Vanad armastused, värsked kiindumused ja uudishimu. Indrek Grigor ja Maarin Mürk vestlesid Tamara Luugiga.
Tamara Luuk: „Oluline on tajuda oma piiratust, mitte enese ees laiuvat kõigi võimaluste maad, just piiratust, mis iseloomustab sind ja sinuga kõrvuti loovaid inimesi.“
2022. aastal Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia pälvinud kunstiteadlane Tamara Luuk (sünd 1952) kehtestas end 1970ndate ja 1980ndate kunstipildis isikupärase käekirjaga kriitikuna. Pärast kolimist Belgiasse 1990. aastal sai temast 1996. aastal Eesti Vabariigi esimene kultuuriatašee. Tema roll Eesti kultuuri esindajana Euroopa Liidu juures ning kunstist kirjutaja ja selle mõtestajana on pärast Eestisse naasmist 2009. aastal jätkunud säravalt Tallinna Kunstihoone kuraatorina. Luugi siiras empaatia on võimaldanud tal näha seoseid, haakumisi ja viljakaid põrkumisi seal, kus need esmapilgul kätte ei paista. Ta on toonud näitustele kokku eri põlvkonnast ning isemoodi lähenemisviisiga kunstnikke ning tema mõju on viimase kümne aasta näitusepildis olnud peenekoeline, ent seda järjepidevam.
INDREK GRIGOR: Kogutud teos. Taavi Talve konstruktor
Taavi Talve käsitleb oma teostes suurte narratiivide järgset maailma köitvaid väikese inimese lugusid, mis vääriksid vähemalt teledokumentaali.
Taavi Talve näitused on üldjuhul enigmad. Ma tean, et mu ees on lugu, aga üldjuhul kokku veeritud ma seda ei saa. Skeem, mis komponendid kokku viiks, on, kui kunstnikult küsima minna, enamasti üllatavalt lihtne ajalooline ja üldinimlik narratiiv. Kui 2021. aastal Talve näituse „Ma olin Timbuktus“ brošüürile tekste hakkasin kirjutama, võtsin eesmärgiks teha võimalikult selged tekstid, et tutvustada vaatajale lugu, millest need teosed on tõukunud.
KARSTEN BRÜGGEMANN: Sõda monumentidega ei vabasta minevikust
Mis oli 1949. aastal, pärast riigi kümme aastat kestnud vägivalda, veel „normaalne“?
Veel peaaegu lapseeas, 17aastaselt, astus Günther Grass vahetult enne Teise maailmasõja lõppu Waffen-SSi. 1927. aastal sündinud Nobeli kirjandusauhinna laureaat tunnistas seda siiski alles 2006. aasta augustis. Enne seda teadis avalikkus, et ta oli kutsutud lennuväe abiteenistusse ja teenis seejärel Wehrmachtis.
Vana rehv kui uus maavara. Merle Karro-Kalberg vestles Hannes Praksiga
Arhitektuurikeskust asus maikuust juhtima sisearhitekt ja materjalidisainer Hannes Praks, kes leiab, et Eesti peaks olema säästlikus ehituses suunanäitaja.
Eesti arhitektuurikeskus on tegutsenud 15 aastat. Organisatsiooni missioon on nende aastate jooksul olnud nüüdisaegse Eesti arhitektuuri ja linnaehituse edendamine ja arendamine, arhitektuurialase teadlikkuse kasvatamine, info kogumine, vahetamine, vahendamine ja levitamine nii kodu- kui ka välismaal.
BERK VAHER: Tartu 2035 – rahvusteküllasem annetelinn
Vahemerd või mägimajakesi meil pakkuda pole. Tartu inimesed on need, kes õdususe ja teretulnususe õhkkonna looma peavad.
Kuidas unistada linna? Kuidas unistada nii, et see innustaks paljusid teisi ja nägemus saaks teoks enne, kui see muutunud vajaduste ja veendumuste tõttu aegunuks ja kohatuks osutub? Ja kes siis on need teised unistajad ja teostajad, on neid juba piisavalt või peaks alustama just nende juurde otsimisest?
Kas ja kuidas tehisaru mõjutab arhitektuuri ja füüsilist ruumi?
Tehisintellekt on tulnud, et jääda. Kuidas see mõjutab ruumiloomet ja arhitekti tööd? Teemat kommenteerivad arhitektid Mari Hunt ja Siim Tuksam.
JOOSEP SUSI: Suitsu nurk XXI. Hando Runneli „Küünlapäeval“
Tehislikust, loomulikult. Konstantin Kuningas vestles Rain Rannuga
„Peamine mõte, mida tahan edasi anda, on see, et masin on inimesest väga erinev,“ ütleb Rain Rannu, kelle mängufilm „Lapsmasin“ jõuab sel nädalal kinno.
„Lapsmasinas“ veedab üheksa-aastane tüdruk vanematega puhkust, aga eksib rabas ära ja jääb lõksu maa-alusesse punkrisse, kus salajane idufirma arendab inimesest targemat tehisintellekti. See on Rannu kolmas täispikk mängufilm pärast „Ameerika suve“ (2016) ja „Ükssarvikut“ (2019). Kõigi nende puhul on ta nii stsenarist, lavastaja, (kaas)produtsent kui ka (kaas)monteerija.
ARDO RAN VARRES: Heli-art ja sound’i-kunst?
Alati, kui tehakse juttu helikunstist kui muusikast või helikunstist kui sound art’ist, peaks täpsustama, mida terminit kasutades silmas peetakse.
Siinse artikliga püüan anda ülevaate ühe muusika, kunsti, teatri ning etenduskunstide valdkonnas kasutatava terminiga seonduvast. Umbes kümmekond aastat tagasi hakkas teatrilavastuste kavalehele ilmuma muusikalise ja helikujundaja uue nimetusena sõna „helikunstnik“. Ilmselgelt ei peetud silmas terminit „helikunst“ (kunst)muusika sünonüümi ega termini „helikunstnik“ väljakujunenud tähendust akadeemilise haridusega muusikaprofessionaalina. Pigem on see otsetõlge inglise keelest: termin „sound art“ tähistab interdistsiplinaarset kunstivaldkonda, millest tuleb täpsemalt juttu allpool.
RAGNE KÕUTS-KLEMM: Veebimõõdikud mõjutavad ajakirjandust
Veebimõõdikute kasutamisel on varjuküljed, sest mõõdikuid kiputakse kasutama üheplaaniliselt ja kriitikavabalt.
Digipööre on andnud meediaorganisatsioonide käsutusse võimsa auditooriumilt vahetu tagasiside saamise vahendi – veebimõõdikud. Tänu neile on võimalik jooksvalt jälgida, kui palju silmapaare vaatab konkreetsel hetkel uudisportaali avalehte. Samuti võimaldab see esile tuua, milliseid lugusid klikitakse ja avatakse, milliste lugemist on alustatud ja milliste lugemisega ei jõutagi lõpuni.
Arvustamisel
Vladislav M. Zuboki „Kollaps“
Andra Teede „Emadepäev“
Tommi Kinnuneni „Ei öelnud, et kahetseb“ ja Rosa Liksomi „Koloneliproua“ ning „Väil“
„A Bestiary of the Anthropocene“
Justin Greggi „If Nietzsche Were a Narwhal“
Stephen B. Heardi „Charles Darwini nuivähk ja David Bowie ämblik“
festival „Jazzkaar“
näitus „Madalad allikad“ („Shallow Springs“) Helsingis
Tallinna Linnateatri „Tõhususe sümfoonia“
Theatrumi „Mõõt mõõdu vastu“
Teatri Ilieh „Siis-siin-seal“
HBO sari „Viimased meie hulgast“
