Vanaema viis meid 1977. aastal sinna, kus eelmise sajandi alguses seisis nende elukohaks olnud moonakamaja. Nüüd voogas seal väljal kolhoosi vili. Aga koht oli loogiline, paras kõndimismaa mõisast.

Ühel talvel vedas vaarisa Juhan metsast puid mõisa. Seal juhtus aga tööõnnetus. Hobune hakkas lõhkuma, Juhan kukkus koorma otsast maha ja murdis jala. Ta vabastati mõisatööst kogu edasiseks eluks. Tööandja lasi kompensatsiooniks töövõime kaotuse eest ehitada Juhanile individuaalelamu ning lisas sinna boonusena juurde põllumaa.

Vanaema viis meid ka selle uue maja kohta. Vundament oli alles. Maja oli vanaonu pärast teist sõda linna vedanud ja sinna uuesti püsti pannud. Majaasemel kasvas mitu marjapõõsast, mis oli tollal minu jaoks hea uudis. Leidsin, et vanaema elas omal ajal heas kohas.

1984. aasta suvel töötasin seal lähedal kolhoosis ajutiselt turuvarblasena. Ühel lõunapausil sõitsin rattaga vaatama, kas ma leian selle maja koha veel üles. Eelmisest külastusest oli ju ikkagi palju aastaid möödas. Leidsin küll, ka marjapõõsad olid alles.

Hiljem olen seal veel korra käinud, see juhtus 2015. aastal. Majaase oli ikka olemas, ammu söötis põldudel seal ümber kasvasid puhmad, mis olid mul üle pea. Ja marjapõõsad olid ikka seal. Vanaema kirjutas seal majas elades päevikut, kust ilmneb, et saja aasta eest keetis ta nendest marjadest moosi.

Praegu saab seda kohta vaadata ka Google Mapsist. Sealt paistab küll lihtsalt tee, mis viib mitte kuhugi. See on minu unenäoline mälukoht.