Kui tunneksin end eaka rahvusliku suurmehena, kes teeb tulevaste ajaloolaste väärtõlgenduste ennetamiseks kogu faktiloometöö ise õigeaegselt ära, kirjutaksin, et minu titekorv oli vooderdatud kirjandusajakirjadega ning juba ajast, mil veel vaid lebasin, ei pööranud ega roomanud, kaunistas mu vaatevälja tähistaeva asemel lõputusse kahanev riiul Loomingu aastakäikudega.
Aga ei tunne ega hakka siin valetama. Need aastakäigud olid koduriiulil küll kogu aeg olemas, kuid jõudsid minu teadvusse alles teismeeas, kui otsustasin kogu kodus leiduva kirjavara järjest läbi lugeda ning iga päev loetud lehekülgede arvu ka üles märkida. Õige pea sellest täpsusastmest siiski loobusin ja pidasin arvet vaid riiulimeetri kaupa.
Valge mees, kes näeb paberil teksti, viib silmad automaatselt lehe vasakusse ülanurka, sest sealt ju jutt algab. Sama kehtib raamaturiiuli kohta ja seal, vasakul üleval lae all, kuhu ulatus vaid toolil turnides, seisid reas Loomingu aastakäigud 1923–1940. Vanavanemad, küll liiga hilja sündinud, et olla kohe ajakirja ilmuma hakkamisest saadik püsitellijad, olid selle komplekti, mis juba poolaasta kaupa õhukese pappkaanega köiteisse liimitud, millalgi pärast sõda ametliku hävitamise, põletamise või peeneksraiumise eest varjule toonud. Või kuskilt antikvariaadist, kus seda sorti kraami leti all liikus, soetanud. Ei tea täpselt. Neis iseseisvusaja Loomingutes oli ära trükitud tähtsam osa eesti kirjandusest ja neisse trükistesse ka suhtuti teisiti kui hilisematesse, nõukogude masstiraažilistesse.
Kuna vana liim lagunes, viis ema vastavalt sellele, kuidas väike sissetulek võimaldas, neid Loomingu esimesi aastakäike oma köitekojas töötanud klassiõe juurde kõvasse kalinguri mähkimiseks. Seda au väärisid aga ainult sõjaeelsed aastakäigud. Loomingut muidugi telliti, loeti ja arutati edasi, olgu aastad ja olud kui tahes närused, aga köitmisest ei olnud juttugi. Minu teismelise mustvalges maailmas tõmbas see selge joone eesti ja nõukogude eesti kirjanduse vahele.
Erinevus vormis määras ka suhtumise sisusse. Lähtekoht oli, et kõik enne punast riigipööret ilmunu oli hea, kõik pärast seda trükitu automaatselt kõlbmatu. Siiski ei läinud kaua, kui tuli seda arusaama korrigeerida ning hakata kuni 1940. aastani avaldanud autoreid väärisloojate täisnimekirjast maha tõmbama. Esiteks ei saanud ka enne sõda kuidagi olla hea kirjanik või kriitik ükski, kes oli hiljem kaasajooksikuks või koguni kurjategijaks muutunud. Seega, maha Barbarus, maha Andresen! Aga vähemasti kahtlane oli igaüks, kes oli sõja-aastatel olnud Nõukogude tagalas. Ja vastupidi: tingimusteta meister oli igaüks, kellel oli õnnestunud kommunistide eest läände pageda ning seal avaldamist jätkata või oli vangistatud, Siberisse viidud või hukatud.
See primitiivne tee viis õige pea lahendamatute ülesanneteni. Vaid üks näide Loomingu esimese aastakäigu septembrinumbrist, kus Hans Kruus arvustab üsna hävitavalt üliõpilasselts Veljesto koguteost „Mõtteid valmivast intelligentsist“ ja eriti selle „pääideoloogiks ja tüürimeheks heitnud“ August Anni (hiljem Annist) artiklit, resümeerides, et „midagi uut ütlemata on autor valinud keskpärasuse tee“. Nojah, aga seda ütleb Kruus, ajalooprofessor küll, kuid hilisem rahvakomissar. Ning Annisti kohta, kes pärast sõda mitu aastat vangis istus.
Asja ei lihtsustanud sugugi, kui oma samuti veljestolasest vanaisalt selgust nõutama läksin. Kruus oli loomulikult renegaat, aga Annisti kohta pajatas vanaisa loo, kuidas Gustav Suits ühes värskemat kirjandust käsitlenud loengus märkinud, et „luuletaja Laanessaare kambriaknast ei ole loorberioks eales sisse ulatunud“. Suitsul olid Annistiga muidugi oma arved, sest viimase akadeemiline edasipüüdlikkus ja saavutatud teaduskraad ohustasid tema professorikohta ülikoolis. Võta siis kinni, kumb neist õigem mees või parem kirjutaja oli!
Kirstunaela mu primitiivsesse kirjanduskäsitlusse lõi see, kui jõudsin lugemisejärjega eestiaegsete ajakirjade kapini, mis lisaks Noorusmaale, lõbulehele Nädal Pildis, Eesti Noorusele jpm sisaldas ka täiskomplekti kirjanduse, kunsti ja kultuuri ajakirja Varamu. Seda hakati teatavasti Henrik Visnapuu toimetusel välja andma 1937. aastal, kuid väidetavalt riigi propagandatalituse mahitusel ning ühtlasi Loomingust heldema rahastusega, mis tekitas omajagu hõõrumist. Legendi järgi (mis veebiavarustes tänini paljuneb) asutatud parempoolsete kirjanike Varamu vastukaaluks Loomingu liigsele vasakpoolsusele. Kirjanike parem- ja vasakpoolseteks jaotamine oli toona küllap sama jabur tee kui praegugi, Varamu toimetuse maailmavaatelist järjekindlusetust näitab aga vasakpoolse eluläheduslase Juhan Sütiste või põlise sotsialisti Karl Ast-Rumori loomingu avaldamine.
Kuid omajagu mõtlemisainet pakub näiteks tõik, et Varamu 1937. aasta jõulunumbri lõpu reklaamikülgedel leidub Kreenholmi manufaktuuri, Franz Krulli vabriku ja Eesti Metsatööstuse ASi kuulutuste vahel terve külje suurune Loomingu reklaam, kus toimetus kinnitab, et „Eesti Kirjanikkude Liidu ajakiri (asutatud 1923. aastal) on olnud vabamõtteliseks parlamendiks kõigile meie kirjanduslikele ja kultuurilistele suundadele ja jääb selleks ka tulevikus“. Niisiis, mingi hõõrumine, konkurents ja ehk ka riid ajakirjade ja kirjandusleeride vahel oli, kui pidi konkurendile eraldi maksma omamoodi vastulause avaldamiseks. Kuid mis tähtsust sel, kui kirjanikud ning kirjandus sellest ainult võitis, et ühe asemel ilmus kaks kaalukat kirjanduslehte.
Nii lõppes mu keskkoolipõlve sissejuhatav kursus vaba Eesti kirjandusse mustvalge maailmapildi kokkuvarisemisega – saatan pesitses detailides, nagu alati. Kui millestki on nüüd tagantjärelegi kahju, siis sellest, et Pätsi aja lõpuks jäi Eestis korralikult välja arenemata kollane ajakirjandus, kust oleks reaalajas teada saanud teiste hulgas ka kõigi kirjanike eraelu üksikasjadest, pikantsetest seikadest, sellest, kes on rikas ja kes vaene, kes kellega käib ja kellega joob. See oleks aidanud nende loomingu tõukejõude paremini mõista. Õnneks (irooniaga öeldult) on kirjandusloolased aastakümnete jooksul suure osa sellest teabest jaksanud avalikkuse ette tassida, kuigi küllap on midagi skandaalset ja paljastavat ikka veel arhiivides peidus.
Sain teada, et aegumatut või väheväärtuslikku teksti on võimalik kirjutada iga riigikorra ajal, vabaduses ja tsensuuri rõhumise all. Need oranžid, 1970ndate Loomingud on endiselt kokku köitmata, kuid meelelahutuseks pärle otsides on nüüd nende järele haarata sama kerge kui sõjaeelsete köidete puhul.
Ja ükski toimetus, juhatagu seda või Tuglas isiklikult, ei ole lõpuni eksimatu, veel vähem aga on tal võimet näha kaugele tulevikku ja ennustada, milline geniaalne looja võib väliste olude mustaks muutudes isiklikus elus mölaklikuks või töösuhetes moraalituks lurjuseks moonduda.
Eks selles teadmises peab ka Loomingu toimetus oma teist aastasada alustama. Eesti kultuuris kehtib reegel, et kui mõni institutsioon on suutnud elus püsida inimelu kestusest kauem, on talle tagatud surematus, kellelgi – vähemasti omariikluse tingimustes – ei ole enam väge teda kinni panna, lõpetada, kaotada. Vabana eksistentsiaalsest murest võib vanim kirjandusajakiri seega iga uue ilmumist rõõmuga tervitada, sest üks on hea, kaks parem ja mitu veel parem. Jõudu!