Valitsuse moodustamiseks riigikogu ees peetud kõnes (11. aprillil) alustas pea­minister Kaja Kallas tõdemusest: „Sõda on muutnud kõike: meie majandust, meie inimeste toimetulekut, energiakandjate kättesaadavust ja hindu jne.“ Mastaapse üldistusena ei ole sellele midagi ette heita, aga veel üldisemalt võib öelda, et elu muutubki iga päev nagu ilm ja see juhtub paljude tegurite koosmõjul, mitte ühe asjaolu pärast.

Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas on nüüdseks väldanud juba tublisti üle aasta ja kevad lõhnab otsustava faasi alguse järele. Kui nõustuda sellega, et kõik, mis selle aja jooksul majanduses on juhtunud, on täiel määral just sõja põhjustatud, peab paratamatult ka möönma, et sõja mõju on olnud majanduse subjektidele tootjast tarbijani, erasektorist avaliku sfäärini, nagu suurte sõdade puhul alati, mõlemasuunaline: mõnele põrgu, mõnele eldoraado. On võitjad ja kaotajad. Kui sõda põhjustas intressimäärade tõusu ning see omakorda kommertspankade kasumlikkuse kasvu, siis ühed võivad selle kurjalt lihtrahva (hoiustajate) vere imemiseks tembeldada, teised aga kiitvalt rohepöörde väetiseks, sest süsinikuneutraalse majanduseni on võimalik jõuda ainult hästi kapitaliseeritud pankade raha toel.

Tänapäeva inforuumis on faktide kõik tõlgendusviisid ühtviisi möirgaval kasutusel, kuid näib, et domineerima kipuvad pigem nende hääled, kelle äri edeneb paremini hirmu õhkkonnas, vähemasti lühiajaliselt. „Osta kohe, sest varsti on veel kallim!“ kõlab nende müügisõnum. Kättesaadav kiirstatistika võimaldab õige pakendamise korral hirmu­jutu usutavaks muuta. Paraku toetab seda ka avalik sektor eesotsas valitsusega, kui ennustab Eesti majandusele raskeid aastaid ja esitleb oma iseenesest tervemõistuslikke kavatsusi näiteks maksunduse vallas kui midagi, mida tehakse raske südamega ja vastumeelselt. Nii antakse oponentidele võimalus tembeldada oma plaanid kulunud sõnadega vaeste, maaelanike jt „karistamiseks“ ning võrrelda neid ihunuhtlusega, sest maksumuudatused ei ole midagi muud kui „löögid“ ja „valusad hoobid“, mis on juba pannud Eestis vähemasti pool miljonit rahakotti võimsa ühendkoorina vinguma.

Sel nädalal avaldatud kiirstatistika andis võimaluse hädalõkkesse uut õli valada. Inflatsioon kiirenes aprillis eelmise kuuga võrreldes kaks korda ja SKT vähenes aasta esimeses kvartalis aastavõrdluses koguni 4%. Õudne lugu! Kas SKT kasvu-kahanemise kvartalinäitaja üldse inimeste igapäevast toimetulekut kuidagi iseloomustab või mõjutab, on omaette küsimus. Aga statistikaamet on oma uudise juurde kenasti pannud ka muutuste kõvera, mille pealkirjaks sobiks hästi „Põhi käes! SKT langus on pöördumas uueks tõusuks“. Täpselt seda pilt näitab, et kõvera nokk on võtmas suunda üles – ja seda taas kvartal varem, kui ennustasid kasvuootuse pigem aasta teise poolde nihutanud ettevaatlikud analüütikud.

Üks ja esimene pääsuke ei pruugi kohe suve tuua, mistõttu peab tõendusmaterjaliks teisigi otsima. Eestis õnneks kogutakse andmeid palju ja avaldatakse viivituseta ning kui oleme üldiselt veendunud oma heas digikirjaoskuses, peaks enam-vähem kõigile, sealhulgas eriti uudiseid vahendavatele ajakirjanikele, olema jõukohane mitte ainult andme­ridadest juhunoppeid teha ning neid tuju järgi ümber jutustada, vaid andmed alla laadida ja tabelites sisalduv graafikuteks moondada.

Kõige lihtsamast alustades: statistika­ameti andmeread majanduse kohta on ajas sama pikad kui väärtusega raha. Vastuse küsimusele, kui halb või hea on Eestis inimeste keskmine majanduslik toimetulek, saab hõlpsasti, kui võrrelda tarbijahinnaindeksi (THI) ja keskmise palga muutusi. Ameti arvutuste lähteaastaks on 1997 (THI=100) ja viimati märtsis oli THI väärtus 286, see tähendab, et hindade järgi on elu läinud kallimaks 2,86 korda. Samal aja­vahemikul on keskmine palk Eestis kasvanud 227-lt eurolt umbes 1700ni ehk ligikaudu 7,5 korda. Kas saame endale nüüd rohkem või vähem lubada kui inimpõlv tagasi?

Ühtaegu on siin ka seletus sellele, miks ei suuda enamus praeguseks oma lapsed suureks kasvatanud keskealistest kuidagi kaasa minna parteipoliitiliselt peaaegu et massimõrvaks tembeldatud plaaniga pisut vähendada valimiste eel mõõdutundetult suureks puhutud lapsetoetusi. Jutus, et mida suurem on elanikkonna keskmine ostujõud, elukvaliteet, mida parem lihtne olme, seda suuremad peavad olema universaalsed toetused, puudub igasugune loogika. Sajandivahetuse paiku sündinud laste vanemad ei näinud veel undki vanemahüvitisest ning toetus ühe lapse kohta oli 100 krooni (natuke üle 6 euro) ning isegi kümnend tagasi 20 eurot.

Aastaga (märtsist märtsini) on THI tõesti kasvanud tervelt 38 punkti võrra ning soovijail on võimalik veel augustini häda ja viletsust jutlustada. Aastakasvust põhiosa toimuski mullu suvel. Optimist võtab lähtepunktiks elektripaanikast paksu augusti ning näeb, et siis oli THI väärtus 280, nüüd 286, teisi­sõnu on hinnad uuel tasemel stabiliseerunud (kaheksa kuu keskmine 282) ja kõiguvad üsna kitsas koridoris. Kas pakkujatel õnnestub seda hinnataset pikemalt hoida, on kahtlane, sest põhiliste sisendite, nagu energia või paljud toorainegrupid, hind juba on langenud ning vähemasti langeva müügituluga jaekaubandus juba tarbijate sõnumi kinni püüdnud.

Konjunktuuriinstituut omakorda avaldab iga kuu alguses andmeid põhiliste toidukaupade jaehindade kohta. „Kuigi statistikaamet veel hinnatõusu erinevate komponentide kohta pole andmeid avaldanud, võib eeldada, et kõige enam kallines taas toit,“ ennustab Postimees majandusuudises. Aastavõrdluses võib eeldus õigeks osutuda, kuuvõrdluses aga tingimata mitte. Viinerid ja keedu­vorst pisut veel kallinesid, suitsu- ju seakarbonaadi hind on aga juba mitu kuud kerges languses. Piimatooted on põhiosas hinnalae saavutanud, pisut odavnenud või ja juust aga näitavad tarbija rõõmuks juba languse suunas.

Viimasena osutan veel energiale, mida inimesed jaksavad praegu osta tunduvalt rohkem kui aasta eest. Bensiini E95 hinnatipp mullu juunis oli 2,15 eurot liiter, alates aastavahetusest stabiilselt 1,7 euro ringis. Ka elektriturul ei saanud spekulantide pidupäevad lõputult kesta ning targem tarbija maksab elektri eest juba kuid tükk maad vähem kui sõjaeelsel ajal 2021. aasta sügisel. Jääb üle vaid küsida, miks valitsus jätkuvalt kõige haavatavamat ja vähem võimekat tarbijaskonna osa nn elektri universaalteenusega nöögib ja koorib, ühtlasi keskkonda ja iseendale kuuluvat ettevõtet kahjustades, ning seda jama päevapealt ära ei lõpeta.

Miks ma seda faktipuru siia kuhjan? Sest kogu hädaldamine ja vingumine on esmalt põhjendamatu ning teiseks lõputult ära tüüdanud. Pealegi, püsivalt süngel õhustikul on oma mõju reaal­majanduse käekäigule, sealhulgas tarbimisotsustele kultuuri vallas. Muserdatud meel ei ole avatud naudingutele ja keegi ju ometi ei soovi, et selle taga­järjed peegelduksid näiteks kirjastuste või etendusasutuste müügitulu kahanemises ning seejärel vaimse tervise paikamise meditsiinikulu kasvus.

Uus tõeliselt hästi mineku periood on tõenäoliselt juba alanud ja sellest tasuks kohe rõõmu tundma hakata. Kellele on aga ainus õige rõõm kahjurõõm, need saavad lisaks ukrainlaste iga­päevastele tulemusnäitajatele rindel nautida Venemaa rahandusministeeriumi andmeid agressorriigi föderaalse eelarve tuludest ja kuludest. Aastaks planeeritud defitsiidi maht täideti juba esimese kvartaliga, millesse suurima panuse andis energiasektor. Tuluga on katmata tervelt 30% eelarve kuludest ja praktiliselt kuivad on kõik ühekordsed allikad, millega kremlis loodeti vahe siiski väiksemaks pigistada.

Optimismile ei ole mõistlikku alternatiivi.