Venemaa riigiduumas moodustati töörühm, kelle ülesanne on töötada välja meetmed, et keelata nn välisagentidel ja sealhulgas ka vene kultuuritegelastel, kes on lahkunud kodumaalt ja väljendanud võõrsil sõjavastaseid seisukohti, saada Venemaal loometegevuse eest tasu. Töörühma juhib riigiduuma asejuhataja Irina Jarovaja ning sel ettevõtmisel paistab olevat mitu prisket eesmärki.
Nii või teisiti, olgu emigratsiooni kasuks otsustamise põhjus „sõjalise erioperatsiooni“ moraalne vastuvõetamatus või/ja hirm saada Putinilt mobilisatsioonikutse, näitab see põgenike suhtumist. Seetõttu ongi vaja teha vastalistele selgeks, et tagasiteed kodumaale neil pole. Kui arvestada, et Venemaa imeline tervenemine on väga vähetõenäoline ning ilmselt ka pärast sõja lõppu juhivad seda riiki edasi kuritegelikud tohlakad, olgu koos Putiniga või ilma, siis pole kahtlust, et emigrantide tagasitee kodumaale jääb äralõigatuks veel kauaks. Ühtlasi on riigiduuma töörühma tegemistel korralekutsuv mõju neilegi, kes ei plaani Venemaa pori oma saabastelt pühkida, kuid kelle hinges valitseb kurbus ja pahameel Ukrainas korraldatava ebaõigluse ja julmuse pärast. Repressioonivasar taob vastu alasit halastamatult ja järjekindlalt.
Opositsioonipoliitikule ja ajakirjanikule Vladimir Kara-Murzale määratud 25 vangla-aastaga võrreldes on see kõik muidugi lapse lalin, kuid üht-teist mõtlemapanevat sünnib praegu ka Venemaa teatriilmas. Prokuratuuril paluti algatada kriminaalasi armastatud näitlejanna Lia Ahhedžakova suhtes (mäletate küll teda kas või 1975. aasta filmist „Saatuse iroonia ehk Hüva leili“, kus ta mängib naispeategelase väikesekasvulist sehkendavat sõbrannat Tanjat), süüdistades teda riigireetmises. 84aastase näitlejanna peale kaebas Föderaalse Turvalisuse ja Korruptsioonivastase Fondi juht Vitali Borodin, kes on sel alal vilgas tegutseja: samalaadseid kaebusi on ta kirjutanud näitleja ja lavastaja Danila Kozlovski, lauljate Diana Arbenina ja Valeri Meladze, aga ka Alla Pugatšova enda kohta. Borodini väitel olla Dnipros sündinud Ahhedžakova (kes, tõsi, pole ausa inimesena kunagi oma poliitilisi vaateid varjanud) toetanud rahaliselt Ukrainat sõjas Venemaa vastu, avalikult diskrediteerinud Venemaa Föderatsiooni relvajõude, õhutanud vihkamist ja vaenu ning alandanud inimväärikust, kirjutati Vene ajakirja Teatr uudisvoos, mis pühendatud teatrile sõjategevuse ajal. Ukraina rahalist toetamist ja muid süüdistusi eitav Ahhedžakova kirjutas lahkumisavalduse ja jättis aprilli algul hüvasti oma kauaaegse koduteatri Sovremennikuga.
Kirjeldatu on vaid üks juhtum paljudest: Peterburi Tovstonogovi-nimelise Suure Draamateatri kunstilise juhi Andrei Mogutši töölepingut ei pikendatud; Moskva Tšehhovi-nimelise Kunstiteatri näitlejad Dmitri Nazarov ja Olga Vassiljeva vallandati teatrist sõjavastaste vaadete pärast; Ulan-Ude Bestuževi-nimelise Riikliku Vene Draamateatri näitleja Artur Šuvalov lõikas märtsi lõpul etenduse finaalis laval oma veenid läbi, protestides sel kombel teatri juhtkonna otsuse vastu vallandada ta koos abikaasa Svetlana Poljanskajaga, põhjuseks muu hulgas ka paari poliitilised vaated jne.
Mida on Eestil võtta ja õppida sellest, kui Vene võim kui mitte ei hävita, siis vähemalt vigastab tugevasti oma kultuuri- ja sealhulgas teatrielu? Nagu ütles Venemaalt lahkunud lavastaja Timofei Kuljabin (tema Riias lavastatud „Puuvillaväljade üksindust“ ja eelkõige seal mängivat John Malkovichi saab täna ja homme Tallinnas kalli piletiraha eest vaadata) intervjuus Sirbile (28. X 2022): „Venemaa teater on langenud kodumaal mudaliigasse.“ Ennekõike tuleks Eesti teatritel mõelda, kuidas pagenud silmapaistvaid vene teatritegijaid meile tööle meelitada – siinset teatripilti rikastaks see kindlasti. Ega Julia Aug jõua ka kõiki sõja ja kurjuse vastu astuvaid lavastusi üksinda ära teha.