Praegu ei ole võimalik öelda, millised institutsioonid teostavad selles riigis kõrgemat poliitilist võimu. Veel mõni aeg tagasi oli võim justkui presidendi käes ja peaminister oli teisejärguline figuur. Nüüd näib kehtivat vastupidine, mistõttu on alust arvata, et tegelik võim Venemaal kuulub mingile grupeeringule, huntale, kes eelistab vastavalt vajadusele ühte või teist institutsiooni oma eestkõnelejana. See ei ole sama kui konstateerida lihtsalt fakti, et selle maa asjade üle tippotsustajatest vähemalt 70% on seotud eriteenistuste või sõjaväega, pidades Venemaad samal ajal demokraatlikul arenguteel olevaks riigiks. Olukord on paljuski ebamäärasem kui nõukogude ajal, mil sõjaväge ja eriteenistusi hoiti kommunistliku partei kõrgema juhtkonna kontrolli all, kasutades selleks avalikke võimumehhanisme.
Venemaa demokratiseerimine ja vastavate institutsioonide väljaarendamise protsess lõppes president Boriss Jeltsini poliitiliselt areenilt lahkumisega. Koos julgeolekupolkovnik Vladimir Putiniga tulid võimule pagunitega mehed jõuametkondadest. Sisuliselt tegid need ametkonnad 1998. aastal sama, mida oli püütud ebaõnnestunult teha 1991. aasta augustis, s.o võeti üle võim. Kui aktsepteerida arusaama, et Venemaal kehtib juba kümme aastat sõjaväeline diktatuur, kui analüüsi lähtepositsiooni, saavad selgemaks mitmed asjad.
Ajalugu sõjast sõjani
Võimu sõjaväelisusele osutab II maailmasõja võidu jätkuv ülistamine ja selle võtmine riikliku ideoloogia üheks põhialuseks. Kui ülejäänud sõjas osalenud riigid vaatavad suhteliselt emotsioonivabalt ligi 70 aasta tagustele sündmustele, näib idanaabri jaoks suur sõda äsja lõppenuna.
Ajalugu kulgekski justkui ühest sõjast teiseni, oleks nagu rivaalitsevate vastaste jõukatsumiste rida, kus ühe poole võit saab tähendada vaid teise kaotust. Samasuguse loogika järgi on need, kes 1990ndate alguses lasid NSVLil laguneda, reeturid, kes andsid käest vere hinnaga võidetud maa-alad. Nii saab paremini mõistetavaks intensiivne reageerimine sõja mälestusmärgi ümberpaigutamisele Tallinnas või suhtumine XX sajandi inimsusevastaste kuritegude toimepanemisse (nt Ukraina näljahäda, Poola ohvitseride massimõrv). Kõik, mis võib ohustada jõustruktuuride positsiooni ühiskonnas, tähendab riikluse õõnestamist.
Ei ole kerge ette kujutada olukorda, kus demokraatlik riik korraldab oma riigi ühe osa vastu täiemahulise sõja koos raskerelvade kasutamisega ja selle tulemuseks pole enneolematuid poliitilisi tagajärgi. Nii on aga mitmeid kordi tehtud Tšetšeenias ning juhtunu pole põhjustanud võimulolijate positsioonide nõrgenemist. Pigem vastupidi, niisugused aktsioonid on tugevdanud „võimuvertikaali”, andes sealsele huntale veelgi suurema mõjukuse.
Politiseeritud noorteliikumised on alati iseloomustanud imperialistlikke riike, sest järeltulevat põlvkonda vaadeldakse seal eelkõige tulevaste sõduritena. Nii nagu kurikuulus Hitlerjugend oli aktiivne natsi-Saksamaal, võime tänase Venemaa puhul sageli kuulda niisugustest noorteorganisatsioonidest nagu Naši, Molodaja Gvardija jt, mille liikmeid ühendab intensiivne ajupesu ning valmisolek osaleda ükskõik millises võimude tellitud provokatsioonis.
Väide, et Venemaal näib tavapärases mõistes majandustegevus, mis on poliitilistest mõjutustest puutumata, on kergelt öeldes vale. Võimul grupeeringuga vastuollu minek tähendab ettevõtjale kohe märgatavaid materiaalseid kaotusi ning äritegevuse lõppu. Piisab kui meenutada Jukose ja selle firma juhtkonna kurba saatust, samuti Gruusiast pärit veinide ja muude kaupade puhul ilmnenud „kvaliteediprobleeme”. Seda näitab ka praegu Venemaal aset leidev väljakuulutamata boikott Eesti kaupadele ja Eestisse registreeritud firmade mitmel viisil diskrimineerimine.
Venemaa suhtumine lääneriikidesse on olnud viimasel kümnel aastal varjamatult agressiivne. Dominantse motiivina on nii kohalikule elanikkonnale kui muule maailmale üha sisendatud arusaama, nagu oleks teised riigid Venemaad regulaarselt alandanud, mõnitanud ja mitte austanud (resp. mitte kartnud). Riik oleks justkui sõjaseisukorras, kus vaenlased igast küljest piiravad ning surmahaaret tugevdavad, meelitades muu hulgas üle jooksma reeturlikke liitlasi. Ainult selles võtmes on nähtud NATO laienemist endistesse sotsialistlikesse riikidesse ning mõnede maade soovi valida demokraatlik arengutee koos integreerumisega läände (Ukraina, Gruusia). Seetõttu peab Venemaa vajalikuks oma globaalsete sõjaliste ambitsioonide uuesti esiplaanile seadmist, põhjendades seda välismaalt lähtuva ohuga.
Reaalsus, mitte paanika
Pärast NSVLi lagunemist jäi uue Venemaa piiridest väljapoole arvukalt inimesi, keda hunta kasutab intensiivselt viienda kolonnina asukohamaade vastu. Lisaks sellele toetatakse majanduslikult ja sõjaliselt piiriäärsetes piirkondades separatistlikke liikumisi (Moldova, Gruusia). Niisuguse tegevuse kaudu tahetakse N Liidu iseseisvunud piirkondi destabiliseerida, hoida neid oma mõjusfääris ning võimalusel liita taastekkiva impeeriumiga. Samasugused püüdlused tulevad esile majanduse sfääris, kus äritegevuse varjus püüeldakse geopoliitiliste ja strateegiliste eesmärkide poole (nt Nordstreami projekt). Seni suhteliselt vaikselt kõlanud hoiatused Venemaa energiakandjate osakaalu suurendamise eest ei ole põhjendamatu paanika, vaid reaalsus. Lääne-Euroopa kasvav energeetiline sõltuvus sellest riigist on hukatuslike tagajärgedega, sest poliitilise ja majandusliku koostöö üldlevinud vormid ei toimi tänase Venemaa puhul tavapäraselt ning ütlevad üles Euroopa jaoks maksimaalselt ebasobival ajal.
Kõik eelöeldu tõestab, et viimase kümne aastaga on vabaduse ja demokraatia teel olnud maast kujunenud militaristlik riik, mille ambitsioonid on suunatud mõjusfääri ja territooriumi kasvatamisele. Kõik see saab toimuda vaid seetõttu, et poliitiline võim Venemaal kuulub ilmselt jõuametkondade taustaga grupeeringule, kes pole kohustatud oma tegevusest rahvale aru andma. Kahjuks on vene demokraatlikud jõud samal ajal muutunud sisuliselt nähtamatuks.
Lääneriikide poliitikud ei tohiks laskuda soovmõtlemise halvaendelistele radadele, kus diktaatori silmavaatest loetakse välja soojust ja sõbralikkust ka siis, kui tema teod räägivad teist keelt. Keegi ei tohiks lasta ennast petta Vene-suunalise äritegemise näilisest kasumlikkusest, sest kogu tegevus on hunta kontrolli all täpselt sel määral, mil määral too seda vajalikuks peab.
Iga aktiivsus ja poliitiline seisukohavõtt Moskvas näitab, et sealsetele juhtidele on talumatu N Liidu lagunemisega välja kujunenud status quo ja nad on valmis kasutama kõiki vahendeid selle muutmiseks. Tänane Venemaa sarnaneb paljuski I maailmasõja järgse Saksamaaga, kellega võitjariigid oleksid justkui ülekohtuselt käitunud. See, mida tehakse viimasel kümnel aastal, on nõrkade lülide pidev otsimine ja kompamine vastaste leeris (ehk läänemaailmas). Venemaa sõjaline rünnak Gruusia vastu meenutab ehmataval viisil N Liidu poolt 1939. aastal Soome vastu alustatud sõda või samal aastal toimunud Poola jaotamist Saksamaa ja N Liidu vahel. Millised traagilised tagajärjed sellistele sündmustele järgnesid, mäletame kõik, mistõttu demokraatlik maailm ei tohi mingil juhul lubada niisuguste asjade kordumist. Praegu Gruusias toimuvat tuleb võtta punase joonena, millest Venemaa poleks tohtinud üle astuda.
Lääneriikide reaktsioonid peavad olema vastavalt kujunenud olukorrale ühetähenduslikud, sest silmade sulgemine toob kaasa üha raskemaid tagajärgi tulevikus. Riik, kus on võimul sõjaväeline hunta, ei saa sellisena kuuluda mitte ühessegi demokraatlikke riike ühendavasse organisatsiooni. Niisuguse riigi mõjukuse kasv tähendab pikas perspektiivis ettenägematuid tagajärgi, sest tegemist on ennast Läänele aktiivselt vastandava režiimiga, mille juhtkond ei pea läänelikus mõttes eetilist käitumist oluliseks. Kõiki tänaseid
järeleandmisi võetaks nõrkuse väljendusena ja intressid kasseeritaks mitmekordselt sisse. Nii et muret ei peaks tundma mitte üksnes Venemaa lähinaabrid, vaid ohustatud on kogu NSVLi lagunemise järgne maailm.