Kui käisin kunagi 1970. aastate alguses esimest korda Loomingu toimetuses, jättis Harju tänava kirjanike liidu pikk koridor mulle sügava mulje. Ma teadsin hästi, millistes ruumides tehti soomlaste samaväärset kirjandusajakirja. Parnassot.
Parnassot toimetati kahe poole päevapalgaga mehe jõul: kaks kirjutuslauda vastakuti toas, mida tuli jagada kõigele lisaks veel ajakirjadega Metsästys ja Kalastus ning Kanava. Ja kui mina 1980. aastal Parnasso peatoimetajana alustasin, siis pidas Soome tollase juhtiva filmiajakirja Filmihullu peatoimetaja Peter von Bagh ka seda mitme peale ruumi vürstlikuks ja ütles: „Meie ajakirja tehakse lihtsalt tänaval.“
Suur oli toimetuste ruumide erinevus, ja suuri erinevusi oli ka teisi.
Parnasso trükiarv oli minu ajal pisut üle 6000 eksemplari. Kuna eestlasi on viis korda vähem, siis oleks selle suhte seisukohast Loomingu tiraaž pidanud olema 1200. Selsamal ajal, 1985. aastal, oli see 22 000.
Erinevusi on niisiis piisavalt ning üks on käega tunda, kui võtan riiulist Parnasso aastakäigu. Ajakiri ilmus kaua aega kaheksa korda aastas (praegu valmib seitse), lehekülgi on numbris 64 ja aastakäigus 500–600. Kõvade kaante vahele köidetud aastakäik on siis suuruse ja raskuse poolest sama, mis näiteks „Eesti Entsüklopeedia“ VIII osa „rai – sum“.
Võrreldes Eesti juhtiva kirjandusajakirjaga on Soome juhtiv kirjandusajakiri väike, otsekui piibli kõrvale pandud lauluraamat. Sellel on oma põhjus.
Soome ja eesti kirjandus on oma maa kultuuris eri positsioonidel. Mitte raamatud, romaanid ja luulekogud ise, vaid mõttevahetus, mida raamatute üle peetakse, ja kus neid esitletakse.
Kirjanduslikku mõttevahetust ja eriti kirjanduskriitikat avaldatakse Soome ajalehtedes mitu kohta rohkem kui Eesti omades. Eriti Helsingin Sanomate, Põhjamaade kõige laiema levikuga ajalehe rikkalik kultuurikülg on meil igati keskne foorum. Seal kirjutavad kriitikud on meie kirjanduselu tuntud tegelased, selle veergudel avaldavad artikleid kirjanikud ja kirjandusloolased ning kirjanikud jälgivad oma ja teiste loomingu arvustusi, sedagi, kas ühtlasi on avaldatud ka nende foto või ei ja kas see on kahe või kolme veeru laiune. Samuti on kirjandusele ruumi leitud maakonnalehtedes Turus, Tamperes, Oulus ja nii edasi.
Parnassol on siiski olnud Soome kirjandusilmas tähtis koht. 1953. aastal asutatud ajakirjast sai hiljem modernismi lipukandja ehk Paavo Haavikko ja teiste uuenduste edendaja. Nende tehtut võrreldakse Jaan Krossi, Ain Kaalepi, Ellen Niidu ja hiljem 1960. aastate noore põlvkonna tööga Eestis. Kui läbimurre oli toimunud, jätkas Parnasso kriitika ja eriti kõrgel tasemel kirjandusesseistika foorumina ning on seda tänini.
Kuidas jõudis Looming Soome?
Erinevad on kahe naabermaa ajakirjad ja eri moel on neid ka lugeda saadud.
Minu peatoimetaja-ajal jõudis Parnasso Eestisse, kui soome estofiilid need Tallinna sõites kohvrisse pakkisid, Kulta Mokka kohvi ja sukkpükste vahele. Loomingu numbreid polnud tarvis salakaubaks teha. Soomes sai ajakirja koju tellida.
Pealegi käis see väga lihtsalt: tuli vaid täita tellimisblankett firmas, mis võttis vastu välismaiste ajalehtede ja ajakirjade tellimusi. Kas selle omanik oli Akateeminen Kirjakauppa või riiklik kioskikett, ma ei mäleta. Kuid ma mäletan pakse kirjaümbrikke, milles ajakirjad postkasti tulid. Ja hinda, see oli poolmuidu. Selleltsamalt Soome firmalt tellisin varsti ka ENE, selle teie vana pruuni seljaga entsüklopeediasarja. See maksis küllap niisama palju kui kolm soome romaani. Eks ole see too Nõukogude diplomaatia, kus kaubavahetus ja poliitika segunesid, rikastades Soome suurettevõtteid hiigelkasumitega ja rõõmustades kirjandussõpru.
Kui esimene mulle postkasti tulnud Loomingu aastakäik, 1971. aasta oma, oli ka Soomes tuntud formaadis, siis alates aastakäigust1979 kasvas ajakiri kõrgusse, nii et ei mahtunud enam Lundia raamaturiiulisse ära. Ma pidin oma Lundia riiulite lahtisi riiuleid ümber tõstma ja see ruumitegemine mõjus nagu ahelrektsioon kogu seinatäiele, sest ümber tõsta tuli mitmeid teisigi riiuleid. Lundia firma riiulisüsteem oli Soomes kõigil tolle aja vaimuinimestel, nendel, kes end selleks arvasid või siis tulevikus saada tahtsid.
Hiljem Loomingu suurus jälle muutus ja siis muutus ka oranžis toonis värv. Praegu on mul maakodus teistsugune, üle terve seina riiul, kus Loomingute oranžid read jätkuvad Vikerkaare valgete, madalamate ridadega, kuid ka Parnassode ja paljude teiste kirjanduslehtede aastakäikudena. Seal on ka ajakirja Tulimuld aastakäigud, need olen saanud osta siit, Soomest.
On tõesti nimetamist väärt, et Loomingu tellimine Soome oli nii kerge, kui kõik muu ühendusepidamine meie vahel oli nii raske. Seda märkasid kindlasti ka paljud teised. Neist teistest tellijatest ehk ajakirja soomlastest tellijaskonnast ei ole mul küll mingit ettekujutust, üldse tundsin toona Eestist ja eesti kirjandusest vaid väheseid huvitatuid. See oli niisiis üksildane, isemoodi harrastus – ja veel iseäralikum oli see, et kuna juhtusin olema tööl kirjastuses, siis võisin lisaks eesti kirjanike teoste lugemisele neid ka avaldada. Kirjastus oli Gummerus ja minu kirjanikud Lennart Meri, Mati Unt ja Ülo Tuulik.
Järgmisel aastakümnel olukord muutus täiesti. 1982. aastal asutati Tuglase selts ja peatselt kutsusid „Runosilta/Luulesilla“ kavaõhtud saalid kuulajaid täis nii Helsingis kui ka Oulus. Eesti sai hulganisti huvilisi sõpru. Oli alanud täiesti uus aeg.
Ei ajaleht ega raamat
Niisiis oli Looming Nõukogude (Eesti) ajal Soomes täiesti saada. Kuid peab tunnistama, et see oli meile raske lugemine. Olime harjunud lugema uusi luuletusi ja proosat raamatutest, mida ostsime nende ilmudes raamatupoest või saime raamatukogust kohe laenuks. Soome raamatutel olid ilusad kaanepaberid, raamatute kirjastajad reklaamisid uusi väljaandeid ajalehtedes ja sisust rääkisid veel isutavad reklaamlaused tagakaanel. Eesti Loomingu lugejal olid ees pikad, üksluised veerud, mis jätkusid lehekülgede kaupa läbi kogu selle kummalise trükise. Kummalise jah, sest meile ei olnud Looming ei ajaleht ega raamat.
Aiman põhjust, miks sõjajärgne Nõukogude administratsioon nõustus nii toeka ja suure formaadiga ajakirja tegemisega: taustal oli juba XIX sajandist pärit vene traditsioon ehk paksud, terveid romaane avaldavad ajakirjad. Meile on nende pärand tundmatu. Saime sellest teada vaid ajalehtede uudistest 1960. aastatest, kui Novõi Mir avaldas ootamatult Solženitsõni esikromaani. Kui vaatan saja aasta taguseid Soome ajakirju, nagu Valvoja, Aika ja teised, siis nende köidetud aastakäigud on Parnasso omadega ühesuurused. Neis avaldati uurimusi, esseid, arvustusi, kuid üldsegi mitte ilukirjandust, kõige rohkem mõni luuletus või üks novell.
Omal ajal imestasin, miks kas või Mats Traadi romaan avaldati Loomingus, see ju ilmus ükskord raamatunagi. Põhjus selgus kohe, kui kohtusin oma eesti sõpradega. Selgus ka, et Eesti ja Soome kirjastustegevus on otsekui eri planeetidelt. Töötasin ju tollal kirjastusalal, enne ühes ja siis veel teises ettevõttes.
Tänapäeval avaldatakse eesti kirjandust igati samal moel kui soomegi kirjandust. Kuna Loomingul ei ole vaja enam paigata Nõukogude ajal arutult veninud raamatukirjastamise protsessi, mida noorematel on raske mõista, siis kuidas on võimalik, et ajakiri ilmub endiselt samas formaadis niisama suure ja uhkena kui varemalt?
See on ime. Veel suuremaks imeks pean seda, kui tuleb meelde üks kirjandusajakiri, mida lugesin usinasti juba enne, kui eesti kirjandus mu ära võlus.
Loomingu radar
Rootsi BLM ehk Bonniers Literära Magasin oli nii minule kui ka paljudele teistele soome kirjandussõpradele tähtis ja huvipakkuv ajakiri. See oli vägagi sarnane Parnassoga, seesama suurus ja välimus, sees sisul samasugune struktuur. Ja see oli vaimult seesama kirjanduskäsitlus mis meie ajakirjal.
BLM ei ilmu enam, see on lõpetatud, kinni pandud. Ta surm oli aeglane ja sündmusterohke ning see räägib ennekõike interneti kasutuselevõtmise mõjust, kuid kindlasti ka muust, kogu kirjandusinstitutsiooni positsiooni muutumisest ühiskonnas. Lõpetamise otsus langetati 1999, kuid jätkata püüti veel kolm aastat hiljemgi. Ilmumiskordi harvendades õnnestus teha veel 14 numbrit, aga kuna tellijaid oli vaid 1300, tuli 2004. aastal teha lõplik otsus.
Kuhu jäi riigi toetus sellele kultuurilehele? Ehk seda oli. Arvaksin küll, et jõukas Rootsis oleks BLM tuge saanud, sest ka Soomes hakati just minu Parnasso peatoimetaja-ajal toetama, nagu öeldi, arvamuslehti ehk eri kunsti- ja kultuurialade väljaandeid, mis on alati olnud väikese levikuga, kuid tähtsad.
Tänapäeval tundub kirjandusajakirjade toetamine enesestmõistetav. Riiklikul toetusel töötavad ka teatrid, sümfooniaorkestrid, muuseumid, filmistuudiod, kogu kultuurielu. Kuid see ei ole enesestmõistetav, ükskõik missugune valitsus võib hakata neid toetusi kärpima. Meil Soomes kuulutas populistlik partei äsja enne valimisi, et kultuur on „luksus“, ei mingeid toetusi!
Niisugune mõttevahetus võib süttida millal tahes. Kui Looming satuks kunagi selles olukorras kaitsepositsioonile, võiks ta kohaldada mutatis mutandis üht Soomes kasutatud ütlust. Meie Talvesõja ajal öeldi: „Lahingus on Sibeliuse sümfoonia niisama võimas kui üks diviis.“
Tabavalt öeldud. Ehk oli see mõeldud vaid neile sõjakuudel Helsingi parimas hotellis elavatele välismaistele sõjakorrespondentidele, kes armastasid klassikalist muusikat? Ajakirjanikke oli kohal tõesti palju, meie sõda oli ju natuke aega maailmas uudis number üks.
Võib-olla olekski Loomingu väärtust riigikaitse seisukohalt põhjust mõõta diviiside või üldse meeste arvu asemel nüüdisaegsemalt: nüüd ei ole ju relvastus enam raud, mis mehele pihku pistetakse, vaid arvutite juhitud relvasüsteem. Kohe turgatab pähe ettepanek.
Öelge, kui tarvis läheb, et Looming vastab ühele tasemel radarile. Oma õhuruumi valve on esmatähtis ja seda teeb just radarite võrgustik. Lisaks on Looming kujundlikult ka ise radar: ta näitab Eesti kirjanduse ja kultuuri seisundit. Loodetavasti mõistab riigivõim ka edaspidi kirjandusajakirja tähtsust eesti kultuurile ja eestlusele üldse. Igatahes mõistavad seda ajakirja lugejad. Neid paistab jätkuvat nii palju, et Tallinna tulles rõõmustan alati, kui näen lehekioski riiulis Loomingu kaant. Meie Parnassot ei ole olnud kioskites müügil juba kolmkümmend aastat. Teie, eestlased, olete tõeline kultuurrahvas.
Soome keelest tõlkinud Piret Saluri
