Tallinna Linnateatri „Ülestähendusi põranda alt“, autor Fjodor Dostojevski, tõlkijad Andres Ehin ja Lembe Hiedel, autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Rainer Sarnet, kunstnik Laura Pählapuu, valguskujundaja Emil Kallas, koreograaf Tiina Mölder, laulude seadja Andre Maaker. Mängivad Rain Simmul, Indrek Sammul ja Hele Kõrve. Esietendus 30. III Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.
Põrandaalune petab oma lõputu eneseanalüüsiga vaataja või lugeja ära. Tundub, et tegemist on inimesega, kes ongi võimeline mitmekülgselt ja loogikale tuginedes ennast lahkama: Dostojevski on meile esitanud iseseisva tegelase. Võib jääda märkamata, et põrandaalune suudab ennast lahata ainult suhtes millegi või kellegi muuga. Ta vajab kolleegide põlglikke pilke, tal on vaja, et keegi aina tema suunas sülitaks. Põrandaalune on Zverkovi ärasaatmisel võimeline kolm tundi laua ja kamina vahet käima, kuni peapöörituseni, ainult et näidata: ma olen üle.
Ja just seda põrandaalune pole. Ta ei ole kunagi üle, ta asub moraalselt samal pulgal inimestega, kellega ta ennast võrdleb. See on põrandaaluse mõistatuse võti (või üks võtmeid) ning aitab seletada, kuidas inimene korraga ennast niimoodi põlgab ja nõnda ülespuhutult teiste peale alla vaatab (kes soovib, võib märgata mõtteliselt riimumas kollaseid kindaid ja kollast plekki põrandaaluse pükstel). Sügaval sisimas põrandaalune mõistab, et ta ei ole vaba, et ta toitub teistest inimestest nagu parasiit – karm, kõrgmägede puhta õhuga filosoofiüksindus ei saa iial tema omaks, filosofeerigu vennike kaua tahes. Teiste inimeste vabadus ajab põrandaaluse raevu: kui tema duellikutset isegi ei märgata, kui inimesed Nevskil temast lihtsalt läbi kõnnivad, või kui keegi sureb „triumfeeriva südametunnistusega“ ainuüksi, kuna tema elu spetsialiteediks jäi Lafite’i veinide tundmine.
„Kõlvatule“ elule järgneb üksindus, unistamine, üleoleku totaalsus, mis ei ole analüütiline või abstraktne: „.. ma pühitsen võitu kõigi üle; kõik lamavad muidugi põrmus mu jalge ees ja on sunnitud vabatahtlikult tunnistama kogu mu vaimutäiust, mina aga annan neile andeks.“ Siin põrandaalune lausa kõrgub inimkonna kohal, ta ei kujunda mitte üksikisikute, vaid tervete tsivilisatsioonide ja religioonide saatusi. Ta on unistanud end seesuguse õnne tippu, et peab Jeesuse kombel minema inimesi lunastama. Ainult et põrandaalune pole ristisurmaks võimeline. Möödub nädal, ta on unustanud oma päritolu ning aeleb pahe kõige iharamas ja kleepuvamas mülkas (ise muidugi seda kõike, peamiselt aga iseennast, põlastades).
Põrandaalune süüdistab ennast võõrdumises elavast maailmast – ja just seda ta ei suuda. Tema tigedus pole auahne: tal on vaja teisi inimesi, et inimesena toimida, omada inimesena mingeidki piirjooni. Sellisena on ta oma äärmises egoismis ja täielikus enesepõlguses väga lähedane moodsale, ühismeedia ajastu inimesele.
Kujutlege: ühel päeval tuleb teil pähe geniaalne kommentaar mõne laiemat kõneainet pakkunud sündmuse kohta. Või õnnestub teha foto, mis kindlasti ja täiesti ilma naljata väärib teistele inimestele näitamist. Postitate oma foto või teksti ühismeediasse ja jääte ootama. Panete brauseris akna või telefonis rakenduse kinni. Siis teete uuesti lahti, loete üle, veendute, et kirjavigu ei ole, vaimustute uuesti oma teravmeelsusest. Aga laike ei tule. Üksikud. Ja juba hiilibki teie pähe mõte: kõigil teistel on päris elu, kauged reisid, ilusad ja andekad lapsed, meeldiv töö ja karjäär. Teised inimesed ei pea käima ühismeedias laike kerjamas! Neil on paremat teha, kui telo rullida.
Alles hetke eest pidasite oma tähelepanekut geniaalseks, ennast teistest märksa targemaks, läbinägelikumaks. See on see üksindus, millesse inimene ennast ühismeedias mõistab: eneseimetlus, enese eksponeerimine ja põlgus enese vastu, mis muundub depressiooniks, ärevushäireks ja milleks kõigeks. Ühismeedias on meil põrandaaluse läbitungiv, üdini tundlik pilk: me näeme inimeste tubadesse, nende ellu, märkame plekki vaibal või auku sokis muidu nii armsal jõulufotol. Mõtlete ikka ja jälle: miks on mul ometi sellise inimese tunnustust vaja? Tal on augud sokkides, minu sokid on igatahes aukudeta! Aga ahastate, kui seda laiki või südant ei tule.
Ühes intervjuus Rainer Sarnet sellest ka räägib: „.. põhiteema on üksindus, üksinda olemine, see, et sa isoleerid teised inimesed enda ümbert ära, sest sa ei ole võimeline suhtlema teise inimesega. Sellel on nii psühholoogilised kui ka ideoloogilised aspektid.“* Viga oleks „Ülestähendustes ..“ näha (ainult) vene autori vene rahvuse teemal kirjutatud teksti: igal ajastul on oma ootamatu viis Dostojevski teksti mõni tahk ette keerata.
Kuidas seesugust inimest mängida? Soojusega, avatusega. Ehk on nii kõige õigem Rain Simmuli mängu iseloomustada. Isegi kõige tigedamatel hetkedel ei isoleeri ta põrandaalust täielikult, vaid jätab pilgu või žestiga ukse publikule lahti. Tema meeleheide pole pööratud sissepoole, vaid järgib teksti loogikat: nagu põrandaalune pöördub publiku poole, pöördub ka Simmul publikusse.
Põrandaaluse saatuseks ei ole oma märkmeid trükitud kujul näha (nagu ka paskvilli Otetšestvennõje Zapiskis), Simmul annab aga talle õiguse kõnelda ja olla täpselt nii jäle või õilis, kui ta seda soovib. See on õigus hinnanguteta, kriitikata, tähelepanelik ja toetav. Tunnen ennast saalis istudes väljavalituna: justkui oleks see etendus ainukene kord, kui põrandaalune kõnelda võib. Pärast aga – surm, unustus, sõnatus, mäletamatus.
Seejuures: miks teda hellitada? Kellele on niisugune inimene ise kasulik, toetav ja tähelepanelik? Põrandaalune pole võimeline ühekski tundeks, mis johtub ainult temast endast ja mitte teistest inimestest. Ta on see tüüp, kes tsiteerib ühismeedias ja ajalehekommentaariumis põhiseadust segiläbi ilmutusraamatuga, nõuab maapealset paradiisi, kus poleks homosid, naisi, lapsi, autosid, abielu, seksi, valesid erakondi, presidenti … Aga ka nn tundlik lugeja, kes nopib vanade kirjandusteoste lausetest välja sõnu „paks“, „isa“, „ema“ või „neeger“, on täpselt seesama inimtüüp.
Miks siis hellitada? Hukka mõista oleks ju mõistlik. Ükski olend ei taha olla ligi millelegi või kellelegi, mis või kes on ebameeldiv. Instinkt ütleb: mine eemale, eraldu, põgene või ründa. Aga, nagu põrandaalune arutleb, inimene ei ole mõistlik, ratsionaalne. Simmulgi ei ole, Sarnet ka ei ole: nad, vastupidi, loovad kahes vaatuses nagu mingi valekuninga tseremoonia, lasevad orjal särada (teades muidugi, et juba homme peab valekuningas surema). Mõistlikkusega pole põrandaaluse puhul midagi teha, temale ei saa ligineda tegelast pelgalt analüüsides, uurides, mida tegelane tahab ja mida ta vajab.
Simmul toob oma mängus (eriti esimeses vaatuses) esile inimese ning just see on see, mida põrandaaluse enese sõnade põhjal teha ei tohiks: inimesel ei ole ratsionaalset väärtust, teda pole mõtet pjedestaalile või troonile tõsta, sest järgmisel hetkel sooritab ta midagi kõlvatut. Ei ole lootustki. Utoopiad ei saa teoks. Me kuseme ennast Platoni pidulaua taga täis samasuguse iseenesestmõistetavusega nagu ülistame Bachi muusikat või Rembrandti maale.
Simmuli mängus on usk irratsionaalsuse kiuste, usuakti absurdsuse kiuste. Tema tegelane „ihkab tahtlikult kõige hukatuslikumat jama, kõige ebaökonoomsemat rumalust – ainuüksi selleks, et lisandada kogu sellele positiivsele mõistlikkusele omalt poolt hukatuslikku fantastilist elementi“.
Hoidudes metafüüsikast, aga siiski arvesse võttes, et teater on olemuslikult kaduv – ükski õhtu ei kordu –, tundub, et siin nullivad kaks hukatust teineteist ära. Rolli kaduvuses põrandaalusele isetult andudes muutub põrandaluse egoismi ja enesepõlguse paradoks kehtetuks. Näitleja tõuseb kõrgemale sellest, mis oleks pelgalt roll repliikide ja remarkidega, ning sooritab mängu asemel absurdse teo – ta armastab oma inimest. Must Pierrot’ kostüüm toetab seda õilsat ja täiesti kasutut püüdlust. Simmuli põrandaalune ei ole klaveriklahv, olgugi et muutub selleks kohe pärast etenduse lõppu.
Indrek Sammuli puhul tuleb meelde muidugi terve hulk Dostojevski-rolle, aga siinses kontekstis tahab meenuda hoopis narodnik Sergei Voinitsev („Pianoola ehk mehaaniline klaver“), avarapilguline, kuid täiesti kasutu noormees, ja tema naine Sofja Jegorovna, kes tunnevad, et peavad minema vabaks lastud pärisorjadega ühes kündma, heina tegema, talunaiste lastele lutte jagama.
Tšernõševski romaani „Mida teha?“ lugenud noored vene romantikud unistasid Moskvas ja Peterburis (ja oma mõisate salongides) „rahva sekka minekust“. Lihtne venelane oli nende silmis õilsa hingega, tulevikurahvas, vaja oli neid ainult natukene harida, õpetada lugemist, panna nad kenasti riidesse ning siis pidi Venemaal tulema niisugune põli, mida Siinai mäelt näha lasti. 1861. aasta talurahvaseaduse järel, kui Venemaal kaotati pärisorjus, segunesid noorte unistajate peades evangeeliumid apokalüptiliste piltidega lähenevast revolutsioonist. Varem öeldi kellegi kohta, et tal on „tuhat hinge“, nüüd hakati rääkima vene inimesest, kelle hing on puhas: ta on õilis metslane, kes päästab Venemaa lääne nihilismist.
Usk talupoja sügavasse kõlbelisusse ei tärganud mitte teadmistest ja tähelepanekutest – teoreetikud istusid ikka oma tudengikorterites (Tšernõševski istus Peeter Pauli kindluses) –, vaid eelkõige iseenda moraalilagedusest: kui mina end kaardilauas lagedaks mängin ning jommis peaga lõbumajas aelen, siis vene talupoeg kindlasti niisugune ei ole. Tema on puhas! Peab olema, kuskil ju peab puhtus ka olema! Sellisel vene idealismil on pohmellivesised silmad ja igavene lubadus, et „homme ma muutun!“.
Tunnen etendusel, et Indrek Sammuli tõsine, sissepoole pööratud ja oma juhmuses julm Apollon on mõtteline vastus Sammuli paarikümne aasta tagusele rollile, nagu „Ülestähendused“ on kirjutatud vastuseks Tšernõševski utoopiale. „Oh, mu vaene, vaene Venemaa“ ohkab Sammuli Serge. Sammuli Apollon, külast pärit ja rumalusest tige „timukas“, põrnitseb isandat, kuni too palga välja maksab: „.. mul ei ole teilt midagi andeks paluda.“ Sammul nagu ei mängigi teenrit, vaid isandat, ja ülimalt hoolikas, oma seisust hindav teener muutubki isanda isandaks. Kutse-eetikast pidav teener, kel ei sobi ilmuda isanda ette määrdunud kuue või kammimata peaga, vaatab ülalt alla oma käskijale, kui see viinast lehkavana neljakäpukil koju saabub, olgu või sünni poolest krahv. Sammuli mängus on sisisevat brutaalsust ja äärmist elegantsi, millega tema sõrmed hoiavad nõelast ja sellele niidi taha ajavad.
Hele Kõrve Liza on mõistatuslik ja ligipääsmatu, aga ta on mõistatuslik ja ligipääsmatu lihtsalt sellepärast, et põrandaalune kogu aeg viriseb ja ahastab. Täpselt nagu Dostojevski laseb Lizat põrandaalusel näha: „.. ma olin sedavõrd harjunud kõike mõtlema ja kujutlema raamatute põhjal ning nägema maailma nõnda, nagu ma ta ise oma unistustes kokku olin pannud .. Tuli ilmsiks see, et minu poolt solvatud ja purustatud Liza taipas palju rohkem, kui ma kujutlesin.“
Eriti ilus on romaanis stseen, kus põrandaalune jutustab kogu Liza saatuse sünnist surmani ja veel mõnda aega pärast surmagi ära. Süüdates küünla, näeb ja taipab ta, et mitte miski sellest pole tõsi. Sein põrandaaluse ja Liza vahel püsib ka lavastuses, ehkki teisel põhjusel. Hele Kõrve esitatud laul alguses on parema sõna puudumisel (võtan teadlikult riski kõlada banaalselt) …kummituslik. Aga laul on esitatud publikule ja asetab niimoodi Liza loost väljapoole, mis takistab mul kaasa elamast Liza ja põrandaaluse kui tegelaste dünaamikale.
Nii Sammul kui ka Kõrve esitavad mitmeid tegelasi, mõni neist ere ja näiteks Sammuli narr varjutab kõik muu, aga Kõrve justkui kehastab kõike seda, mis on maailmas ilusat ja mida põrandaalune igatseb, ent mis talle alati kättesaamatuks jääb. Sest põrandaalune näeb inimesi raamatute vahendusel.
Kõrve ilmumine ja mäng tuletab meelde esimest korda, kui ma „Ülestähendusi“ lugesin ja avastasin lause: „.. all avanes kääksatades raske klaasuks, mis tänavale viis, ja kukkus siis [Liza järel] raske mürtsuga jälle kinni.“ Mina olin olnud raamatust ära tehtud ja uskusin, et põrandaalune elab põranda all, kuskil keldrikorrusel.
*Kaisa Potisepp, Rainer Sarnet: „Ülestähendusi põranda alt“ on justkui tsaariaegne performance. – ERRi kultuuriportaal 30. III 2023.