Prantsusmaa rahvusraamatukogu kohta saab lugeda, et seal peetavat suurimaks rariteediks Pascali „Mõtete“ autograafi. Bibliotheca Universitatis Tartuensis ei suuda Euroopa metropoliga võistelda, kuid ometi leidub ka Tartus manuskripte, mida sobiks võtta Pariisis asuva uunikumi analoogina. Jutt käib Immanuel Kanti kirjavahetusest, nii hunnitust vaimuväärtusest, et see oli pikemaks ajaks laenatud Saksamaale, kus tegeldi Königsbergis tegutsenud suurmehe teoste ja kirjavahetuse üllitamisega. Praeguseks on need paberid, kolmeks köiteks jaotatud käsikiri, juba ammu kodukohas tagasi.
Väliselt ei paku kõnealune rariteet midagi rabavat: kaks helepruuni köidet, olgugi tavalisest suuremas formaadis, ei erine kuigivõrd muudest omasugustest; sisu ainult, ühtlase käekirjaga kaetud paberid, millel tint sajandite jooksul tuhmunud, annab märku, et tegemist ei ole tavaliste raamatutega. Miskipärast pole koondav ja kaitsev köide osaks saanud kõikidele kirjadele: osa nendest, tinglikult kolmandaks köiteks nimetatu, asub karbis.
Paberite väärtust kahandava asjaoluna tuleb arvesse, et läkitused ei pärine Kantilt endalt: ta on neid ainult lugenud ja mõningatele nendest ka vastanud. Suure mõtleja loidus korrespondendina oli teada juba kaasaegsetele. Pikemas kirjas Kantile, oma kunagisele õpetajale, mainib Herder seda koguni kaks korda. Ka filosoof ise pole oma iseärasusest saladust teinud. Küll on ta tuntud usinuse ja pedantsuseni mineva korralikkuse võrdkujuna, kuid miskipärast kaasus sellega hoolimatus eraviisilise korrespondentsi asjus. Kõnealuses suhtes erines Königsbergi mõtleja väga silmahakkavalt Gotthold Wilhelm Leibnizist, kelle korrespondentide arv olevat küündinud tuhandeni ja kelle kirju on säilinud kahekümne tuhande ringis. Kanti epistolaarne loidus seevastu võis mõnikord põhjustada isegi koomilist laadi intsidente, selle kohta esitab tõendi Johann Heinrich Kant, filosoofi vend, kes tegutses kogu elu Kuramaal ja kellel kirja saamisega professorilt oli selliseid raskusi, et ta laskis käiku hoiatuse: järgmine kord, kui käesolev läkitus peaks jääma vastuseta, ta saadab koos kirjaga ka vastuse iseendale. See muidugi tähendas, et venna hoolde jäeti ainult „vastuse“ allkirjastamise vaev.
Kanti epistolaarset laadi antipaatia hakkab silma seda rohkem, et tema ajal, teadagi valgustusajastul, ülenesid erakirjad peaaegu suhtlemise põhiliseks vormiks. Ja miks ei pidanud niimoodi olema, kui reisimine postitõllas kulges vaevaliselt, sellal kui saadetised posti teel liikusid üha sujuvamalt, olgu peale et tollaseid olusid ei tohi samastada praegustega: saadetises Kantile teatab Friedrich Victor Leberecht Plessing (29. V 1783): „Kirjad Konitzist Königsbergi on alati teel kaheksa päeva.“1
Muidugi võisid teated veelgi aeglasemalt liikuda, kuna kiirus olenes suuresti ajast ning kohast, kuid varasema sajandi oludest oldi valgustusajastul tublisti ees. Kirjaliku suhtlemise erilist seisundit peaks tõendama juba see, et isegi vaimuelu tervikuna omandas mõneti epistolaarse varjundi. Jõuti ju äratundmisele, et kirjade vormis saab väga hästi esitada ka romaane: joobumusega loeti mitte ainult Rousseaud, vaid isegi Richardsoni. Ootuspäraselt seejärel leiti, et kõnealune vorm sobib ka filosoofiliste traktaatide esitamiseks, näiteks Friedrich Schilleri esseed „Inimese esteetilisest kasvatusest“ kannavad alapealkirja „Sari kirju“. Täienduse korras võib lisada, et just seesama „sari“, Ülo Torpatsi tõlkes eesti keeles ilmunud, on kõne all ka kirjas, mille Immanuel Kantile saatis Friedrich Schiller, soovides kuulda filosoofi arvamust oma arutluste kohta – ja nimelt sellepärast, et kirjade teoreetiliseks aluseks pidas Schiller Kanti õpetust.
Muidugi polnud Kantil praegust seisundit, talle võis kirjutada mitte ainult Schiller, vaid ka August Wilhelm Hupel. Viimasena mainitu pole seda võimalust kasutamata jätnud ja tema kiri on juba ammu publitseeritud. Muule lisaks annab saatja seal mõista, et lugejad on tema kirjutistest ja Kanti traktaatidest leidnud ühisjooni. Muidugi jäi Hupeli saadetis vastuseta.
Ei olnud Kanti hoolimatus nõnda suur, et ta saabunud kirjad oleks (näiteks Henrik Ibseni kombel) hävitanud. Küll võidakse hea tahtmise korral ka selles asjas leida mõndagi, kaasa arvatud teade esimesest testamendist, milles suurmõtleja olevat soovinud oma käsikirjade hävitamist, nimelt raskesti loetava käekirja pärast. Autor kartis, et valesti mõistetud paberite toel võidakse talle pärast surma omistada väärõpetusi. Ja muidugi tuleks seda ettevaatlikkust võtta mõistmisega, sest mida arvata käsikirjalisest pärandist, kui isegi raamatuteks koondatud tekste mõisteti kõike muud kui hõlpsalt.
Õnneks jäid kõik halvad asjad ainult ebamäärasteks kavatsusteks. Professor, kes oli Königsbergis saanud ebatavalise eluviisi tõttu üldtuntuks, maeti suurte austusavalduste saatel ja pärast seda pühendusid suurmehe lähikonda kuulunud inimesed väljapaistva mõtleja mälestuse jäädvustamisele. Kirjalikud dokumendid, milles inimese elukäik kajastub kõige vahetumalt, muutusid erilise tähelepanu objektiks. Paraku olid esialgu saadaval ainult filosoofile saadetud läkitused, vastused aga, teadagi suurema tähendusega, kuulusid mujal asuvatele vaimuinimestele. Nõnda siis pöördus Gottlob Benjamin Jäsche, Immanuel Kanti õpilane, kellel tuli hiljem 37 aasta jooksul (1802–1839) Tartu ülikoolis filosoofiat õpetada, Kantiga ühenduses olnud vaimuinimeste poole üleskutsega, et nood aitaksid kaasa „surematu mehe“ väärilisele austamisele ning annaksid tema valdusse Kantilt saadud kirjad, et teha nood siis publitseerituina kõigile kättesaadavaks. Korrespondentsi avaldamise eest olevat lubanud hoolt kanda Nicolovius, Königsbergi kirjastaja ning raamatukaupmees.
Algus oli seega ootuspärane ja energiline, kuid esmane hoog ei saanud toimida eduka lõpuni, kuna tegemist oli kollektiivset laadi üritusega. „Tartus olevate Kanti enda kirjade vähesusest võib järeldada, et üritus jäi vastukajata,“ kirjutab Mare Rand2 Ja mida selles arusaamatut? Ei saa seda laadi üleskutsed mõjuda seadusandlike määrustena, mida riigialamail tuleb järgida kohustuslikus korras. Palve, mille Jäsche oli publitseerinud, leidis ehk tähelepanu, aga see ei tähenda, et kõik korrespondendid oleksid tõtanud nende valduses kirju loovutama. Oluline tundub sedapuhku ka küsimus avaldamisest. XIX sajandi algus oli ometi aeg, mil publitseerimine olenes täielikult kirjastajatest, kes olid ennekõike huvitatud kasumist. Küll on Kantile saadetud kirjades juttu sellestki, et tema varasemad, nooremas eas avaldatud raamatud olevat müügilt lõppenud (teatavasti ilmus „Puhta mõistuse kriitika“ teine väljaanne juba autori eluajal), kuid oleks suisa koomiline kujutleda Immanuel Kanti menuautori rollis.
Niisiis pole publitseerimise aegluses midagi ebaloomulikku. Materjalidest, mis olid Jäsche kätte kogunenud, ilmus aeg-ajalt (mõistagi teadusliku sisuga perioodikas) üksikuid näidiseid, kuid epistolaarse pärandi terviklikum avaldamine jäi kaugemasse tulevikku. Kanti õpilasele kuulunud käsikirjad läksid pärast omaniku surma Karl Morgensterni valdusse ja sealtpeale hakati neid säilitama TÜ raamatukogus. Ülevaate kogu sellest loost annab Mare Rand oma (ennist tsiteeritud) uurimuses „Karl Morgenstern ja Tartu Kantiana“.
Muidugi tuleb arvestada teisigi tegureid, mille tõttu ei saadud Kanti kirjade publitseerimisega kiirustada, ja kõige üldisem nendest seisneb selles, et seisund, mille väljapaistev mõtleja praeguseks siinmail omandanud, pole mujal ja muudel aegadel selline olnud. Kreutzwaldi meelest märkis „saks“ Euroopa esirahvast (kuidas teisiti?) ja enam-vähem samasugune hoiak valitses tollasel Venemaal, kõnelemata juba hilisemast NSV Liidust, kuid ekslik oleks kujutleda, et kõnealust esimust tunnistataks ka prantsuskeelses maailmas, anglosaksidest kõnelemata. Aupaiste, mis Saksamaal ümbritseb Kanti ja Hegelit, saab Ameerikas osaks David Hume’ile, Königsbergi filosoofi eelkäijale.
Mainida tuleks sedagi, et mõtete valitsejana pole Kant alati toiminud isegi mitte oma kodumaal. Enamgi veel, tolerantsus usuasjus, millega oli silma paistnud Friedrich II, sai pärast filosofeeriva kuninga surma otsekohe läbi ja eakal Kantil tuli teadmiseks võtta hoiatus: peaks ta religiooniga seostuvate küsimuste kohta veel midagi publitseerima, siis süüdistagu iseennast! Muidugi ei vihjatud sellega repressioonidele, millega on silma paistnud XX sajand, anti vaid mõista, et liiga vabameelsed õpetlased ei peaks ülikoolis töötama. Leidus veelgi hirmsam karistamise viis: kõikvõimsad volinikud võisid Kanti ilma jätta elamisõigusest armastatud Königsbergis.
Muidugi osutus filosoof piisavalt elutargaks, et äärmuslike meetmete rakendamist mitte põhjustada, kuid meeldivaks selline kogemus talle kindlasti ei kujunenud. Dokumentaalselt tõendab seda surmajärgselt avaldatud leht, millel sõnaselgelt mööndakse: „Ütelda lahti oma seesmisest veendumusest ning see maha salata on alatu, kuid vaikimises puhkudel, nagu käesolev, seisneb riigialama kohus.“3
Iga Kantilt pärinev paberileht, kirjadest kõnelemata, hakkas omaette väärtuseks muutuma alles XIX sajandi viimase kolmandiku aegu, kui oli kaikunud üleskutse „Tagasi Kanti juurde!“ ja kui suurfilosoofi renessansi edendajad, nendest mitmed hiljem filosoofia raskekaallasteks arvatud, olid ära tundnud, et Königsbergi suurmehe toel saab kõige tõhusamalt vastu seista materialistlikule mõtlemisviisile, mis oli muutumas ainuvalitsevaks. Aastasaja esimesel poolel olid mõtlemist suunanud klassikalise idealismi suurkujud, kelle seas kaheldamatu juhtseisund kuulus Hegelile, kes oli alustanud juurdlemisest kolmainu müsteeriumi kallal, et siis aastaid hiljem veenduda, kui äratuntavalt valitseb analoogne kolmesus kogu maises maailmas: kõikjal järgnes teesile antitees, et siis ringkäik pärast sünteesini jõudmist uuesti algaks. Eriti virgutavalt mõjutasid need mõttekäigud vaimuinimesi, kes nägid ülimat sihti inimühiskonna täiustamises. Hegeli suurejooneline süsteem sai endale antiteesi Karl Marxi õpetuses: oli dialektilise mõtlemisviisi rajaja alustanud Vaimust, siis Marx võttis aluseks mateeria ja nii ilmus dialektiline materialism, kõige edumeelsem õpetus.
Kant, kes oli oma peasihti näinud tunnetusvõime piiritlemises, pidi nii hoogsa arengu taustal möödapääsmatult tagaplaanile jääma. Suur kahestumine saab alguse filosoofi peateosest, mis teatavasti ilmus Riias, aastal 1781. Retseptsiooni amplituud osutus erakordselt avaraks: ühelt poolt vaimustus, mida mõnikord võidi väljendada isegi lüürikat hõngavas vormis („võtke vastu minu südame allkiri, kõrgeauline Kant“ palus noorepoolne Herder oma kirja lõpetades), kuid sellele vastukaaluks esines ka hukkamõistu, kusjuures erilist kriitikat pälvis esitusviis. Esitusviisi osas, kirjutas (aastakümneid hiljem) Heinrich Heine, „väärib Kant suuremat taunimist kui ükski teine filosoof“ – ja nimelt sellepärast, et pärast Kanti olevat Saksamaal valitsevaks saanud ebausk „kes hästi kirjutab, filosoof ei ole“.4 Ka autor ise pidi tunnistama, et esitusviisile suunatud etteheited pole alusetud. Ühes kirjas on ta põhjusele osutanud isegi otsesõnu: pärast kaksteist aastat jätkunud mõttetööd olevat ta mahuka teose kirja pannud nelja või viie kuuga.5
Raskepärase autori mainest pole Kant vabanenud tänase päevani: endist viisi kordavad tema uurijad ja populariseerijad, et „Puhta mõistuse kriitika“ on hermeetiline ja raskesti loetav raamat. Kõige ühetähenduslikumalt on iseloomustanud Kanti peateost kurikuulus Houston Stewart Chamberlain: maailmakirjanduse kõige raskem teos!6
Sellegipoolest (nagu eespool juba osutatud) mõisteti autori sõnumit piisavalt. Kõige veenvamalt tõendab seda hinnang, mille andis Kanti suursaavutusele katoliku kirik: „Puhta mõistuse kriitika“, täisväärtuslikke kristlasi eksitav uurimus, määrati peagi (keelatud raamatute) indeksisse. Ja oleks väär arvata, et suhtumine on praeguseks muutunud olemuslikult: indeksil ei ole enam endist kehtivust, kuid katoliiklikult meelestatud mõtlejad on seniajani veendunud, et Jumala olemasolu tõestamist tuleb pidada inimmõistusele jõukohaseks. Seejuures toonitatakse, et tingimatu eelistus peaks kuuluma Aquino Thomase, see tähendab Aristotelese jumalatõestusele; ontoloogilist tõestust, mille Hegel pärast Kanti lammutamistööd uuesti ausse tõstis, ei hinnata kuigivõrd.
Poleks otstarbekas tunda huvi, kumba seisukohta pidada õigemaks või koguni (kui sellist lihtsameelsust peaks esinema) teaduslikult tõestatuks. Leppida tuleks vähemaga: käib jutt jumalusega seostuvast problemaatikast, siis jäägitule kehtivusele pretendeerivaid seisukohti ei saa üldse olla. Kant näitas, et Jumala olemasolu ei ole tõestatav, kuid niisama hästi saab demonstreerida ka selle vastandit, s.t tõestatavust. Isegi elementaarse loogika arvestamine peaks olema piisav, kui soovitakse mõista, mispärast kaks suurmõtlejat oma arutlustes lahknesid ja miks nad mõlemad pisimalgi määral ei eksinud. Selles veendumaks piisab, kui endale selgitada, et Jumal, kelle tõestatavust mööndi või eitati, oli kummalgi juhul erinev. Kant oma selgitustöös peab silmas Jumalat vanamoelises tähenduses ja tema sõnumi tuum taandub tõdemusele: ühegi loogilise arutlusega ei saavutata eales, et jumalus, kes elab ainult mõtleja kujutlustes, muutuks kõikvõimsaks Loojaks, nii-öelda reaalselt olevaks ja toimivaks jõuks. Hegel seevastu peab silmas ainult filosoofilist jumalat, ja temagi saab toetuda elementaarsele loogikale: kes siis ei mõistaks, et juhul, kui väiksema kandvusega üldisuste reaalsust tunnistatakse, tuleb niisama tõeliseks ja reaalseks pidada ka ülimat üldisust, väiksema kandvusega üldisuste ühendajat. On õiglus, headus, ausus jne tõelised, siis mispärast nad ühtseks muudetuna peaksid olemisest ilma olema?
Milleks oli Hegelil vaja jumalatõestusele taas eluõigus anda? Jah, kui ta seda ise oleks teadnud. Ja veelgi vähem tohib loota kõrvalseisja, et ta suudab sääraste asjade kohta midagi ühetähenduslikku ütelda. Aga oletused peaksid olema lubatud ja ühe säärasena tohiks kõne alla tulla ettevaatus: ei olnuks see Hegeli, Preisi kuningriigi ametliku filosoofi vääriline, kui ta Kanti lammutamistöö oleks ära pühitsenud. Mingil määral saab mõista sedagi, miks Hegel, olgugi aristotelismi edemuste hindaja, ei eelistanud kosmoloogilist jumalatõestust: tal ju protestandina ei sobinud katoliku kiriku doktriini ülistada.
Kantile omistatav metafüüsika lammutamine (sellest hakkas esimesena rääkima Moses Mendelssohn) on vahepealsete sajandite jooksul saanud üldiselt tuntuks, aga see ei tähenda, et Königsbergi suurmõtleja ise olnuks säärase hinnanguga nõus. Iseäranis just temalt pärinevad ja talle saadetud kirjad näitavad kõige tõepärasemalt, missugune meelsus valitses XVIII aastasaja lõpukümnendeil. Ühelt poolt saab lugeja teada, et ateismi pärast tehtavate etteheidetega oldi tollal juba harjunud, kuid niisama selgelt hakkab silma, missuguse hädana võeti seda, kui tõsimeelsest mõtlejast jäi mulje, et temagi on seotud liiga vabameelse poleemikaga. Ja kõige vähem soovis sääraste paljuteadjate hulka kuuluda Immanuel Kant. Christian Gottfried Schützi ütluse kohaselt leidus mehi, muidu üsnagi arukaid, kes pidasid Kanti ateistiks, kuid seda laadi etteheidete kummutamiseks piisab juba lausest, mis esineb suurmõtleja kirjas Moses Mendelssohnile: „Ma ju mõtlen paljusid asju, mille ütlemiseks ei jätkuks mul eales julgust, olgugi nende paikapidavus mu suureks rahuloluks täiesti selge, kuid selle kohta, mida ma ei mõtle, ma ei ütle eales midagi.“7 Lause tõendab, et oleks ülekohtune kahelda filosoofi eneseväljenduse otsekohesuses; on ju tegemist inimesega, kes juhindus tõekspidamisest: milleks valetada, kui ebasoovitavaid asju ütlemata jättes toimitakse igas suhtes kohasemalt?
1 Immanuel Kant. Briefwechsel. Auswahl und Anmerkungen von Otto Schöndörffer. (- – -) Hamburg 1972, lk 216.
2 Tartu Ülikooli Raamatukogu Aastaraamat 2004–2005. Tartu 2007, lk 165.
3 Oswald Külpe, Immanuel Kant. Darstellung und Würdigung. (- – -) Berlin 1921, lk 113.
4 Heinrich Heine, Gesammelte Werke. Berlin 1955. Kd 5, lk 292–293.
5 Immanuel Kant. Op. cit., lk 226–227.
6 Houston Stewart Chamberlain, Immanuel Kant. Die Persönlichkeit als Einführung in das Werk. (- – -) München 1909, lk 14.
7 Immanuel Kant. Op. cit., lk 51.