Täna peab paraku nentima sedagi, et Eesti, Läti ja Leedu esindajate tubli selgitustöö ja rahvaid ühendav hiidkett tegid Balti riikidest koguni MRP sünonüümi selles mõttes, nagu oleks pakt puudutanudki vaid kolme riiki. Tegelikult oli salaprotokollis juttu ju kuuest riigist, kusjuures bolševistliku N Liidu / Venemaa ja natsi-Saksamaa juhid pidasid vajalikuks täpsustada, et Balti riike on neli: Soome, Eesti, Läti ja Leedu. Seega juba salaprotokolli sõnastuse järgi – mis ju ikkagi saab olla aluseks dokumendist rääkimisel – on kummaline Soomega toona toimunu (Talvesõda ja Soome Demokraatlik Vabariik) harv sidumine Eestis-Lätis-Leedus toimunuga (baaside lepingust okupatsioonini). Samamoodi käsitletakse reeglina teineteisest lahus Poola Vabariigi hävitamist (september 1939) ja Soome Vabariigi hävitamiskatset (november 1939 kuni märts 1940), ehkki salaprotokollis on juttu mõlema „piirkonna territoriaal-poliitilisest ümberkorraldamisest”.
Seejuures unustatakse tihti ära MRP saba: salaprotokollide „ainsat täitmata punkti” ehk Soomet arutati eraldi küsimusena 13. XI 1940 toimunud Molotovi ja Hitleri kohtumisel, kui NSVLi valitsusjuht ja välisasjade rahvakomissar käis Berliinis arutamas MRP lepingu ja salaprotokolli täitmist ning kahe suurvõimu edasist koostööd. (Tänu Heino Arumäele said eestlased nende MR P jätkujutuajamiste protokollidega tutvuda 1990. aastal 11. – 14. jaanuarini Rahva Hääle veergudel). Iva ongi selles, et Moskva leping koos salaprotokolliga polnud üksiksündmus, vaid protsessi algus, millest tehti ka vahekokkuvõtteid.
Kõrgel ehk algtasemel viimati 13. XI 1940. Berliini kohtumiste dokumente lugedes pole raske järeldada, et kurikuulsas salaprotokollis leidis fikseerimist vaid mõlema suurvõimu huvisfääriks kuulutatu kokkupuutealal tehtav, ent räägiti ka mujal kavas olevast. Seda ka Berliinis, kus Molotov jõudis mainida, et Prantsusmaa lüüasaamine (samaaegselt Balti riikide okupeerimisega N Liidu poolt – T. A.) lõpetas 1939. aasta lepinguga silmas peetud teise arengustaadiumi, kuna Poola sõjaga lõppes esimene. Molotovi-Hitleri jutuajamise protokollis on veel üks huvitav avaldus, mis seob Soome MR P salaprotokollidega rohkem, kui on harjutud ette kujutama. Harjumuse all pean silmas kogu asja taandamist Talvesõjale, ehkki Moskva ametlikust seisukohast võetuna käis mitu nädalat sõjategevus Soome Vabariigi ja Soome Demokraatliku Vabariigi elik Terijoki valitsuse vahel, keda toetas temaga sõpruse ja koostöölepingu sõlminud NSVL. Nimelt teatas Molotov novembris 1940 Führer’ile Moskva soovist reguleerida Soome probleem samasugustes raamides nagu Bessaraabias, Eestis, Lätis ja Leedus. Teatavasti olid neist (esimesest Moldaavia nime all) just saanud NSVLi liiduvabariigid. Uute liiduvabariikide sünni skeem seondub baaside loomisega. Eesti, Läti, Leedu nõustusid sellega, Soome valitsus mitte, kuid Terijoki oma küll. Samas ei saa baaside taktikast rääkida Poola (alade) suhtes ja ka Bessaraabia puhul on sündmuste seotus baasidega ulmeline (asja teeb segaseks Rumeenia nii väärtusetuks pidamine, et seda salaprotokollis isegi nimeliselt ei mainita. Stalini kambamees ja järglane Hruštšov kutsus aastaid hiljemgi rumeenlasi mammalõznikuteks ehk maisipudrusööjateks, mida Ceauşescu talle ei andestanud).
Ent ikkagi on olemas fenomen, mille kõik kuus MRP ohvrit pidid Stalini tahtel läbi tegema ja mis nad seetõttu ka üheks tervikuks seob. Mis sest, et Soomes jäi asi pooleli kavatsuse vormis. Nagu vihjatud, armastas Stalin sigadusi teha juriidiliselt talutavas vormis. Erinevalt Hitlerist, kes eelistas paragrahvi otsimisele kiiret ärategemist. Kui teised totalitaarsed režiimid lihtsalt nõudsid kaotsiläinud või nendele väidetavalt kuuluma pidavate alade kättesaamist, siis Stalin lähenes impeeriumi taastamisele seadusandlikult: kommunistliku maailmarevolutsiooni vaimus pandi NSVLis 1936. aastal nn stalinlikku konstitutsiooni säte uute liiduvabariikide vastuvõtmise kohta. Tõelise üllatusena paljudele ilmnes natsismi-bolševismi tandemi vormistamise hetkel, et see polnudki tühipaljas paragrahv – Stalin oli valmis seadusandlikult tegutsema. Sõjategevus oli just lõppenud, kui 26. X 1939 toimusid Nõukogude armee poolt hõivatud Poola territooriumil Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina rahvakogu „valimised”, 30. X olid need kogud koos (Lääne-Valgevene oma Białystokis, tänases Poola linnas, kus toona oli eelnevalt peetud Nõukogude-Saksa ühist võiduparaadi) ja nende esindajad juba 2. XI Moskvas, et paluda vastuvõtmist NSVLi koosseisu. Mõistagi oli otsus jaatav ja läks veel kümme päeva, enne kui need alad vormistati Valgevene ja Ukraina NSV osaks. Kiirus, millega sovetid Ida-Poolas toimetasid, on mõistetav, sest järge ootas Stalini MRP osa – Soome. Otto Kuusineni rahvademokraatliku valitsuse (1. XII 1939) programm kuulutas uue parlamendi valimist, milleks LääneValgevene ja -Ukraina pidid olema heaks eeskujuks.
Fakt on seegi, et Terijoki valitsuse kontrolli all olevatel aladel jõuti moodustada nii mõnigi kohalik võimuorgan. See aga tähendab, et 1940. aastal juulis Eestis, Lätis, Leedus ja Moldaavias toimunud „valimised” olid alles neljandad kuni seitsmendad vastavas reas ja ilmselt pidasid nii Molotov kui ka Hitler (kes ei lubanud Moskval pidada uut sõda Soomega) Berliinis silmas, et Soomes tehakse veel üks katse viia „väed sisse ja teha „valimised”” (teisiti on ju asja võimatu ette kujutada). Kaudselt viitab sellele Slovakkia kommunistidele 1. V 1941 Moskvast tulnud korraldus hakata valmistuma „Balti seltsimeeste kogemuse” kordamiseks. Slovakkia puhul pole puänt mitte selles, et tegu oli Hitleri suval moodustatud riigiga, vaid alaga, mis polnud kunagi kuulunud tsaari-Venemaa koosseisu! Ehk tegu on siis kinnitusega, et mitte ainult Hitler ei valmistunud sõjaks Staliniga – seda tegi ka Stalin. Toodu annab võimaluse väita, et Stalin üritas kõigis MR Pga NSVLi mõjusfääri arvatud riikides ja piirkondades kasutada omamoodi legaalset võimuvõtmise taktikat territoriaalse ekspansiooni varjamiseks. Ehk oleks aeg teha üldistusi riikides toimunud „valimiste” taktika põhjal, mis tähendaks kuue riigi esindajate kokkutulekut. Miks seda siiani pole tehtud, on kõigile teada: see pole meelt mööda Moskvale ja nii mõnigi poliitjõud või valitsus loodab karu ärritamata jätmisest enda jaoks paremaid suhteid Venemaaga.
Karm reaalsus aga kõneleb ekspansioonipoliitika jätkumisest, idas räägitakse jälle avameeli huvi- ja mõjupiirkondadest jne. Arusaadavalt ei luba säärane taastekitatud õhkkond tõusetuda võimalusel, et ajalugu jääks tõepoolest vaid ajaloolaste selgitada ja poliitikud läheksid edasi puhtalt lehelt. Esmalt on vaja ajalooline tõde välja tuua, objektiivselt tehtut hinnata ning näidata üles kultuursust enda ja vastaspoole suhtes. Just nii alustasid Prantsusmaa ja Saksamaa, mida tõi kõigile eeskujuks Venemaa liider Putin oma Gdańskis 1. IX 2009 tehtud avaldustes ja Poola ajalehes ilmunud artiklis. Mainides järgnenud Saksamaa-Poola leppimist, avaldas Putin lootust, et sama sünnib ka Poola ja Venemaa suhetes.
Siit küsimus: miks ei võinuks Putin pakkuda sama kõigile MR P läbi kannatada saanud rahvastele, kelle liidrid olid ju ka Gdańskis kohal? Vastust sellele teavad kõik: Moskva ei ole valmis ümber hindama oma rolli 1939. – 41. aasta sündmustes, eelistab iga toonase ohvriga rääkida eraldi ja panustab endiselt oma „teiste rahvaste fašismi-ikkest vabastaja rollile”. Enamgi veel – Moskva püüab oma käitumist 1939. – 41. aastal õigustada sellega, et samasugust kokkumängu Hitleriga olla harrastanud teisedki. Ainult, jah, võrdväärset partnerit MR P-le kui protsessile pole siiani leitud. Juba 2004. aastal hakkas Putini esinemistes vilksatama „Müncheni sobing” ja 2007. aastal lubasid Kremli propagandatorud maailmale uusi põhjapanevaid üldistusi seoses septembris 2008 täituva Müncheni sobingu (29. IX 1938) 70. aastapäevaga. Teatavasti toimu
s vahetult enne seda Vene armee sissetung Gruusia territooriumile, 17. septembril 2008 (ehk täpselt 69 aastat pärast Nõukogude armee sissetungi Poolasse) sõlmiti Venemaa – Lõuna-Osseetia ja Venemaa – Abhaasia lepingud, mis ilmselt etendasid oma osa selles, et Müncheni sobingu aastapäeva küll märgiti, kuid mitte uue nägemusega asjast. Seejärel anti mõista, et uus sõnum kõlab Teise maailmasõja alguse 70. aastapäevaks ja midagi ka arhiividest välja nopiti. Sensatsiooni mitte, sest Poola võimude teatud kokkumäng Hitleriga 1934. – 38. aastani ja osalemine Tšehhoslovakkia jagamises oli teada.
Sestap tahaks loota, et kaks suurt ja luhtunud katset leida arhiividest tuge Moskva praeguse ametliku seisukoha toestamiseks loovad eeldused hoopiski teiste, eeskätt 1939.–41. aasta ohvrite seisukohtade kuulamiseks ja mõistmiseks. Kuna Moskvas on seni liigutud kronoloogilises järjekorras: München 70, Teise maailmasõja algus 70, siis järgmisena peaks tähistatama Talvesõda 70 ning seejärel tuleb Baltikumi okupeerimine 70. Siiski – enne möödub 65 aastat NSVLi võidust Suures Isamaasõjas, milleks juba praegu ulatuslikke ettevalmistusi tehakse. Balti riikide seisukohalt on tõesti huvitav kuulda, mis kõlab siis ja mis poolteist kuud hiljem!? Ikka endine jutt või uus jutt. Ent me ise? Kas me ise oleme valmis oma Gdański tseremooniat korraldama?