Rühmituse teamLab näitus „Hõljuvad õied igavikumeres“ Kumus kuni 7. V.

Kumus on sündinud külastusrekord: ERR andis 17. märtsil teada, et Jaapani kunstirühmituse teamLab näitust on külastanud 64 700 inimest. Eelmine rekord kuulus 2018. aastast näitusele „Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades“ 64 000 külastusega. Lugejale, kes pole veel Kumusse jõudnud – veel jõuate! Näitus on lahti 7. maini ja rekordarv kerkib veelgi.

Alustuseks mõni sõna kunstirühmitusest. TeamLabi asutas 1977. aastal Tokushimas sündinud Toshiyuki Inoko, kes 2001. aastal lõpetas Tōkyō ülikooli inseneriteaduskonna. Samal aastal alustas ta koos nelja sõbraga kunstiprojekti „teamLab“. Esimesed kümme aastat eriline edu nende tegemisi ei saatnud. „Jaapani kunstikogukond ignoreeris meid,“ ütleb Inoko. Läbimurre saabus 2011. aastal näitusega Taipei Kaikaki Kiki galeriis, kuhu neid oli kutsunud tollal juba nimekas kunstnik Takashi Murakami. Algas teamLabi rahvusvaheline tähelend. Praeguseks ajaks on meeskonnas rohkem kui 600 liiget ja see liidab kunstnikke, programmeerijaid, insenere, matemaatikuid ja arhitekte, kes ise kutsuvad ennast ultratehnoloogideks. Seni Eestile lähim etteaste toimus 2018. aastal Helsingis Amos Rexi avamisel. Kunstirühmitus on esinenud maailmalinnades New Yorgis, Londonis, Pariisis, Singapuris, Pekingis, Melbourne’is jm. Neil on oma püsiväljapanekud Tōkyōs, Osakas, Shanghais, Abu Dhabis ja teistes kohtades.

Kuidas näitus Tallinna jõudis? Koordinaator Inga Jaagus on osutanud Sirje Helme ammusele digikunstihuvile, mida aktiveeris teamLabi 2018. aasta Helsingi näitus, aga pidurdasid koroona-aastad.

Aeg siseneda kunstisaali. Läbi hämaravõitu sissepääsu jõuame Kumu suurt saali täitvasse kaarjasse galeriisse. Seintel rulluvad lained. Mustad lained, mis välisseinal jooksevad ühtepidi, siseseinal vastupidises suunas. Neid manavad vaataja ette 52 arvutiprojektorit. Projektorite pildid liituvad sujuvalt ja loovad mulje pidevalt voogavast lainemassist. Liikudes mööda galeriid edasi jõutakse väiksemasse ruumi, kus on tavaliselt palju rahvast. Elutulv. Seintel kerivad ja hääbuvad lilled. Aga kus siis on tuli? Olime sellest mööda tulnud, see on päris sissepääsu läheduses. Tuleosakeste universum on lainetega võrreldes miniatuurne – pigem tuli kaminas kui kõike hävitav metsatulekahju. Liikumise iseloom piltidel on erinev. Kui lained näikse enim jäljendavat looduslikku protsessi, siis tulekeeled on kuvatud tinglikumalt. Lilled on sootuks erinevad, jäljendavad vahest kõige rohkem loodusobjekte, ka nende liikumine on ühesuunaline – vertikaalne (tõus ja hääbumine). Kes soovib, võib siin näha viiteid antiigi algelementidele: tuli, vesi ja (mõneti tinglikumalt) maa (lilled). Nähtav imab endasse, kaob vaataja ja vaadatava piir. Üks mu tuttav ütles (ta ei olnud näitusel käinud), et teda selline immersioon pelutab, kui puudub võimalus mõtisklemiseks tagasi või kõrvale astuda.

Mõtted sünnivad hiljem. Juba näituselt väljununa tekkis mul küsimus: mis see siis oli? Tulevikukunst? Jaapani anime? Arvutimäng? Teemapark? Tuleb tunnistada, et märksõnani „interaktiivsus“ ma näitusel ei jõudnudki. Mõned arglikud katsetused ekraane käega puutuda erilisi tulemusi ei andnud – protsessid ekraanidel voogasid oma majesteetlikus suveräänsuses edasi. Näituse koordinaatori Inga Jaaguse sõnul lilled siiski reageerivat inimese puudutusele.

Aga edasi tulevad küsimused. Mis selle kõige taga on? Mis käivitab team­Labi universumi? Selge, et arvutiprogrammid. Siit johtuks palju põnevaid küsimusi, mis aga Sirbi lugejale liialt spetsiifilisteks jääksid ja ega jaapanlasedki oma ekspositsiooni programmilisi telgitaguseid väga jaganud ole. Nii palju siiski, et kuigi „laineprojektorid“ ööseks välja lülitatakse – öösel ju peabki pime olema –, väntab arvuti kogu aeg edasi ja hommikune sisselülitus teeb pildi uuesti nähtavaks.

CERNi kunstiresidentide töödest oli Kumus 2020. ja 2021. aastal väljas näitus „Murtud sümmeetriad“ (koordinaatorid Charlotte Horn ja Kati Ilves). James Bridle mõtiskles töös „Patuseisund“ juhuslikkusest ja selle tekkepõhjustest. Üks kvantmehaanika alustega tegelenud meestest John von Neumann ütles, et igaüks, kes püüab tekitada juhuslikke arve deterministlike vahenditega, nt konkreetse arvutialgoritmiga, teeb pattu. Sellest väitest johtus ka James Bridle’i teose pealkiri, kus juhuslikke arve genereeriti keskkonnaseisundit registreerivate sensorite signaalide põhjal, s.t mürast meie ümber – see võiks meid von Neumanni viidatud patust päästa.

teamLabi näitus sellest patust ilmselt prii ei ole. Autorite väitel ei sisalda lainekuva ühtegi korduvat lõiku, aga finiitne digitaalsus nõuab, et kunagi peab selline programm ennast kordama hakkama. Näituse külastaja seda kontrollida niikuinii ei suuda. Lillede puhul toob interaktiivsus sisse välise juhusliku faktori, mis teeb protsessi kordumatuks.

Kui nüüd püüda teamLabi näitust paigutada üldisesse taustsüsteemi, siis Kumus nähtust meenub Ryoji Ikeda „Supersümmeetria“ (2015. ja 2016. aastal, koordinaator Kati Ilves). Tõsi, seda vaid kuvatehnilises osas: kui teamLab kuvab-stiliseerib tavalisi loodusnähtusi, siis Ikeda püüdis oma ekraanidel külastajale lähemale tuua meeleliselt vahetult tajumatuid fundamentaalfüüsikalisi protsesse. Aga laiemalt: Jaapani anime, teemapargid, arvutimängud – eks kõikidest neist ole siin midagi.

Nüüd siis näitusega seotud agad. Olgu need esitatud kahe näitusekülastaja – loodusvaatleja ja kunstikriitiku suu läbi. Loodusvaatleja: „Mis see siis olgu! Meile pakutakse siin mingit elava looduse elektroonset surrogaati. Kas siis sellises maailmas hakkavadki meie lapsed ja lapselapsed elama?“ Kunstikriitik: „Aus hinnang: MÖGGGA (veebist laenatud kommentaar). Kus siin kunst on? See on ju mingi kitš. Ilutsemine.“

Neid ekstreemhinnanguid peab arvustaja nüüd hakkama mahendama. Tuleb tunnistada, et nad mõlemad on omast vaatepunktist õiged, aga ilmselt ei taba märki. Vaevalt et teamLabi autorite eesmärk oli loodusest jutustava dokumentaal(anime)filmi loomine. Pigem ikka selle näitamine, et ka digivahenditega on (juba) võimalik luua sama võimsalt ja hüpnootiliselt mõjuvaid stseene, kui seda on merelained tormisel rannal, lõkketuli metsas või tuli kaminas. Mõnel puhul ka aja kulgu kiirendades (lillede tärkamine ja hääbumine).

On märgiline, et eelmine külastus­rekord kuulus näitusele minevikust. Praeguse kohta võib öelda, et see on näitus tulevikust. Aga mis see siis ikkagi on, mis inimesi meelitab? Kas saab rääkida vaataja arenenud/arenevast kunsti­tajust? Pigem on põhjus sama, miks võib mererannal lõpmatuseni vaadata lainete mängu või jälgida tulekeelte veiklemist. Või miks võlub rütmiline muusika. Küllap suudab arvutite ja kuvamistehnikate areng varsti esile manada veelgi võimsamalt mõjuvaid tehiskeskkondi. Varitseb siin oht nende lummusesse kaduda? Selline digihüpnootium? Või kui varsti hakkab arengut suunama tehisintellekt, keda me ise õpetame oma käitumisega näitusel olevate jälgimiskaamerate kaudu? Jaan Tallinn on teid hoiatanud.

Kas või mis määral esindab teamLab jaapani kunsti? Sirje Helme (PM, 14. XI 1922): „Sellele on keeruline vastata, sest kollektiiv ise ei rõhuta oma jaapanlikkust, pigem rahvusvahelisust. Meie aga näeme seda küll. Kahtlemata on lääne kultuuris kujunenud teatud klišee jaapanlikkusest, selle erilisest esteetikast ja seetõttu otsime ja ka näeme kollektiivi tegevust läbi suuresti (meie poolt) jaapani kultuurile omistatud esteetika ja filosoofilise traditsiooni.“ Jah, kahtlemata tuletavad teamLabi visuaalid meelde jaapani animefilme, vahest vanemaidki kihistusi. Loojate kultuuriline päritolu kõnnib nendega kaasas. Ka siis, kui nad ise seda väga ei tunnista.

Resümeerida võiks Raivo Kelomehe sõnadega: „Tervikuna tundub „Hõljuvad õied igavikumeres“ nii peakirja kui ka näitusekogemusena veidi üleliia magus ja iseloomustab seda tehnokunsti populariseerimise trendi, mis on maailmas levima hakanud. … Innovatsiooni skaalal on projekt pigem derivatiivne, tuletatud varasematest, sisaldab seda, mis nähtud. Näituseprojekti vormistus on aga atraktiivne, terviklik ja professionaalne.“* Vox doctus.

* Raivo Kelomees „Interaktiivsusega antakse vaatajale küsija hääl“, Kumu blogi, 3. III 2023.