Reformierakonna üks valimislubadusi oli kaotada üksikisiku tulumaksuseadusest maksuküür. Ilus ja vajalik lubadus, aga kahjuks on selle elluviimine paariks aastaks edasi lükatud põhjendusega, et maksuküüru kaotamine läheks liiga kalliks muudatuseks. Enne tuleks riigi eelarve tasakaalu, õigemini, sellele lähemale viia. Kui maksuküüru kaotamine oleks riigikassale kallis, siis ei jää praegu tõesti muud üle kui oodata. Aga maksuküüru saab ka nii kaotada, et see riigi rahakotti õhemaks ei tee.

Mis on maksuküür?

Maksuküür on üksikisiku tulumaksu alane kobarkäkk, mille seadustas 2018. aastal toonane Keskerakonna, IRLi ja SDE valitsuskoalitsioon. Makstavat tulumaksu sõltuvalt sissetulekust kirjeldab juuresoleva joonise ülemise graafiku pidev joon. Lugeja võib arvata, et teda huvitabki ainult see, kui palju ta parasjagu teenides tulumaksu peab maksma. Tegelikult huvitab igaüht ka see, kui suure osa ta järgmisest palgatõusust kätte saab. Seda kirjeldab kõige selgemini maksumarginaal, vt joonise alumist graafikut. Maksuspetsialistid peaasjalikult just maksumarginaaliga opereerivadki. Maksumarginaal on makstava maksu tuletis sissetuleku järgi.

Et maksuseadusel on maksuküür, näitab selgesti pidev joon alumisel graafikul. Küür tekib sellest, et tulumaksuvaba miinimum pole Eesti seaduses konstant, vaid on pandud sõltuma teenitud kogutulust. Tulumaksuvaba miinimum on 654 eurot, seni kuni sissetulek jääb alla 1200 euro kuus. Sissetulekutelt vahemikus 1200–2100 eurot langeb maksuvaba miinimum 654 eurolt kuni nullini. Selle tulemusel peab selles vahemikus teenitud tulult inimene maksma iga lisaks teenitud euro eest riigile 34,5 senti tulumaksu. 20 senti maksab ta üldtariifi järgi, aga lisaks 14,5 senti tuleb tal maksta selle pärast, et iga lisaks teenitud euro langetab tema tulumaksuvaba miinimumi 72,7 sendi võrra. Sellest 20% ongi 14,5 senti, mis lisandub üldtariifile.

Maksuküür oleks rahvale selgemini nähtav, kui maksuseadus olekski olnud kirjutatud samasuguses formaadis, nagu on mujal tsiviliseeritud maailmas kirja pandud, nimelt maksumarginaali, s.t maksuastmete, alusel. Maksuastmed lähevad tavaliselt ülespidi nagu trepp. Esimesed eurod igaühe sissetulekus on madalalt maksustatud – sageli nullprotsendiga, aga iga järgmise maksuastme peal tuleb iga teenitud euro eest juba rohkem maksu maksta. Paraku on Eesti tulumaksuseadus kirja pandud sellisel viisil, mis maksuküüru ära peidab.

Marginaali langemine kolmandalt maksuastmelt neljandasse on ülekohtune olukord. Kui praegu näiteks keskmist palka (ca 1775 eurot) teeniva inimese palka tõstetakse, siis saab ta palgatõusust kätte vaid 65,5%, aga üle 2100 euro teeniv inimene, näiteks riigikogu liige, saab palgatõusust kätte 80%. Õnneks on praegune koalitsioon sellega nõustunud, et küür on olemas ja et sellest tuleb lahti saada.

Kuidas maksuküüru kaotada?

Järgnevad arvutused olen teinud, kasutades Eesti statistikaameti andmeid 2022. aasta palkade jaotuse kohta. Täpsemad andmed sissetulekute jaotuse kohta on maksuametil; valitsusel on kindlasti kasutada prognoose ka selle kohta, kui kiiresti need andmed muutuvad. Aga maksuküüru kaotamise variante saab võrrelda ka ligikaudsete hinnangute alusel.

Koalitsioonipoliitikud, kes lükkasid maksuküüru kaotamise paar aastat edasi, on arvatavasti maksuküüru kaotamisest nii aru saanud, et praeguse kolmanda astme marginaali 34,5% tuleks langetada samale tasemele teise ja neljanda astme omaga, s.t 20%-le. Siis jääkski kaks maksuastet, 0 ja 20%. See tähendab, et palgasaaja maksab oma palgast keskmiselt 13,3% tulumaksu praeguse 17,1% asemel. Riigikassale tähendaks selline stsenaarium sissetulekute väga suurt kadu. Liiga kallis muudatus, ütlevad poliitikud. Neil on õigus, aga ei ole ka.

Maksuküüru kaotamist saab nimelt ka teisiti mõista ja teostada. Saab näiteks hoopis nii, et tõstame neljanda astme marginaali samale pulgale kolmanda astme omaga, mis praegu on 34,5%. (Mis õigus oleks väita, et see on veel halvem kui praegune olukord?) Sel juhul kasvaks keskmiselt makstav tulumaks 19,1%-ni praeguse 17,1% asemel.

Aga maksuküüru saab ka nii kaotada, et tulumaksu summaarne laekumine jääb paigale. Kui me säilitame vaid kaks maksuastet ja tõstame teise astme marginaali 20%-lt 25,8%-ni, siis on maksuküür kadunud, ilma et riigi rahakott ainsatki senti oleks kaotanud. Sellist lahendust kirjeldavad katkendjooned joonise graafikutel.

Maksuastmete muutmise otsesed ja kaudsed mõjud

Sissetulek riigikassasse pole ainus tulem, mille maksuseaduse muudatus endaga kaasa toob. Üks liik mõjusid, mida Reformierakond hästi arvestada oskab, on mõjud investeerimiskliimale ja kogu majandusele. Reformierakond on pidanud väga tähtsaks, et just ülemine maksuaste jääks madalale, kuivõrd see meelitab spetsialiste siia elama asuma, investoreid siia investeerima ja äri ajama.

Huvitav on jälgida tulumaksu ülemise astme muutumist Ameerika Ühendriikides. Pärast Teist maailmasõda oli see 90% ümbruses. Kennedy ajal langetati see 70% juurde, Reagani ajal 1982. aastal 50%-ni ning 1988. aastal koguni 28%-ni. Samasuguse muudatuse tegi läbi Thatcheri-aegne Suurbritannia, kus kõrgeim marginaal langetati 1979. aastal 83%-lt 60%-le ja järgmisel aastal 40%-le. Kõik selleks, et seisakusse jäänud majandus uuesti käima saada. Majandus käima läkski, aga selle hinnaga, et hoogsa kasvu sai sisse ka varanduslik ebavõrdsus. Superrikaste domineerimine USA poliitikaelus pani vaatlejad saabunud ajajärku võrdlema nn kullatud ajajärguga (gilded age) USAs 1877–1896, mil „röövparuneid“ peeti „harimatuteks, kasvatamatuteks, juuretuteks ja korrumpeerunuteks, kel puudub igasugune õilsustunne“. Superrikkad kalduvad liberaalse demokraatia piiranguid võimu teostamisel pidama oma huvide vastaseks.¹ Hilisem Trumpi võimulepääs ei olnud juhuslik, seda seostakse liialdustega maksuastmete allapoole surumisel.

Briti majandusteadlase Sir Anthony Atkinsoni hinnangul peaks kõrgeim maksuaste 65% olema vastuvõetav, ilma et see majandust kahjustaks. Sir Anthony Atkinson (1944–2017), kes töötas professorina mitmes ülikoolis, oli spetsialiseerunud varandusliku ebavõrdsuse ja selle majanduslike mõjude uurimisele, millele ta pühendas oma elust ligikaudu 50 aastat. Atkinson ei olnud selles liinis ainus. Paljuütlev on fakt, et IMF publitseeris oktoobris 2017 oma väljaandes IMF Fiscal Monitor raporti pealkirjaga „Võitlus ebavõrdsusega“.² Selles kirjutatakse: „Kuigi mingi ebavõrdsus on turupõhises majandussüsteemis möödapääsmatu, siis üleliigne ebavõrdsus erodeerib sotsiaalset ühtekuuluvustunnet, viib poliitilisele polariseerumisele ning lõppkokkuvõttes piirab majanduskasvu.“ IMFi vasakpoolsuses kahtlustada oleks igatahes kohatu.

Maksuastmete küsimuses on Reformierakond ja Isamaa olnud aastakümneid omaenda loodud dogma kammitsais. Justkui oleks astmeline tulumaks kurjast. Oleks aeg sellistest kammitsatest vabaneda, enne kui „kullatud ajajärk“ või hoopis populistlike paremradikaalide võimuletulek Eestisse jõuab. Sest siis on juba liiga hilja.

1 Marcel Van Herpen, The end of populism: Twenty proposals to defend liberal democracy. Manchester University Press 2021, lk 229–230.

2 IMF Fiscal Monitor Tackling Inequality, October 2017. Fiscal Monitor, October 2017.