VAT-teatri ja EMTA lavakunstikooli „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“, autor ja lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Eugen Tamberg, muusikajuht Riina Roose, video- ja valguskunstnik Rommi Ruttas. Mängivad Katrin Saukas ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid: Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel ja Edgar Vunš. Esietendus 15. II Sakala 3 teatrimaja black box’is.
Merle Karusoo dokumentaallavastus „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“ tõmbab publiku kui magnetiga ajapildi sisse, aastasse 1987, mil loodi Pirgu arenduskeskus. Olen minagi näinud Pirgu Laulu- ja Näitemängu Seltsi lavastusi Pirgu mõisas ja mujal. Mäletan, kuidas nooruke Katrin Saukas lavastuses „Aruanne“ traagilise bravuuriga laulis „Täna öösel naudin elu …“. Nüüd elustuvad mu mälestused suuresti laulude kaudu, aga ka tänu teatrilaval nooruse tagasi saanud tegelastele. Lavastusele kaasa elades mõistsin, kui kangesti on hing igatsenud ja vajanud Merle Karusoo põhjalikku ja tundlikku mäluteatrit.
EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengitel on õnnelik võimalus mängida paralleelselt kahte lavastust – see on otsekui ajaloo erikursus, nii noortele osalistele kui ka publikule. Esmalt Jaan Krossi „Tiit Pagu“ (lavastaja Jaak Prints, Tallinna Linnateater, 2022), mis samuti algab lauludega. Etendusele eelnev pooltund Salme kultuurikeskuse fuajees on lavastuse osa ja ülivajalik häälestus: 1930. aastate tantsisklevad lööklaulud kohvikus Kuld Tiik kõlavad haprast eelaimusest kantuna. Tervikuna musikaalse, sõnades ja liigutustes nõtke poeem-lavastuse „Tiit Pagu“ emotsionaalseks kõrghetkeks jääb aga avalaul pöörleval lavapoodiumil, Walter Kenti ja Nat Burtoni „(There’ll Be Bluebirds Over) The White Cliffs of Dover“, millele on eestikeelsed sõnad pääsulindudest loonud Markus Andreas Auling. Laul, mis pärit sõja-aastast 1941, kõlab siin ja praegu hella, valusa rahulootusega.
Lavastuses „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“ saab just lauludest aja peegeldus ja ajastu lühikroonika. Tudengitest osalised jagunevad kahte rühma: kroonikuteks ja psühhokroonikuteks, nii nagu Eugen Tambergi stsenograafias poolitub lavaruum. Kahe pooluse kohtumine ja meeleolukas ühislaulmine saab aga teoks ja tõeks tänu Agnesele ehk Kernu invaliidide kodu sanitarile Agnes Riimaale (1914–1995), keda mängib Katrin Saukas. Salvestused Kernu mõisast ongi lavastuse alusmaterjal ja nüüd tasutud mäluvõlg.
Lavastuse käivitavad viis kroonikut ehk Pirgu laulu- ja näitemängu seltskond. Ekstra emotsionaalsel esietendusel tundus, et kõige keerulisema või hoopiski ebamäärasema ülesande on lavastaja Karusoo andnud või jätnud iseenda ehk Merle osatäitjale Lauren Grinbergile. Pole sugugi lihtne mängida lavastajapilgulist vaatlejat. Kerge pole olnud oma lavateekonda alustada ka Hele Palumaal noore Katrinina, kuna tema dialoogipartneriks on päris Katrin Saukas, kuigi Agnese rollis, aga kummaline metatasand tekkis ikkagi. Eks esietenduse lavanärv lisas ka Agnesele üpriski märgatava Saukase kõrvalpilgu. Mõistagi on lavapartnerlus Saukasega noortele omaette koolitus.
6. märtsi etendusel oli Merle vaatlev kohalolek intensiivsem, tema suhtumised kindlameelsemad; noor Katrin kumehäälsem, tuntavalt sarnasem mälupildiga noorest Saukasest. Kolmel noormehel, kelle rollideks kaks venda Johansoni ja üks Matvere, on minu meelest veidi kergem oma tegelase põhiheli tabada, nii sõnade ja laulude intonatsioonis kui ka kogu olekus, kord humoorikate, kord minoorsete nüansside kaudu. Jaak (Laurits Muru), Mart (Richard Ester) ja Marko (Herman Pihlak) üllatavad igaüks isemoodi ning üheskoos. Ühtehoidmine avaldub väikestes detailides: näiteks kui kaameraga filmiv Mart selg ees taganeb ja Marko teda toetab, et sõber ei kukuks. Seda laadi napid, aga kõnekad kohandumised on lavastuses väärtuslikud.
Üks võtmehetki tekstis on arutlus mälu jäädvustamise üle, kui Marko ei mõista, mistarvis salvestada ja üles kirjutada niivõrd pikki heietusi. Merle argumenteerib sisima veendumusega ja toonitab otsekui muuseas: „Kõik inimesed on sündinud Genuas.“ Jaan Krossi luulerida loob taas intuitiivse dialoogi „Tiit Paguga“. Tugeva kujundikaalu saavutab Mardi meenutus rännakust mägedes, suurema kaardi jaotamisest ruudukesteks – kui üks ruut on kaotsi läinud, eksid ära. Ilma väikeste elulugudeta ei teki suuremat aja(loo)pilti.
Samamoodi on igal laulul oma lugu, nii omas ajas kui ka üle aegade kandudes, ka vaataja mäluslepist sõltuv. Jaak Johansoni loodud laulud „Ei iialgi ma rooma Rooma“ (1982) ja „Hei, poisid, kas olete valmis“ (1987) määratlevad aja nii lavastust raamides kui ka Karusoo saatesõnas kavalehel. 6. märtsi etendusel saavutas hella ja tugeva üldistushaarde Mardi kõrgel häälel lauldud „Need isa sõnad tähte taga, / need kõlavad nii armsasti / ja Eestimaa, ma hüüan sulle: / mu latse, ärge riielge“.
Selle Ado Reinvaldi luulel põhineva laulu seosest Johansonide suguvõsaga on pajatanud vend Jaak köitvalt Klassikaraadio sarjas „Eesti helilood“ 14. veebruaril 2018.* Laulu sõnum puudutab praegu vahetult, meeldetuletuse ja palvena. Kas oskame hoida ühte, nagu küsib luuletaja Paul-Eerik Rummo, kelle „Hamleti laulud“ kõlavad kroonikute ja psühhokroonikute ühiskontserdil. Kui kirglik kirjandushuviline Tiiu (Alice Siil) loeb luuletust, kui tal üks „lõikeheina“-rida läheb segamini ja Merle jätkab, paneb see taas mõtlema, kas me praegu enam teame peast neidsamu luuletusi. Ja kui Tiiu nukralt räägib, kuidas ravimite mõju all ei ole lugedes enam seda tunnet, et lähed täiesti raamatu sisse, siis küsin endalt tahes-tahtmata, kas selline lugejarõõm ja võime täielikult keskenduda on üldse alles, meie n-ö normaalses igapäevaelus veel võimalik.
Enne psühhokroonikuid saabub aga näitelavale Agnes (Katrin Saukas). Tema laulmist ja kommentaare salvestavad Pirgu noored näitlejad õhinaga. Kui hiljem näeb Agnesest vahvaid fotosid, on ilmselge, et Saukas oma tegelaskujuga väliselt ei sarnane, küll aga on ühisosaks huumorimeel ja tugev isiksus. Agnes on kange mutt, elujõulisest põlvkonnast. Nagu ta ise kinnitab: „Õnneks on issand mulle rõõmsa hinge andnud!“ Hoolealused, need oma vanematest hüljatud täiskasvanud lapsed, kogunevad Agnese nagu ema ümber, sest Agnes, elurõõmu õpetaja, oskab väsimata ja haletsemata hoolida, jaksab vastutust kanda. Ka see, täiskasvanud inimese vastutustunne ja vastutusvõimelisus, on tänapäeva infantiilses ühiskonnas oluline teema.
Lavaruumis õõtsub Kernu mõisa invaliidide kodu sein tuules, ikka piidleb keegi uudishimuga sammaste tagant, kuigi päris võretaguseid inimesi ehk raskemaid haigeid me laval ei näe. Võretagune saab kujundikaaluga mõisteks, nii ajamaigulises kui ka aegu võrdlevas tähenduses.
Psühhokroonikuid on laval kümme. Igaühel oma isikupära, oma valupunktid, oma huumorimeel või -meeletus, tähelepanuvajadus ja esinemistarve. Iial ei aima päriselt ette, mis kedagi haavab, mille peale keegi plahvatab. Neid rolle, hingetrauma ja vaimupuudega inimesi, on keeruline mängida. Hirmlihtne on libastuda karikeerimisse või piirduda pelgalt välisjoonisega, aga seda Karusoo lavastuse laad ja sõnum ei lubaks.
Noored näitlejad loovad tundlikud portreed, ühtaegu naljakad ja kurvad, õrnad ja jonnakad, katkised ja visad inimlapsed. Välisest maneerist hoitakse vankumatult kinni, ehkki see võib olla üsnagi ränk, eriti Maie (Kristina Preimann) halvatusest viltuse suuga rääkimine ja laulmine. Tema lauldud „Ema ja ta tütar väike …“ on mulle eriline, sest tuli meelde, kuidas laulsin nii lapsena oma emale lilli kinkides. Paljudki laulud meenuvad aegade tagant, näiteks Mikis Theodorakise „Tusk“ Heldur Karmo sõnadega; ehmatavalt sõna-sõnalt on meeles pioneerilaul noorest trummilööjast, kes laulis ja hukkus öisel lahingretkel.
Isikupärane sõnavara ja kujundlik keelpruuk ilmestab noid Kernu tegelasi. Seegi liidab omal kombel Krossi „Tiit Paguga“, kuis eesti keele kõlapilt värvirikastub. Kriipivnaljaka abitusega mõjub Aimari (Markus Andreas Auling) häälikutes ekslemine, tema kentsakad sõnamoodustised. Tegelaste reaktsioon paljastab muu hulgas eelarvamusi, näiteks võrsub kibekoomiline üldistus anekdoodis põdrast, jänesest ja mutist: kui kõik on valmis roppuseks ja Agnes kukub kurjustama, teeb huumorimees Jüri (Karl Birnbaum) täispöörde, tema puänt on kaval ja õpetlik. Midagi õige ajaomast on lõuapooliku Jüri rahvamehelikkuses.
Tekstis leidub nii mõndagi naljakat, hetkiti võiks peaaegu et naerda selili maas nagu Mart laval, aga ka Mardi naer jääb hääletuks. Nii püsib saaliski klomp kurgus, see on tervendav meeleliigutus. Eredalt jääb meelde ja tuleb vägagi tuttav ette Asta (Emili Rohumaa) oma pedagoogihoiaku ja ingelliku lauluhäälega. Ajamärgiline kirjeldus Viru varietee külastamisest passib kokku südika meestemaia Sirje (Kristin Prits) tantsuiiliga.
Vapustav osa lavastusest on dokumentaalkaadrid, kui näeme Kernu reaalseid psühhokroonikuid, nende ehe laul kõlab viivuks ja katkeb, et laval jätkuda. Nii saame aimu, millised olid prototüübid. Nad on vanemad inimesed, seeläbi saatusest armutumalt räsitud; noored näitlejad annavad imetäpselt edasi lauluhäält, tänu noorusele pääseb mõjule kaitsetu ja helge tuum välise kesta all.
Ühest puudutavast rollist tahan rääkida eraldi. See on kurttumm Raivo (Edgar Vunš), südamlik, lahke ja hää silmavaatega poiss, kes erksana kõike jälgib, kõigi käitumismotiive loeb, konflikte vaistlikult õhust aimab ja vähimatki kurjuse impulssi tajudes kartmatult vahele sööstab. Otsekui heliseks temas katkematu pealisülesandena seesama laulurida: „mu latse, ärge riielge“.
Mõlemal XXXI lennu tudengite lavastusel on erikaaluga finaal. Jaan Krossi lõpetamata poeemi viimase rea järelväes jääb Tiit Pagu kauaks keerlema ja tema hoogsas keerutamises ilmutab end Krossi hilisema loomingu juhtmotiiv, kohanemine ajaloo tuulepöörises … kuni kerge sähvatus toob lavale pimeduse. Seda võib interpreteerida kui saatuslikku lasku, ent minu meelest on see pigem ajajäädvustus kujuteldava fotoaparaadiga.
„Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“ lõpeb Jaak Johansoni lauluga väikese Maarjamaa lahtilükkamisest, mis praegu Ukrainaga seoses jälle valusvapralt akuutne teema. Agnese hoolealused on koondunud tihedaks inimkobaraks, heitunud mesilaspereks, nende käed kerkivad üles, harali sõrmed küünituvad laotuse poole, huulil hääletu ahastusekarje – meie kõigi palve Maarjamaa eest.
* https://klassikaraadio.err.ee/742527/eesti-helilood-jaak-johanson