Eesti Animatsiooni Liit korraldab 24. ja 25. aprillil Sõpruse kinos kaks autoriõhtut, Heiki Ernitsa ja Peep Pedmansoni oma. Räägi neist lähemalt. Miks teete? Mida ootate?

Juku animaõhtud on Eesti Animatsiooni Liidu ettevõtmine, mille eesmärgiks on väärtustada animapärandit ning tuua kokku valdkonna vanameistrid ja noored autorid ning huvilised. Oma nime on õhtud saanud Eesti esimese animafilmi „Kutsu-Juku seiklusi“ järgi ning viitab mõtteliselt traditsioonile.

Pedmansonil ja Ernitsal on sel aastal ka ümmargune sünnipäev, aga see on pigem juhus. Karikaturistidel-sürrealistidel oleks paslikum suurelt tähistada muid, mitte ümmargusi tähtpäevi.

Peep Pedmanson on juba aastaid Eesti Filmi Instituudi animaekspert. Seega on otsustanud peamiselt tema, missugused animafilmid toetust ja seega valmis saavad. Ise tegi ta animafilme nii ammu, et nooremad tegijad pole neid üldse näinud. Käime EFIs vestlustel praadimas, ise ei teagi, kes seal teisel pool lauda istub. Aga tal on nii ägedad, sürrid filmid! Kui mõnda neist oma lõputööga seoses nägin, olin hämmingus, et ei teadnud, et need olemas on. Teadmatust tahamegi leevendada, et nii filmitegijatel kui ka huvilistel oleks võimalus neid näha – just kinos, filmide päriskodus, juba tuleval esmaspäeval.

Mulle meeldib säänseid vanu asju välja kaevata. Ernitsa seanssi ette valmistades olime liidus Heikiga vesteldes ühel meelel, et näitame just tema esimesi filme, mis pole lastekad. Eriti „Ärasõit“ (1991) on mul selgelt meeles ja see kõlab praegu päris teravalt. Võime rõõmustada, et meil on see sõit juba tehtud. Ja kes ei tea, millest jutt, näeb seda järgmisel teisipäeval. Kaks Ernitsa filmi on kolmefilmilistes kassettides teiste karikaturistide ja loojate esimeste viljadega. Tundus sobiv valida sinna kõrvale ka kolmas säherdune kogumik. Tollest ajast, 1980. ja 1990. aastatest, on teada Riho Unt, Hardi Volmer, Priit Pärn, Mati Kütt, Rao Heidmets, aga seda, et ka Hillar Mets on animafilme teinud või et animategijad on ka Valter Uusberg, Aarne Vasar, Olev Villmann, Leho Mägedi ja Andres Mänd, teavad üksikud. Teemad on neil küll erinevad, aga omamoodi haakuvad praegusega nad kõik. Ja neid näitame filmilindilt! Pedmansoni neli filmi on värskelt restaureeritud ja digiteeritud.

Pärast seansse on ka juturing, saab autoritega vestelda. Ootan, et noorematel on taipu kohale tulla ja vanematel muhe meenutada. See on võimalus omas nurgas nokitsejatel kokku tulla ja tajuda, et ajame üht animaasja.

Oled animatsiooniliidu üks eestvedajaid. Milline on eesti animatsiooni kõige suurem võitlus või väljakutse?

Ausalt öeldes näib, et väljakutse on siseriiklik. Rahvusvaheliselt tõepoolest auhindu muudkui sajab. „Eeva“¹ oli esimese lühifilmina Berliinis, eelmisest aastast jätkavad festivalidel kõrget lendu ka „Koerkorter“ ja „Sierra“². Vahel paistab aga, et teiste filmiliikide tegijad, eriti täispika mängufilmi eest­kõnelejad, seda nii väga ei hindagi ja tõmbaksid teki parema meelega rohkem enda peale. Näiteks EFTA uue statuudi järgi saab lühianimafilmi nomineerida vaid kahes kategoorias, kuigi varem sai peaaegu igas. Eelarve ja töömaht on võrreldav täispika mängufilmiga, aga kõrgeimalt tunnustada omal maal kõiki tegijaid ei saa.

Kas ja kuidas plaanite nende murede lahendamisele kaasa aidata?

Eks me katsu õigel hetkel õige laua taga kaasa rääkida, kuis Eestis filmielu elada. Mõni aasta tagasi olid ärevamad ajad, siis olime läbirääkimiste laua taga kohal koos teistega. Nüüd on rahulikum.

Mida plaanib Eesti Animatsiooni Liit veel aastal 2023? Kuhu on soov välja jõuda näiteks viie aastaga?

Kindlasti teeme veel filmiõhtuid, susiseb ühe esilinastusega, mis tuleb arvatavasti ka vana hääd juurde kaevates. Ja need tundmatumad karikaturistid on ikka väga paeluvad. Oleme liitumas rahvusvahelise animaliitude organisatsiooniga, see avab ehk uksi ja kinnistab olemasolevaid sidemeid. Oleme olemas ja seome noori vanadega, animainimesi omavahel ja uute huvilistega.

1 „Eeva“, Morten Tšinakov ja Lucija Mrzljak, 2023.

2 „Koerkorter“, Priit Tender, 2022; „Sierra“, Sander Joon, 2022.