflekteerivaid lugusid, aga oma praeguses olekus iseloomustab seda valdav püüdlus vabaneda fiktiivsetest ja maneerlikest lisanditest – metafoorsest „kirjanduslikkusest” –, et kirjeldada põhjalikult ja kompromissitult nimiautori elu sotsiaalseid ja füsioloogilisi intiimsusi. 

Ostuedetabelite tippu jõudnud elulooraamatud loovad üldinimliku osadustunde, mis hõlmab peamiselt inimlike vajaduste ja ihade alumisi kihte. Eheduse seisukohalt on väga oluline ka minategelase füüsiline ja sotsiaalne identifitseeritavus. „Eluläheduse” püüdlusega seostub ka surma ja inimkeha vigastamisega seotud tabude ületamine – krimiseriaalides veristatud inimlihaga küllastatud teleekraan. Või agressiivsest seksuaalsusest nõretavad muusikavideod, mis justkui heidavad julget valgust inimese „loomusele”. Võiks öelda: püüd hüljata metafoorid, et paljastada  olukordade ja inimeste „loomust” või algolekut, on nüüdiskultuuri üks võimsamaid mootoreid. Selle püüdluse tulemus on ometi vastupidine.

Ohjeldamatu kehalisus ei kultiveeri ega vabasta seksuaalsust, vaid mõjub pigem tuimestina, tekitades üleküllastust ja vajadust üha ekstreemsemate ergutite järele. Hoolimata veristatud inimliha hulgast, ümbritseb teadmist surelikkusest ja isiklikust surmast suurem tabude müür kui kunagi varem. „Kompromissitu” paljastamine kui omaette eesmärk teeb maailma lamedaks ning hävitab tunnetusiha. Ka näiteks meediatüdimus  on selle märke. Paradoks, aga metafoor kui võimalus kõnelda „ühe” kaudu „teisest” toob kultuuri peale tunnetusliku „ruumilisuse” ka märksa enam erootilist pinget kui otsatu paljastav (sotsiaalne, kehaline, demokraatlik) „elulähedus”. Mis kõige tähtsam – inimlik võime näha „ühes” „teist” on nii seoste nägemise kui ka sotsiaalse empaatia vaimne alusstruktuur. Väetades üleliia „rohujuure tasandit” ehk üksikisiku spontaanseid impulsse, hävitab demokraatia neid mõlemaid.