Kruup, kes on esinenud soolo- ja kammerkontsertidega Eestis, Saksamaal, Luksemburgis, Rootsis, Itaalias ja Hispaanias, õpetab klaverit Saksamaal Viernheimi ja Freinsheimi muusikakoolis. Nagu teada, kumab „Goldbergi variatsioonides” kaudne soov uinutada unetut. (Bachi õpilane Goldberg oli palutud öösiti mängima unetule krahvile. Bach pühendas selleks  puhuks Goldbergile aaria ja 30 variatsiooni, mis on tegelikult ühtlasi harjutused – krõbedad pähklid pianistile pureda, eriti veel need, mis mõeldud mängimiseks kahemanuaalilisel pillil.) Ave Kruubi esitus ei üritanud kedagi uinutada, küll aga määras kohe alguses mängitud aaria kogu tsükli romantilisevõitu hoiaku. Sellest kasvas hiljem välja mitu imeilusat aeglast variatsiooni, mis haarasid sügava mõttetiheda arenguga, viimane aga eriti unustamatult  kauni kõlaga.

Tervikust rääkides ootasin nii mõnigi kord enam julgust tempodes ja kõlas, mõtlen siin just kiiremas liikumises teatud rõõmsat heledust või krõbedust, kohati ka kompaktsust. Kui palju seda taotlust olla võis, seda me ei tea, sest kulunud klaver ei anna kõike kätte. Esitajal on ainet teose edasiküpetamiseks pikemate arengujoonte jälgimisel just elavamates variatsioonides, samuti polüfooniliste liinide järjekindlamal  läbiviimisel. Hea ei olnud faktuurimuutustest sõltunud kõikuv tempo kiiretes variatsioonides. Kuulamise jooksul tekkis ka küsimus: kas legato’t välditakse põhimõtteliselt? Ulatusliku tsüklilise vormi puhul on kasulik jälgida ehituslikku külge, mis antud juhul kippus minu maitsele veidi monotoonseks jääma. Kui kuulaks selle kõrvaga üle kuidas, kus ja mil viisil saaks tuua esile teose olulisemad rõhuasetused ja kuidas variatsioone liigitada või  grupeerida …

Kuna Bach selle küsimusega ilmselt tegelenud pole (sic!), tuleb see enda peale võtta esitajal.