Eesti muusika- ja teatriakadeemia festival „Commute“ 16. – 21. IV Tallinnas.

The wind does not blow.

The wind is in the process of blowing itself.

Tänavuse festivali „Commute“ ava­palas esinenud prohvetlikud sõnad võtsid esimese viie minutiga kokku kõik selle, mida nädala jooksul kuulda ja näha sai. Palasid esitanud Kristjan Kannukene nägigi oma viiuliga välja, nagu ta oleks välja astunud otse Viiralti „Põrgust“ ja kohe ilmub kusagilt prohvet.

Sõna commute tähendab inglise keeles tavaliselt regulaarset töö ja kodu vahel kulgemist. Samanimelist festivali kajastades võiks seetõttu nimetada kirjatükki ka reisikirjaks. Kui jumalasulased poleks selle väljendi juba muul otstarbel kasutusele võtnud, võiks seekordse festivali kokkuvõtte alapealkiri olla ka näiteks „Hämmeldunu teejuht“, nii et nimetagem siis kokkuvõtvalt „Hämmeldunu reisikirjaks“.

Hämmastus tuleneb nimelt sellest, et paari erandiga mängiti nädal aega eri lavadel sama lugu. Tuul ei puhunud. Tuul oli ametis iseenda ühest kohast teise viimisega.

Esimest korda sattusin kirjutama muusika- ja teatriakadeemia korraldatavast festivalist eelmisel aastal ja seetõttu on paratamatu, et tänavu viiendat korda peetud üritus satub võrdlusse eelmisega. See ei ole jällegi väga hea, sest tegemist oli täiesti erinevalt üles ehitatud ettevõtmistega.

Teadmata telgitaguseid on mul tunne, et „Commute“ on ellu kutsutud omalaadse läbilõikenäitusena sellest, mis parasjagu EMTA seinte vahel toimub, ning võiks seega olla ka katse kajastada muusikahariduse hetkeseisu. Ja siit lähevad asjad keeruliseks.

Valik, kas tutvustatakse mingi kunsti­liigi hetkeseisu maailmas või on tegemist selle valdkonna õpilastöödega, on peaaegu lahendamatu dilemma. Eelmisel aastal olid korraldajad selgelt valinud tee, et tähtsam on läbilõige kunsti hetkeseisust ning EMTA tudengid on valdavalt meediumid, kes toovad ülevaate publiku ette. Sel aastal paistab, et rõhku taheti panna rohkem sellele, mida koolis on õppeaastaga saavutatud ning anda tudengitele võimalus end näidata. Sellele õhukesele jääle astujate pingutused lõppesid pahatihti märjemate jalgadega, kui nad võib-olla ise olid lootnud.

Põhiline häda ja õnnetus tabas korraldajaid sellega, et õpilastööd on alati oma õpetaja ja õppeprotsessi nägu. Pealegi on need tihti vägivaldse dialoogi produkt: õpetaja ja õpilase suhe kulgeb mingit kitsast etteantud rada, aga lisaks peab olema ka kunstiliselt eriline ja huvitav. Seetõttu on kõik täpselt ühtemoodi erilised, kuid erilisus ja uudsus on pärit kusagilt tolmunud leksikonidest ning oli päriselt eriline 20 aastat tagasi. Kui kõik panevad endale eristumise märgiks selga pruuni ülikonna, kollase särgi ja rohelise lipsu, siis on laval lihtsalt suur hulk halvasti riietatud inimesi.

Eriti groteskselt paistis see silma tudengite ja ansambel U: koostöökontserdil, kus võis laval tunni aja jooksul imetleda tõelist titaanide heitlust. Oli näha, et tudengitel oli selge ülesandepüstitus kirjutada moodsat muusikat konkreetsele ansamblile. Kuna aga U: on väljakujunenud muusikaline kollektiiv, kelle suhe uue muusikaga on arvatavasti Eestis kõige intiimsem, siis interpreetidena ei tulnud neil hästi välja vastikus­grimassi varjamine, mängides teoseid, mis olid stereotüüpsed või koosnesid moodsa muusika standarditest. Jäi tunne, et ansambel esitab muusikat, mida nende arvates ei oleks tohtinud olemaski olla, ning oodati kannatamatult loo lõppu, sõltumata sellest, et üks helilooja pidas vajalikuks lausa rõhutada, et ta on kirjutanud teose, mille mängimine toob õnnetunde.

Kas silmanähtavad katsed tudengite tööd veidigi ühtlustada ja „omaks teha“ parandas tulemust või rikkus lõplikult, on raske hinnata. Igal juhul jõuti omamoodi brutaalsuseni.

Kontserdi kõige huvitavam hetk oli Gregor Kulla vastulöök kogu sellisele loomeprotsessile ja oma grotesksusega viis see ansambel U: teispoole taluvuspiiri. Kuna kellelgi ei olnud enam midagi kaotada, sai Kulla teosest „draag her“ kogu õhtu reekviem vägivaldselt sünnitatud loometööle.

Repliigina olgu lisatud, et sellest kontserdist märgatavalt hullem oli pealkirja „Monofoob“ alt lavale toodud klaveri ja klarneti duole Orro & Fleitz ühe õpitoa käigus loodud teoste rida, mis ainult õpikumaterjalist koosneski ning mis oleks olnud stiilipuhas kitš, kui paaris loos poleks keegi proovinud (edutult) olukorda päästa süntesaatori ja süle­arvutiga. Järgmine kord ärge siis vähemalt pange stiilipuhtasse splatter’isse seksistseene.

Kuna tegemist on ikkagi aasta väljanäitusega, siis räägin muusikast endast ka. Siin on asjalood palju huvitavamad. Esimene ja suurim äratundmine on, et elektroonika on klassikalises muusikas kohal ning ilmselt selleks, et jääda.

Kogu festivalil ei olnud vaat et ühtegi pala, kus lavale poleks ilmunud süle­arvuti või mõni huvitav vana kooli süntesaatori uus väljalase. Lõpliku kinnituse andis sellele kontserdi formaalne lõpp­akord EMTA suures saalis, Claudio Monteverdi loomingust alguse saanud ja selle ümber põimitud kontsert „Magus piin“.

Suur sakraalne teos tõi lavale kokku nädala jooksul lavadel olnud meistrid ja peale selle võttis kokku festivalil kõlanud muusika parima osa. Siin sisenes pilti ka sülearvuti, mis oli seekord endale leidnud koha orelilaadse puldina.

Vahest mitte veel päris orgaaniliselt sulanduv ja tervikuna veidi hillitsetud, kuid elektrooniliselt manipuleeritud kirikumuusika oli täpselt nii maitsekas ja huvitav, et ei muutunud pealetükkivaks ega igavaks. Kui festival oleks olnud ainult see kontsert, siis ma kirjutaksin lühidalt: „See oli väga äge! Nüüd on minu silmad tuleviku ära näinud. Braavo!“ Aga tegelikult oli festivali käigus omamoodi hariv ja huvitav kogeda ka kõiki neid sünnitusvalusid, nii et ootan huviga järgmist aastat, sest „Commute“ leiutab end igal aastal uuesti ega ole järgmisel aastal samasugune kui seekord või varem.

PS. Karl Korts! Ma lubasin juba ammu, et annan sulle nime King of Glitch, so here we go! „Glitch, Please“ oli äge nagu alati, aga peale selle oli glitch kohal ka muusika klassikalisemas pooles ja siit näib algavat üks pikk ja huvitav sõprus.