Nagu ei ole mõtet mingeid perekondlikke salaasju Kroonikas arutada. Muidugi ei ole seal näitusel venelastega midagi pistmist ja vähemalt minu venelastest üliõpilased Tallinna ülikoolist julgesid küll näituse  avamisele tulla. 

Sa kirjutad näitusetekstis: „Kui üksikisikul on oma eluga probleeme, siis soovitatakse tal seista peegli ette, vaadata endale otsa ja  küsida endalt: „Milline ma tegelikult olen? /—/ Kas ma peaksin ehk midagi muutma?” Seda saab teha ainult ise. Niisamuti on ka rahvusega. Aeg-ajalt oleks hea hetkeks peatuda ja järele mõelda, millised me tegelikult oleme, millised tahaksime olla, milline on meie tulevik ja millest see sõltub?” Millist tulevikku sa meile tahaksid?

Ma küll loodan, et eelkõige vastasin sellele küsimusele oma näitusega, aga Eesti tulevikuga  seoses tuleb meelde, kuidas 1990ndate alguses ühel päeval äkki tajusin, et nüüd pole vaja enam eesti rahva väljasuremise pärast muretseda. Ka laulupeo-teema on minu jaoks isiklik, kuna laulsin muusikakeskkooli õpilasena kooris, mis loomulikult osales alati laulupeol. Nii et minu ajud on pestud ja minu kuuldes paluks mitte rääkida, et laulupeod olid mingi nõukogude propaganda. Ma laulan alati meie hümni kõva häälega kaasa ja teistel eestlastel on seetõttu minu pärast piinlik, nagu alati. Põhjus, miks rahva väljasuremise pärast polnud vaja enam muretseda, oli see, et see on nüüdsest meie endi otsustada. Tahame, sureme välja, tahame, ei sure. Ja millegipärast tekitas see mõte kivi-langes-südamelt-tunde. Seetõttu ei saa ma ka öelda, millist tulevikku mina isiklikult meile tahaksin, sest võibolla mitte keegi teine sellist ei taha ja sel juhul ma pean sellega leppima, mida tahab enamus. 

Aga tulevik võiks olla küll.     

Sa oled selle näituse tööd filminud Eestis, Walesis ja Ameerika Ühendriikides. Miks just selline valik?

Valisin töid selle järgi, mis kokku sobisid. Paar asja jäi sellepärast ka välja ja kangesti tahakski veel vähemalt ühe näituse kohe teha. Aga mis puutub sellesse, et suurem osa mu töödest on kuskil välismaal filmitud, siis see on tänapäeval üldlevinud nähtus, see nn kunstniknomaad, kes rändab residentsist residentsi ja imeb igal pool endasse uusi impulsse. Ka varasemate aegade kunstnikel olid enamasti ikka mingid rännuaastad eluloos olemas.       

Su väljapanek koosnes neljast videost, aga on siiski enamat kui sinu senised isikunäitused, kus oled ka peamiselt video kaudu maailma (ning ennast selles) käsitlenud. See on terviklik ruumiinstallatsioon, mille juures on liikuvate piltide, elufragmentide kõrval samaväärne (kui mitte suurem) roll peeglitel: varjamisel ja paljastamisel, reaalsuse peegeldamisel, aga ka simulatsiooni loomisel. Vaatajad on avaldanud arvamust, et galeriiaknad võiksidki niisugusteks jääda. Ava täpsemalt oma ruumikontseptsiooni. Peeglimõte tekkis seoses Anish Kapoori  roostevabast terasest peegelduva pinnaga skulptuuriga „Cloud Gate” („Pilvevärav”), mida oma videos näitan, ja ka praktilistel kaalutlustel, kuna suvel on kaua valge, aga ei raatsinud galeriid päris pimedaks ka teha. Hakkasin uurima, mis materjale olemas on ja leidsingi endale sobiva: sees olles ei märkagi alguses, et akende ees midagi oleks, ja projektsioonid peegelduvad akendelt tagasi, nii et lambad jooksevad ilusti  Kunstihoone ees muru peal …

Tegelikult pole mul varem olnud ka kunagi raha, et selliste peensuste peale mõelda. Nüüd, kus video töötlemine on võimalik ka kodustes oludes, võisin endale luksust lubada. On ju Kunstihoone galerii üks väheseid, kus pole vaja ka üüri maksta ega projektoreid rentida. Kunsti tegemine on töö, aga ainus töö, mille eest ei maksta midagi, vaid kunstnik peab lisaks elamisrahale teenima mingi muu  tööga raha kunsti tegemiseks ning leidma ka vastavalt kahekordselt aega. See on mõttetu inimressursi raiskamine, sest elu on lühike. Kui saaks kogu oma aja pühendada ühele asjale, oleks ka tulemus parem.   

Esimene ruum oli üles ehitatud triptühhonile: klassikaliselt on kesksel osal suurem tähendus, kõrvalosadel on tavaliselt isegi tausta avamise roll. Keskmine osa „Seitseteist etüüdi vabadusest” on filmitud peamiselt Chicagos Anish Kapoori skulptuuri juures. „Pilvevärav” on sinu arvates (nii kirjutad pressitekstis) ideaalne vabadusesammas, sest see annab inimestele nii palju võimalusi oma vabaduse väljendamiseks.  Sa oled osanud seda monumenti näidata mitte ainult põneva ja ahvatleva turistliku objektina (mis pole ka lihtne), vaid loonud sellele konnotatsioonirikka tõlgenduse. Mulle meeldib väga ka triptühhoni mõttes kõrvalosana esitatud laulupeolt naasvate inimeste jäädvustus: selles endassepööratuses, pühalikus vaikimises on minu jaoks ka kohmetust. Ka selles ei ole sa piirdunud pelgalt dokumenteerija rolliga, vaid toonud  sisse peegeldused ehk reaalsuse, mida otseselt kaadris ei näe, aga mis on olemas. Kas selles võiks näha meie sootsiumi metafoori (ehk kui Chicago monumendi peale mõelda, siis võiks selles näha isegi kõverpeegeldust, pettekujutelma)? Sa kirjutasid selgitavas tekstis laulupeost väga poeetiliselt: „Minu jaoks on see eestlaste religioon, me oleme nagu rändlinnud, kes ise ka ei tea, miks teatud aja järel peab sinna minema, aga pärast on selline tunne, et mõneks ajaks on nüüd jälle korras …”. Kas sellest piisas, et mõneks ajaks on jälle korras?

Ma ei tea, kas piisab või piisab milleks, aga ma lihtsalt jäädvustasin selle tunde, kuna see oli nii tugev: laulupidu lõppes ja inimesed, selle asemel et jääda veel edasi näiteks ühiselt laulmatantsima – nagu kindlasti mõnel lõunapoolsemal maal oleks tehtud –, asuvad nagu  üks mees vaikides ja hästi kiiresti läbi Kadrioru kodu poole sammuma. Keegi eriti tagasi ei vaadanud ja kui nähti mind filmimas, siis mõned keerasid ümber ja ütlesid teistele ka, et, oh, vaadake! Kõik see pühalikkus ja rõõm on inimeste sees hästi varjul. Kusjuures ma ei arvagi, et see peaks kuidagi teisiti olema, nii ongi hästi ilus! Ja meiega koos sammuvad ka kõik need eelmised põlvkonnad ja meid on sel hetkel hästi palju.  Mulle tuli üllatusena, et paljudele meeldib see töö näituselt kõige enam: mulle endale tundus, et seal ei toimu ju õieti midagi, aga näituse pealkiri tuli just sealt. Ma ei kujuta ette, et mõni võõramaalane võiks sellest aru saada. Kuigi jälle tuleb meelde, et ükskord üks külaline Saksamaalt ütles laulupidu nähes, et oh kui kahju, et mu ema siin ei ole, ta oleks kindlasti kohe nutma hakanud!     

Väljapaneku tagumine ruum on valminud taas Walesis. Ffioni hääles, kõmrikeelses rahvalaulus on nii nostalgiat kui ka midagi, mis kuulub enesestmõistetavalt laulu esitaja, antud juhul Londonis Aafrika ajalugu õppiva andeka Walesi tüdruku juurde. Ehk see on midagi, mis kuulub orgaaniliselt  tema identiteedi juurde ka siis, kui ta elab kuskil Aafrikas või Londonis või New Yorgis. Ffioni identiteedis on tema rahvuslikul kuuluvusel oma koht, aga see on üks paljude teiste määratluste (kuuluvuste) kõrval. Sama kehtib ka sinu kohta: sinu maal (ehk laenatud reaalsus) ei kõnele kitsamalt ühest või teisest kohast. Sinu maal (ka Ffioni hääle visuaalne taust) on kultuuride paljususest, ajaloolisest tagasivaatest,  materjalide tähendusest. Mõnedki neist pindadest, mida sa oled lähedalt filminud, ei ole enam pelgalt kaunid dekoratiivsed pinnad, vaid need on omandanud teatud iseloomujooned (kuri, leebe). Seegi sinu video (maal) lõpeb peegelduste peegeldumisega, mida selles kontekstis võib siduda nii virtuaalmaailma kõverpeegeldustega kui ka sinu varasemate videotega („Siin” ). Sa oled õppinud maalikunsti, aga ka muusikat,  nüüd on sinu peamine meedium video. Mida tähendab sulle maalikunst?

Õppisin maalikunsti ja spetsialiseerusin alguses freskole, kuigi juba 1990. aastaks, kui ma Tallinna kunstiülikooli lõpetasin, oli
selge, et see pole just see uks, mille kaudu oleks kerge kaasaegsesse kunstiellu integreeruda. Mulle väga meeldib seinale maalida ja olen aeg-ajalt saanud seda ka teha. Kui seinale ei saa, võib ka põrandale, näiteks Tartu mänguasjamuuseumis on minu maalitud vaip.

„Ffion laulab, Kai maalib” on nimetatud niimoodi sellepärast, et mul on nüüd videotegemises uus periood: nimelt monteerin oma tööd ise ja see „käsitöö”-osa on mulle meeldima hakanud, sest tegelikult vahet pole, samasugune pildiga tegelemine, samad värvi-, faktuuri- ja rütmiprobleemid. Olen tegelikult sada protsenti praktik ja tunnen ennast siis hästi, kui saan iga päev midagi ise teha. Kas  või kududa või mingeid roogasid valmistada. Lähitulevikus on kindlasti plaanis toiduvalmistamise teema videoga ühendada. Möödunud aastal võitsin muide kaalujälgijate retseptivõistluse. Arvan, et loominguline protsess on igal alal umbes ühesugune, mitte ainult kunstis. (Keskkoolis pidin muusikateooria eriala õpilasena poolsunniviisiliselt ka muusikat kirjutama, näiteks süidi flöödile ja klaverile.)       

Kas on mõni teos, ükskõik mis meediumis, mis on sind väga mõjutanud?

Käesoleva näituse kontekstis peaks mainima sedasama Anish Kapoori skulptuuri või tegelikult kogu Millennium Parki ja teisi linnaruumis paiknevaid ülikõrgetasemelisi kunstiteoseid  Chicagos. Millennium Park on minu jaoks ideaalne näide, kuidas kunst saab olla ühtaegu kaasaegne, interaktiivne, mitmetähenduslik, aga samas rahvale mõistetav ja rahva poolt armastatud: Kapoori skulptuur on kõige enam pildistatud avaliku kunsti teos maailmas, tegemata sealjuures mingeid mööndusi nagu „rahvas on loll, ta saab ainult aru sellest, kui on kujutatud meest hobuse seljas”.       

Kui nüüd tulla peegelduste peegeldamise kaudu tagasi Vabaduse väljakule, siis millisena tahaksid sina seda näha? Kas see, mis neljapäeva õhtul, sinu sünnipäeva õhtul meie ees avanes, on see, mida sina oled tahtnud?

Olen kuulnud öeldavat, et tagantjärele enam  kritiseerida ei tohi, et nüüd me justkui oleme kohustatud rahul olema, muidu me pole nagu õiged eestlased. Kui Vabaduse samba kunstiline külg kõrvale jätta – kuigi, miks küll peaks seda tegema?! –, siis esimene assotsiatsioon on haakrist, ja seda mitte ainult nende meelest, kes eestlasi fašistideks nimetavad. Nendele seetõttu kindlasti meeldib.

Minu kui kunstiharidusega pöördumatult rikutud inimese jaoks on aga sama hull – või  isegi veel hullem – see, et riigis, mis igal aastal koolitab mitmes kõrgkoolis kunstnikke, kellele ta mingit tööd ei paku, on võimalik, et nii vastutusrikka tellimuse said endale nn juhuslikud möödaminejad. Tsiviliseeritud riigis oleks korraldatud rahvusvaheline konkurss kutsutud kõrgetasemeliste professionaalidega. Mina pole sellega siiani harjunud ja hakkan iga kord oksele, kui näen, kuidas see jälkus reostab vaadet vanalinnale. Loodetavasti läheb  ta talvel külmaga lõhki. Mis puutub väljakusse tervikuna, siis selle asjanduse kõrval tundub ju peaaegu kõik ilus … Tegelikult, selle näituse teema määras ära niisugune kokkusattumine, et minu sünnipäev on tõesti 20. august. Olin algselt mõelnud teha näituse pealkirjaga „50 on uus 40. 40 on uus 30 …” või midagi sellist, aga siis ilmnes, et väljaku avamine lükkus edasi ja sellises olukorras oleks oma nabas urgitsemine juba kuidagi liiga  autistlik tundunud.

Vestelnud Reet Varblane