Nüüd Eesti kinodes jooksev „Tagasi Seouli“1 on üks eelmise aasta paremaid prantsuse filme… Või, kas siis ikka on prantsuse film? Režissöör Davy Chou on kambodža päritolu, aga Prantsusmaal sündinud ja üles kasvanud, „Tagasi Seouli“ aga toimub hoopis, nagu pealkirigi ütleb, Lõuna-Koreas. Film oli Kambodža nominent parima rahvusvahelise filmi Oscarile, ja kui see kõik tekitab mõningat segadust, on see igati kohane, sest „Tagasi Seouli“ räägibki identiteedi lõhestumisest ühe julge ja mitmetahulise naiskarakteri kaudu. Lavastaja Davy Chouga tuleb juttu sellest suurepärasest filmist ja käsitletud teemadest.
Hakkasin „Tagasi Seouli“ vaatamise ajal järjest enam taipama, et ma pole midagi sellist kunagi varem näinud. Eriti nüüd, kui filme on nii palju.
Aitäh, see on hea kompliment. Filmi „Tagasi Seouli“ tegema hakates oli mul soov rääkida lugu kellestki, kes teeb läbi identiteedi otsinguretke, aga tahtsin oma loo vastandada klassikalisele juurte juurde naasmise loole. See on väga tavaline motiiv: tegelane rändab kuhugi, püüab saada ühendust oma päritoluga ning me järgneme talle kaameraga. Minu filmi vaatama hakates eeldavad ilmselt paljud just sellist sündmuste kulgu. Vaatasin ka mina mõnd sellist, aga ei oska neid praegu isegi nimetada. Mulle on nende filmide tüüpnarratiiv tihti võõras, sest seal toetutakse tegelase sisekaemuse tundlikule kujutamisele ja teekonna lõpus jõutakse leppimise, lahenduse ja rahuni, mida oli otsitud. Nad teevad rahu oma tegeliku identiteedi ja iseendaga. Ja kuigi meil on vahel vaja õnnelikku lõppu ja tahame uskuda mingisse hämmastavasse lahendusse, võib see vahel olla ka ohtlik, sest me räägime ju lugu tegelikele inimestele. Mina ise olen näiteks elanud Prantsusmaa ja Kambodža vahel viimased kümme aastat ning olen Kambodžas kohanud palju prantsuse kambodžalasi, kes on mulle öelnud, et ei tundnud end Prantsusmaal iseendana ega ka õnnelikuna. Niisiis naasevad nad Kambodžasse usus, et neil õnnestub iseend seal leida, sest nende juured on seal ning see on koht, kus nad on määratud olema. Ma ei vaidle neile vastu, sest see pole minu ülesanne ja inimesel tuleb oma teekond ise läbi teha, aga tean, et aasta möödudes on 100% neist tükkideks lagunenud, sest ei ole leidnud kerget lahendust, mida lootsid leida. See lihtsalt ei juhtu, et pärast eemalviibimist minnakse kambodžalasena Kambodžasse ja leitaksegi end üles.
„Tagasi Seouli“ püüab suures osas näidata realistlikumat pilti, kuidas selline kogemus inimesele mõjub. Avad ukse tundmatusse ega tea, mis seal ees ootab. Ja mõistmine võtab aega terve elu. Seda lugu räägin läbi Freddie tegelase, kes põhineb suures osas mu sõbral, kellel oli sellesarnane kogemus. Freddie pole ootuspärane tüdruk. Kui teised püüavad teda defineerida ja talle õpetust jagada, mida ta peaks tegema, siis ta keeldub sellest alati, pöörab olukorra pea peale ja külvab kaost, sest tema enese alalhoiuinstinkt sunnib teda surve all nii talitama. See toob meid ka teistsuguse narratiivi juurde, viib ootamatusse kohta ja loodetavasti tõepärasemate vastuste juurde.
Vaatajale pakub ühtaegu nii rahuldust kui ka tekitab ebamugavust, kuidas te keeldute stsenaarsete pööretega lihtsaid lahendusi pakkumast.
Jaa, aga see pole mingi psühholoogiline mäng ega teadlik stressi tekitamine, vaid aus vastus sellele, mida elukogemus on pannud mind uskuma. Mõtlema ja võib-olla ka kahtlema.
Kas teid üritati veenda, et pakuksite sirgjoonelisemaid lahendusi?
Ei, sest õnneks töötasin partneritega, kes usuvad loomevabadusse. Annan meelsasti oma stsenaariume sõpradele lugeda ja tajusin küll, et osa ootas filmile terviklikumat lõpplahendust, aga mina isegi ei kaalunud seda. Mulle võrduks see valetamisega.
Film pakub mitut perspektiivi korraga, mitte ainult Freddie oma, me võime sündmusi näha näiteks tema võõraks jäänud ja kahetsusest murtud isa silmade läbi.
Sedasorti loosse kaevudes võib esialgu üks rakurss paista tõesti parem, aga siis tuleb mõistmine, et osaliste perspektiiv on nii erinev. Selle projekti lükkas 2011. aastal käima külaskäik Lõuna-Koreasse, kus ma näitasin oma esimest täispikka dokfilmi „Kuldne uni“2. Läksin koos sõbraga, kellest saigi filmi inspiratsioon. Kohtusime ta korealasest pärisisaga, olin nende kohtumise tunnistajaks. Mida ma nägin: kaks eraldi kontinenti täis lõpuni seedimata valulikke emotsioone, mida nad olid 25 aastat mälunud. Neil oli nii palju teineteisele öelda, aga nad olid täiesti võimetud oma tundeid väljendama, suhtlema, ühendust otsima, sest tunnete raskus oli liiga suur. Lisaks kultuuri- ja keelebarjäär. Kõik osutus võimatuks, kuna juhtus väga äkki. Nii et tegelikkus oli täiesti erinev kujutlusest, mis juhtub siis, kui keegi kohtab oma isa esimest korda. Et nutetakse ja mida veel… Tegelikult oli see kohtumine kuivavõitu ja frustreeriv. Aga isas võis näha ja mõista arusaamist, et nad on pojaga juba nii erinevad, et ühendust polegi enam võimalik saada. Igaüks kannab oma traumat. Mina otsisin huviga viisi, kuidas panna vaataja tundma sedasama. See on muidugi keeruline, sest film on Freddiest ja kaamera järgneb kogu aeg talle, aga mõnes stseenis on võimalik end emotsionaalselt siduda ka isaga. Siin on stsenaariumil oma osa, aga põhiliselt kannab neid momente erakordne näitlemine. See, kuidas kogu taustalugu antakse edasi vaid ühe pilgu või žestiga. Isa osatäitja, suurepärane Oh Gwang-rok, kes on näiteks Park Chan-wooki filmide püsinäitleja, suudabki vaid silmadega nii paljut edasi anda, samuti hingamisega. Tema hingamises tunneme 25 aastat valu ja kahetsust.
Filmist jääb mulje, et teie arvates on oma identiteedi otsimine instinktiivne ning sellele pole võimalik vastu panna. On see kuidagi seotud ka teie enda looga? Kas teil on õnnestunud end Kambodžas leida?
Mõistagi on seotud. Mõnikord tunnen vastupandamatut kihku tegutseda ja lasen end sellel kaasa viia. Ja minu kogemuse põhjal on see kihk isegi tugevam, kui ei ole neile teemadele tükk aega mõelnud. Ma kasvasin Prantsusmaal üles oma pärisvanematega, kes olid 1973. aastal Prantsusmaale kolinud väga noorelt, 16- ja 19aastasena. Punased khmeerid said võimule (1975 – toim) ja see oli genotsiidi aeg. Nende valitsusaja lõpus 1979. aastal saime teada, et olime kaotanud kõik oma Kambodža lähedased, nii ei olnud mu vanematel muud võimalust kui jääda Prantsusmaale ja et meie tulevik saab olema seal. Mina sündisin seal 1983. aastal.
Aga nad otsustasid mulle ka mitte õpetada khmeeri keelt ega rääkida kultuurist ja traditsioonidest. Vahest ka seetõttu, et nad olid nii noored ja neil ei olnudki palju edasi anda. Nii et ma ei mõelnud kunagi Kambodžasse pöördumisele, lastena me ei teadnud sellest maast eriti midagi ega esitanud ka küsimusi, aga see kihk oli allasurumisest tugevam. Meil olid elutoas raamatud Kambodža kohta ja midagi ka genotsiidist. Ükskord nooremana küsisin emalt, kas ma võin lugeda raamatut punastest khmeeridest ja ta ei keelanud, vaid vastas, et võib, aga ei soovitanud seda teha, sest raamat on liiga kurb. Ja imelik küll, et ma ei avanudki seda raamatut, kuigi võinuks arvata, et piirangu peale sunnib lapse uudishimu just tegutsema. Olen endale esitanud küsimuse, kas tõesti oli trauma- ja tabutunne nii tugev, et mu uudishimu murda.
25aastasena otsustasin Kambodžasse minna ja tegin seda ka oma naiivsel moel nagu Freddie, süütu hingena, mõtlemata, et see võib mu elu mõjutada. Võib-olla poleks ma seda vastasel juhul üldse teinud. Sain teada, et mu vanaisa, keda ma ei olnud kunagi kohanud, oli olnud Kambodžas filmiprodutsent. Tegin ka ise toona amatöörfilme ja see paistis väga intrigeeriv seos. Läksin kohale ja see muutis mu elu. Ja kui ma ei oleks oma päritolust 25 aastat nii kaugel olnud, poleks ma ehk samamoodi tagasi läinud.
Kas tegite ka taustauuringuid, mida üldse tunnevad adopteeritud lapsed?
Kohtasin palju adopteeritud korea lapsi nii Seoulis käies kui ka hiljem näitlejaproovides, rääkisin ka adopteerimiskeskuste töötajatega. Nemad tutvustasid mulle oma vaatepunkti ja aitasid mõista ka vanemate oma, sest vanemaid ma ei intervjueerinud, see oleks olnud veidi keerulisem. Nad aitasid mind lugudega, kuna olid seal kõike näinud. Üks asi, mida seal kuulsin, oli see, et kui ema kohtub üle aastate oma ära antud lapsega, siis korrutavad emad pidevalt „vabandust, vabandust, vabandust“, aga isad ei ütle seda peaaegu mitte kunagi. Nad väljendavad midagi, aga vabandamine tuleb väga raskelt. Minu filmis vabandab isa siis, kui ta on purjus, või siis vahel sõnumis, aga uhkus on liiga suur, et seda valjusti öelda.
1 „Retour à Séoul“, Davy Chou, 2022.
2 „Le sommeil d’or“, Davy Chou, 2011.