On muidugi raske öelda lühidalt midagi haaravat Walcotti luule kohta – eriti Mathura tehtud valiku põhjal. Selge on Walcotti kirjutuslaadi tugev sümboolsus ja võrdpildilisus ning sellest tulenev kalduvus müütilis-ajalooliste teemade suunas. Kuid sedasi võib öelda paljude luuletajate loomingu kohta. Ehk on täpsustavaks abiks mõte, et neile, kellele meeldib Mathura luule – või see suund  luules, mille hoovuses ja harul liigub Mathura–, peaksid kindlasti tutvuma ka Walcotti eestindusega. Õieti tundub „Saared” justkui teatud mõttelise juurestikuna, millest senine Mathura luulelooming osaltki võrsub, nagu jõuline ja värvikirev poeetiline panoraam Mathuralegi olulistest teemadest ja motiividest. Seosed on ilmsed – Walcott on Mathura üks suuri inspiratsiooniallikaid. See ei väljendu vaid sarnases maailmatunnetuses, ühes kindlas, ühtaegu  helgelt igatsevas ja süngeidki nägemusi esile meelitavas meelelaadis, mille Walcott on sõnastanud nii: „Parem juba džungel peas / kui elutu betoonpind jalge all …” (lk 21) – ühesõnaga, kadunud looduslik-kultuurilise puhtuse otsingus või meeleshoidmises. Muide, sellise meeleseisundi üks jõulisemaid poeetilisi väljendusi seisab „Saartes” luuletusena „Jõgi”, mille nimitegelane mühises kunagi läbi linna „ropusuulisena, pruunide musklitega, jultunult  / purjuspäisena” ning mis tsivilisatsiooni arenguga vastamisi seistes „loovutab oma kurguhäälikud / tõredale viktoriaanlikule kivisillale” ja mis lõpuks „roomab mere suunas, / õlikelmega kaetult, ta jõud / kõhnub nagu maarahvas” (lk 74-75). Võimas luuletekst, mis ei kisu lugejalt pisaraid, kuna selle kujundid tunduvad kohati lausa macho’likena, kuid mille nukker sõnum just seetõttu nii veenvalt lugeja veenides venima võib hakata. Kuid  nagu juba öeldud, tsivilisatsiooni pealetungi teemadel pihtimisega asi ei piirdu – Mathurat meelitavad samad poeetilised elemendid, mis tunduvad moodustavat Walcotti luule veresoonkonna.

Viimase kogus „Kohalolu” (Allikaäärne, 2006) on luuletus „Ohoo, Santa Lucia”, mis ongi pühendatud Derek Walcottile – viimane on nimelt sündinud St. Lucia saarel, mis jääb Kariibi mere idaossa, Väikestesse Antillidesse. Selles luuletuses on read: „sa oled lõiganud  välja / oma südame küna ja aerutad sellel nüüd / mööda enda tundmise ja tunnete / sinist sügavat merd” („Kohalolu”, lk 51). Sellised kujundid paistavad „Saarte” valguses otsese ja kaunis täpse poeetilise kommentaarina ühele Walcotti luule põhilisele metafoorihoovusele – saarel / saareks olemisele. Siin tulevad muidugi mängu modifikatsioonid: saareks olemisele lisaks ka rannal olemine / elamine, vee peal viibimine (vesi kui silmapiiri ning saare  eraldaja, aga ka ühendaja), lained nii merel kui rannal, merepõhi ja merepind: „Ma elan vee peal, üksi …” ning pisut hiljem: „ … madal maja halli vee ääres, / aknad alalõpmata lahti / roiskuvale merele” (lk 53). „Saarte” järelsõnas tsiteerib tõlkija Walcotti Nobeli-kõnet: „Luule on saar, mis lööb maismaast lahku” (lk 100). Selles lauses kangastub saar kui midagi maismaast erinevat, ebakindlam kui maismaa; maismaa on midagi üldist, midagi, mis lööb massiga,  manner. Luule on saar, mis on maismaa massist lahus, vabatahtlikus ja ebakindlas pagenduses, ta hulbib merel, kiigub lainetel – ta liigub, kuna on lahku löönud, põhjatu vesi laiub ta ümber ja all, tal pole pinda, millele kinnituda. Aga tal on silmapiir ja sügavus. Tõlkija luuletajana sõnastatud südame „küna” „väljalõikamine” ja sellel „aerutamine” haakub sellise luule määratlusega mu meelest kaunis selgelt. Walcotti tiheda ja kihilise metafoorsuse üks  keskseid merega seotud teemasid viitab saare ja silmapiiri vastaspingele, nende vahel toimuvale anti- ja sünteesile: „Kui oled armastanud vaid ühte horisonti, / on su elu möödunud saarel …” (lk 11). Kui saar ja silmapiir on aga juba sedavõrd jõuliselt Walcotti luules esil, siis pole üllatav, et ka sõna „armastama” ei esine selles kontekstis juhuslikult: „Ent saared saavad olemas olla vaid siis, / kui oleme neil kogenud armastust” (lk 18). Armastuse seotus mere ja  selle nii horisontaalse kui ka vertikaalse silmapiirilisusega tuleb esile ka mujal: „Armastus on kivi, / mis leidis koha merepõhjas / halli vee all” (lk 53). Need read pärinevad luuletusest „Ankrut hiivates”, mis hakkab kummaliselt vastu kajama nii: „Need luuletused, mida hiivasin, /—/ igaüks neist langeb merepõhja nagu kivi ja seab end seal sisse …” (lk 92). Aeg-ajalt aga mässib Walcott kokku metafooride purjed ja tahab tunnistada lihtsal moel armastust kõige  merega seotu vastu: „Kuid parem kõigest on öine lainemurd, / ja pikaldased pühakirjad liivast, / nad saatjaks mitte küll just seeravile, / aga hilisele kormoranile … ” (lk 21).

Mathuratki veab miski aeg-ajalt saarte ja mere juurde. „Kohalolu” pakub selle kohta suurejoonelise kinnituse, seitsmest tsüklist koosneva luuletuse „Seitse tuhat saart”, millega autor viitab Filipiinidele. Muide, eks seegi on omamoodi tähenduslik, et St. Luciat läbivad  samad laiuskraadid mis Filipiinide saari – viimaste pindala, tõsi küll, on mitu korda suurem. Igatahes, nimetatud luuletuses kirjutab Mathura korduvalt merest, ning ikka Walcottile lähedases võtmes: „meri roomab tagasi su üle / ning sa tunned end vaid saarena, / mil pole midagi tõestada / ega põlata ära” („Kohalolu”, lk 59). Nende ridade toon haakub tegelikult teatud poeetilistest illusioonidest vabaneda püüdva, kainestava hoiakuga, mida Mathura  kirjeldab just merest kirjutades: „valged laineharjad ei laula / ülimast teostumisest / ega murdumispunktist. / Purukspekstud kaldad / ei ole jutuvestjad” („Kohalolu”, lk 15). Walcotti eestikeelses valikus laiub suhe meresse kihilisemalt (eks see ole tema loomingutee pikkuse ja sügavuse osas ka igati loogiline), kuid ikka teatud nägemuslikkuses – nii kaamemalt: „ei ole ühtki riitust / neile, kes on naasnud. / Ainsaks vastuvõtuks siin, siis, kui me / koljudesse  korrutatud miraaž iludusest hääbub, on / öösiti viirastuv hiidlaine” (lk 45), kui ka peaaegu muinasjutulikus ilus: „Siis, kui tõuseb kuu, murravad mustad kuunarid end viimast korda / fosforestseerivast kõntsast hõbedusse” (lk 89). Veel üks erinevus kahe sarnase meele ja keelega luuletaja suhtumises merre.

Mathura „Seitse tuhat saart” lõppeb nii: „Poisid ei lõpeta ja saare surematud vaimud / puistavad läbi heleroosa päikesesaju nende üle / sini-valgeid vihmapärleid. Just siis ma sukeldun  / vabasse vette”. Siin seob luuletaja mere avaruse vabadusetundega. Walcottil seondub meri siiski armastuse mõistega, mis ei nähtu sugugi mitte stiilis „naist armastan ma palavalt, merd meeletult ja salaja”, vaid mingil palju vihjelisemal, unenäolisemal moel, mingis intuitiivses tõmbes, milles segunevad meelelisus ja metafüüsilisus, avastus ja peitumine, kus läpatav surelikkus ulatub avamereliku igavikuigatsuse silmapiirini ja  sulandub sellesse. See on armastus maailma (silmapiirini ja pimeduseni ulatuva mere) ja indiviidi (saare) vastu ja vahel. Ning midagi veel, on ju midagi tabamatut ja ühtlasi selget järgmises Walcotti armastustunnistuses: „Aeg tunneb / seda kibedat ja salalikku merd ning armastus püstitab müürid …”, kuid ometigi suundub luuletaja „merele, mis julmem kui ükski armastuse sõna …” (lk 9). See on metafoorsus, mis ei muutu iseenese  mustaks auguks, kuid mis pole ka üheselt seletatav. Igatahes mõjub sellises võrdpildilises arhipelaagis viibides lohutavalt, et saari on nõnda palju – mitte ainult seitse tuhat. Aeg-ajalt võiks igaüks meist ühele sellisele saarele ära eksida. PS: „Saartest” ei leia ühtegi riimilis-rütmilist teksti, ometigi on autor saanud Nobeli kirjanduspreemia. Siinse rahvusringhäälingu telekanalis toimuva tagajärjel alanud luulekeele  vastureformatsiooni valguses tasuks sellisele tõsiasjale pisut mõelda.