Hingestatud tšello oli klaveriga heas koosmängus, kuid tervikut kippusid hägustama liigsed „ilusad” tempolised järeleandmised üleminekutes ja väiksemate lõikude lõpus. Vähevõitu intensiivsust ja teatav ilutsemine tekitas esituse tapeediks muutumise ohu, mis aga ei seganud publikut head muusikat nautimast. Seda tõestas soe  aplaus. Ma arvan, et klaver ei toetanud tšellot küllaldaselt ja siin tuleks üle saada korralikult paikapandud kondikava esitamisest ilma täitefaktuurita. Kuueteistkümnendikud! Ja rohkem kõlalist julgust!

Kontserdi teine pool oli klaveriduo RatasseppMikalai päralt. Saime kuulata lustiga ja säravalt mängitud Bizet’ „Laste mänge” op. 22, mis koosnes 12 pisipalast. Karakteerselt esitatud tsükkel ootab kindlasti ka noorematele  klaverisõpradele esitamist, muusikakoolides näiteks. Kõik palad, välja arvatud igav „ Kiik”, on huvitavad ja esitus rikastab muljet üllatava eredusega. Väärilise punkti kogu kavale pani Mendelssohni (on ju Mendelssohni aasta!) „Andante ja Allegro brillante” op. 92. Siin pakuti voogavat kantileeni ja virtuooslikku hiilgust.

Tundub, et oleks vist mugavam seda neljale käele kirjutatud teost mängida kahel klaveril, et mitte ühe klaveri  taga trügida. Kõlalised võimalused oleksid siis palju avaramad, kuigi kõik kõlas ju käesolevalgi puhul suurepäraselt. Pole ju teist klaverit alati käepärast võtta. Ansambli kõrgtase teenis publiku ovatsioonid. Ilus kontsert oli vihmapilved eemale tõrjunud, kui sukeldusime Mendelssohni elegantse „Allegro’ga” kõrvus laupäevaõhtusesse platsimelusse.