Eva Kolditsa ja Mingo Rajandi „Elajannad“ on vormilt tegelikult muusikaline luuleõhtu või lavakava, veidi süngetooniline või siis melanhoolne kabaree, millesse mõni brechtilik (vähem weillilik) noot sisse sõidab. Olemuslikult on see ju täpselt see, mida ma armastan ja mis on mulle elus ka tolle teatraalse tuuma moodustanud (olen noil radadel mõlema loojaga ka kohtunud ja toda ruumi jaganud).
Võib-olla tekitaski minus dissonantsi väga teadlikult külm, teatraalne lava, kus ulmelised-hõbedased traadid või viljakõrred või … mida kõike nood udemed-antennid võiksid veel sümboliseerida. Sellel maastikul seiklevad peamiselt Mirtel Pohla ja Eva Koldits tekste esitades, teemaks on rõhutatult naine. Naise elukaar. Ja mõned lood-luuletused-tekstid annavad sellele ka tuuma: nt nimetas Piret Jaaks raadios üht katket – „Pressi“ (originaalis Hollie McNishi „Push“, tõlkinud Berit Kaschan, kes on ka lavastuse dramaturg ja kelle enda väga head tekstidki selles kõlavad) – millekski eesti vagiinamonoloogide sarnaseks.
Väga ägedaid tekste ja esitusi on, assotsiatsioonid nende vahel hüplevad vabalt, aga see polegi mõeldud täiesti tervikliku lavastusena, vaid toimib tõesti pigem nagu luuleõhtu. Nopped inimese, naise elust. Siit-sealt. Heleduse ja tumeduse vahel, soojade suhete ja hõõrumise vahel, fantaasiate ja realismi vahel. Vahepeal tekkib paar korda tunne, et nüüd on lõpp, aga ei ole. Veel …
Mis mind mõtlema paneb, on see, kui kuskil keskel kõneldakse, mis on armastus, ja lõpu eel tuleb pikemalt juttu sellest, mis/milline on (tõeline) naine, siis … Nende kahe kujundijada sisemine mehaanika on muidugi korduste, paralleelide, paradokside ja vingerpusside leidmine ja loomine, aga ometi hoomasin, et seal võiks olla peaaegu ükskõik mis, mida ette kujutad. Ja et seal võiks olla vabalt „mees“. Mees, kes on ka kõiki neid asju, täpselt nagu naine ja armastuski. Aga see pole see lavastus, eks.
Innocentius III pajatus „Inimolu viletsusest“ on laval selliselt jutustatuna väga võimas, aga justkui teisest ooperist – mitte et eklektika ei toimiks, aga mingi nihe tekib. Mirtel Pohla lavakuju toimib, Eva Kolditsa oma ka. Bänd on võimas ja mõjus, muusika voolab meist üle. Küsin enda sees, miks kõigil tegelastel on need mustad turbanid peas, aga sellele ma vastust ei leia. Jah, see askeetlik must riietus pluss turbanid annab teatava lihtsuse, puhastatuse, mis mõjub koos tolle suhteliselt kõleda-külma lavakujundusega. Aga.
Kas olnuks see halvem, kui publik olnuks tihedalt ringis ümber esitajate, bänd lihtsalt laval – kõik nt oma riietes – ning Koldits ja Pohla esitanuks tekste peaaegu üldse ilma lavalise, s.t seatud liikumiseta? Ei, ei oleks olnud, minu sisim öelnuks mulle, et sellisel kujul olnuks see isegi mõjusam, kaasakiskuvam, kui bänd oleks mänginudki meile, publikule, mitte küljetsi lavatühjusse, ja esitajad vaadanuks inimestele otsa omaenese „lavarollis“. Jah, see teatraalne võti siin, see visuaalne kriipiv maastik, see toimib mingit laadi teksti ja monotoonse maailmaga, siin aga hakkab ta äkki mulle – ja seeläbi tundub, et ka esinejatele – jalgu ja ette jääma. See pressimise monoloog nt, groteskihuumorit juba nabani, aga lisaks sellises keskkonnas ja riietuses? Teksapükstes oleks hullem (s.t parem) olnud.
Aga las ta olla. Võib-olla sel õhtul tahtsin mina luuleõhtut. Rajandil ja Kolditsal olid oma plaanid, see rõhutatud teatraalne vahe annab ehk võimaluse minna end kaotades hoopis isiklikumaks. Seejuures, Rajandi plaati, neid lugusid, seda muusikat kodus niisama kuulates – see ei ole külm ega võõrandunud. See justkui ikka tahaks inimese embusse võtta?