Tanel Toomi „Viimase vahiposti“ plakatitel ja turundusmaterjalides keskendutakse näitlejatest vahest kõige enam Kate Bosworthile kui filmi ainsale naisnäitlejale, aga filmihuvilisele on ehk kõige intrigeerivam see, et Hendrichsi rollis astub üles kuulus saksa näitleja Thomas Kretschmann. Kretschmann on oma kireva karjääri jooksul mänginud nii Marveli Kapten Ameerika lugude ajalukku ulatuvas osas parun Wolfgang von Struckerit (filmides „Kapten Ameerika. Talvesõdur“ ja „Tasujad. Ultroni ajastu“¹), aga ka kapten Wilm Hosenfeldi Roman Polanski erakordses „Klaverimängijas“², kus tal on täita filmi suures pöördes keskne roll. Nagu tegelasenimedest näha, siis olgu tegemist meinstriimi või arthausiga, Kretschmanni osaks on tema 111 filmirolli puhul saanud tihti värvikate natside mängimine. Kretschmann on vahelduva kunstilise eduga filmides kehastanud tervet plejaadi fašiste Eichmannist ja Goebbelsist kuni väiksemate tõsieluliste ja väljamõeldud ohvitserideni välja. Tihti on ta neisse toonud ka ootamatu, maailmast väsinud, resigneerunud empaatiatunde, mingi sisemine kurbuse, mis annab tema tegelastele sügavust ka siis, kui neil ekraanil eriti midagi teha ei ole. Nii ka „Viimase vahiposti“ Hendrichsi puhul, kes on ilmselt üks segase ja tumeda elukäiguga ohvitser, kelle sisemuses võitlevad kohusetunne ja inimlik kompromissivalmidus. Lisaks on Hendrichsis peidus ka idasakslase Kretschmanni enda kahetisus – ta valvab piiri ida ja läänt eraldaval, aga ka neid ühendaval vahipostil, kuuludes korraga mõlemasse maailma. Ka näitlejakarjääris on ta alati teadnud oma piire ja teinud seda, mida temalt oodatakse, pelgamata tüüprolle, ent aeg-ajalt kasutanud ka avanevaid piiriületusvõimalusi.

Kas te olete „Viimast vahiposti“ juba näinud? Kui, siis millal ja kus?

Jah olen, mõni nädal tagasi. Oma telekast. Vaatasin seda enne esilinastust, sest mul oli pressikohustusi ja pidin filmist rääkima.

Mis mulje jäi? Kuidas film teile meeldis?

Mulle meeldib see väga. Tead, tavaliselt on mul väga raske hinnata filmi, kus mängin, sest ma ei saa olla objektiivne. Mõnd oma filmi esimest korda vaadates ma võdistan õlgu, aga seekord mitte. Ma olen Taneli suur fänn, seda teavad kõik. Ma ei muutnud meelt ka „Viimast vahiposti“ vaadates. Minu arvates on ta geenius. Eriti kui arvesse võtta, et see on väike film, mitte mingi suurfilm. Ma ei tea, mida tunnevad näiteks filmiajakirjanikud, aga end tavavaataja rolli pannes oli mul raske filmist silmi eemale pöörata. See on hea märk. Mulle meeldib, kui filmis pole näha traagelniite, ja see on meie valdkonnas suurim kompliment. Väga hästi tehtud film.

Kuidas te Taneliga kokku saite ja sinna filmi sattusite?

Ma teadsin temast ka enne, aga fänn sai minust siis, kui temaga koos töötasin. Tegin Eestis samal aastal ka ühe teise filmi, Ameerika filmi nimega „Veresüü“³, mis peaks välja tulema tänavu suvel. Võtete ajal lähenes mulle Ivo Felt ja kohtusin ka Taneliga. Teadsin teda ka enne, sa ju tead, kuidas sellega ilmselt on, ega teie filmiseltskond ole suur – nii nagu ka Tallinn, eks? Sattusin tema filme vaatama, me saime kokku ja nii ta läks.

Teil on olnud võimalus töötada prominentsete tipplavastajatega. Ega te ei tundnud kiusatust vanema kolleegina noorele eesti lavastajale nõu anda?

Ei, vastupidi. Ma pole kunagi varem kohanud platsil lavastajat, kes oleks nii hästi ette valmistunud. Kodutööd teeb ta tõesti palju ja korralikult, tuleb platsile kindla teadmisega, mida ta soovib. Tanel teab meie dialooge peast ilmselt paremini kui me ise. Temaga on väga rahustav koos töötada, sest tal on kõik kontrolli all.

Kuidas te tiheda töögraafiku juures säilitate huvi oma osalusega projektide vastu? Suurte bändide muusikute puhul on näiteks tavalised kirjeldused sellest, kuidas tuuri jooksul kõik üheks rutiiniks kokku sulab.

Ma töötan palju sellepärast, et pean seda tegema, aga ka sellepärast, et mulle see töö meeldib. Olen palju mõelnud, miks eriti muusikas, aga ka filmis on nii, et need, keda kõige rohkem armastan – muusikas Pink Floyd, varajane Genesis, The Beatles, Led Zeppelin –, on vorminud kõik oma meistriteosed siis, kui nad ei peaks veel üldse aru saama, mida kuradit nad teevad. Nad on nii noored. Hiljem järgnevatel aastakümnetel peaksid nad juba teadma, mida teevad, aga enam kunagi ei ole nad nii head. Praegustest ainus bänd, kes on mulle oluline, on vahest Radiohead või ka Damien Rice. Kõik vanemad bändid on aga iseenese varjud. Ka näitlemisest olen mõelnud samamoodi: kuidas on nii, et need, kes mulle olulised on, näiteks Marlon Brando või Robert de Niro… pole enam kunagi olnud hiljem nii head kui kunagi noorena. Al Pacino on küll endiselt fantastiline, olen koos temaga ka töötanud.⁴

Ma ei oska öelda, kuidas minuga lood on, ma pole olnud sellest eriti huvitatud. Kui nälg või kirg ära kaob, siis … ma ei oskagi öelda, mis see on. Loen käsikirja läbi ja kui olen otsustanud, et tahan seda filmi teha, siis teen. Võtteplatsil oma stseene üles filmides püüan alati jõuda punktini, kui olen aru saanud, et paremini ma seda enam teha ei suuda. Ma ei tea, kuidas seda selgitada… Mulle ei meeldi väga palju proove teha, sest mulle meeldib ettenägematu. Hindan väga tõelisust, ehedust… „Tár“⁵ on suure­pärane näide. Oled sa seda näinud?

Jah, olen. Väga hea.

Ma vihkasin seda. Ma ei uskunud teda (nimitegelast ja teda kehastanud Cate Blanchetti – T. P.). Ma ei uskunud ühtki tema öeldud sõna. Ta andis mulle kui vaatajale etenduse. Ma tundsin end manipuleerituna.

Eks „Tár“ ongi ju manipulatsioonist.

Seda küll, aga sellepärast ma rääkisingi traagelniitidest. Kui ma neid traagelniite tunnetan või näen, siis minu jaoks on film mängust väljas. „Tári“ vaadates tundsin kogu aeg, et mind üritatakse mingi jama sisse meelitada.

Jama sisse meelitamine kirjeldab hästi tänapäeva maailma.

Jah, eks ta ole. Aga nagu mu ema on öelnud: maitsed on erinevad. Muidu sooviksime kõik abielluda sama tüdrukuga ja meile meeldiksid samad filmid.

Ka teie olete osalenud paljudes filmides, mis võiksid mõne arvates olla maitsetud. Mis tunne oli näiteks mängida Draculat Dario Argento käe all⁶?

See on nüüd hea näide sellest, kuidas vahel pole üldse võimalik ette teada, millesse end segada tuleb. Esilinastuse ajal Cannes’is vajusin toolil järjest sügavamale ja sügavamale ega suutnud uskuda, kui väga see mulle vastu käis ja kui halb ja odav see oli. Nagu B-kategooria pornofilm ilma keppimiseta.

Aga see on siiski väga värvikas sissekanne teie filmograafias, ütleksin.

(Kahtlevalt.) Jajaa, ega kunagi tea, millega mõni asi lõpeb. Ma tegin Argentoga umbes kümme aastat varem ka ühe teise filmi… (Otsib mälust.)

„Stendhali sündroom“⁷

Jah, just. Paberil oli see täiuslik film – stsenaarium oli minu arvates väga hea, operaator oli suurepärane Giuseppe Rotunno, kes oli saanud kaks Oscarit⁸ ja Ennio Morricone kirjutas muusika. Arusaadavalt mõtlesin ma, et see ei saa metsa minna. Aga kus sa sellega! Kunstis ja filmis on vist nii, et kaks ja kaks ei võrdu neli. Mõnikord on summa kümme, mõnikord üks.

Usun, et see on võtte ajal võimalik ära tunda. Vahest mitte seda, kui hea on lõpptulemus, aga seda küll, kas tuleb üldse hea film. Näiteks „Klaverimängija“ puhul mõtlesin: „Jumal tänatud, et ma siin võttel praegu olen. Sellest tuleb erakordne film.“

Mis teid siis „Viimase vahiposti“ Hendrichsi juures paelus?

Ta on üks kulunud sõdalane, mina nägin teda sellisena. Lihtsalt Tanel pakkus mulle seda osa ja ma tahtsin teda mängida! Tahtsin Taneliga koos töötada. Ma ei analüüsi oma samme nii palju. Saan käsikirja, loen läbi ja vaatan, kas tekib tõmme või mitte.

Kas teil on ka sõjaväetaust?

Ma olen pärit Ida-Saksamaalt ja põgenesin sealt 1983. aastal. Sain minema just täpselt enne seda, kui mind oleks sõjaväkke võetud. Hiljem Lääne-Berliinist nad mind enam värvata ei saanud. Aga eks ma olen natsivormis ringi jooksnud nii ühes kui teises filmis.

Te teete seda väga hästi.

Arvad või?

Jaa, olen näinud ka teie esimest peaosa filmis „Rott“⁹, kas mäletate seda? (Naer.) Juba seal on teil oma tüüp­karakter – sarmikas värdjas, kes mõjub empaatiliselt, aga kelle moraalne pale võib olla kahtlane. See iseloomustab minu meelest ka suurt osa teie mängitud natsiohvitsere.

Aitäh, tänan väga.

Mul on hea meel, et teile ei tekita probleemi mängida Eichmanni, Remerit¹⁰ ja kõiki neid teisi natse, aga kuidas te selle endale selgeks teete?

Enamasti on „pahad“ – nii neid nimetatakse, eks – huvitavamad tegelased näitlejale mängida. Ma ei ole kunagi olnud huvitatud lihtsalt kurjuse sümboliks olemisest, vaid ikka ka isiku portreteerimisest, sest inimesel on eri tahke. Mida enam tegelaskujusse eri toone sisse panna, seda huvitavamaks ta ekraanil muutub. Eichmanni kallal meeldis mulle väga töötada, sest ettevalmistus kestis ka kauem kui mõne teise filmil puhul. See võib olla väga erinev – mõni film nõuab põhjalikku ette­valmistust, mõni teine ei vaja seda üldse. Mina teen nii üht kui teist tüüpi filme. Hendrichsiks „Viimases vahipostis“ ei valmistunud ma peaaegu üldse ette. Ma isegi ei kujuta ette, mida seal peaks ette valmistama, õppisin lihtsalt oma read ära. Osatäitmiseks „Klaverimängijas“ ei õppinud ma ka näiteks üldse. Läksin Polanski juurde ja ütlesin: ma ei tea, mida ette valmistada, sest te olete üks maailma mõjukamaid režissööre. Te olete ise elanud selles kujutatavas ajas, ma ei suudaks siin teiega neil teemadel vaielda. Antud juhul eelistan teha seda, mida teie käsite, kui see sobib.

Kas te näiteks lugesite oma „Klaveri­õpetaja“ tegelaskuju Wilm Hosenfeldi kohta, sest ta oli ju tegelik isik?

Mul oli plaanis, aga Polanski ütles, et ta ei taha, et ma seda teeksin.

Ja teil on ka film „Õhupall“¹¹, mis räägib Ida-Saksamaalt õhupalliga põgenemisest ja mille alguses on infotiiter, et kokku põgenes 38 000 inimest.

Jaa, saksa film „Õhupall“ on üks neist, mis on mulle väga meeldinud ja ma sain selle filmi võtetel heaks sõbraks lavastaja Michael Herbigiga. See film on mulle äärmiselt tähtis, sest eks ma ole Ida-Saksamaal elanuna selle teema suhtes väga tundlik. Michaelist oli aga väga nutikas mulle pakkuda just sellist rolli, mängin filmis Stasi ohvitseri, seda tüüpi tegelast, kelle eest üritasin oma põgenemise ajal varjuda. Mõtlesin nende Stasi tüüpide peale enne põgenemist väga palju ja sellepärast mulle väga meeldis mängida üht neist ning see tuli välja loomulikult.

Aga ikkagi, teie olite siis üks neist, kes põgenes Saksa Demokraatlikust Vabariigist. Kuidas?

Põgenemise katsetamine jooksuga üle müüri oli täielik enesetapp. Täiesti rumal, seda ei oleks ma üle elanud. Alustuseks hankisin endale Bulgaaria viisa, sest mul oli paranoia, et mind jälgitakse pidevalt. Budapestis lahkusin poole sõidu pealt rongist. Mu eesmärk oli jõuda kolmnurka, kus kohtuvad Ungari, Austria ja toonase Jugoslaavia piirid. Mõtlesin, et lähen Jugoslaaviasse, aga Austria piiri lähedale, kuna oletasin, et Austria piiri valvatakse rohkem. Jugoslaavia polnud toona ei siin- ega sealpool, me kutsusime seda blokivabaks maaks. Kõigepealt Jugoslaavia, seejärel Austria ja siis juba Saksamaa. See kõik polnud nii lihtne, kui praegu rääkides tundub. Reis kestis kaks nädalat ja tekkis palju probleeme, paras õudusunenägu. Rebisin oma sõrmest tüki ära (Näitab.) ja pidin minema tagasi Ungarisse haiglasse, et see külge õmmelda. Pidin ka olema ettevaatlik, sest piiritsooni, umbes 20 kilomeetri laiust ala, valvati hoolikalt. Kui kedagi seal nähti, anti kohe üles ja tuldi otsima. Olin põgenedes 20aastane ja tähistasin oma 21. sünnipäeva illegaalselt piiri ületades.

Aga põgenemisest hullemgi oli tegutsemiseelne aeg – paranoia, depressioon… Kõik, mida on näha „Õhupallis“, on selles osas väga tõepärane.

Kui nüüd tagasi vaadata, siis millised mängitud tegelased või filmid on rohkem teiega jäänud?

Esiteks muidugi „Klaverimängija“. Lõppude lõpuks on ikkagi soov osaleda mõnes filmis, mis jääb, mis tähendab midagi. See on kindlasti üks selline film ja mul vedas, et Polański mulle selle võimaluse pakkus. Seal langevad kokku paljud asjad, ka Polański ise peab seda oma parimaks filmiks.

Mulle meeldib ka „Õhupall“, aga tegelastest… raske öelda. Tegin saksa telefilmi nimega „Mogadishu“¹². 1970ndatel röövis terroriorganisatsioon RAF Lufthansa lennuki ja seda sunniti maanduma Somaalia pealinnas Mogadishus. Mängisin lennuki kaptenit, kes päästab oma reisijad ja meeskonna, aga hukkub ise. Ta tapeti. See mulle meeldis. Pärast sain kapteni leselt kirja, kes kirjutas, et nägi oma meest kaua unes, aga aastaid hiljem enam mitte. Ja siis, pärast filmi, hakkas ta teda taas unes nägema. See on näide, et filmiga on tõesti võimalik inimesteni jõuda. Mulle oli väga huvitav mängida ka Eichmanni, tegin filmiga kõvasti tööd.

Võin ka öelda, millised filmid mulle meeldinud on. Meeldib näiteks „Taga­otsitav“¹³, sest et see on lahe vaatamine. Ja tegin ka filmi nimega „Julm armastus“¹⁴ kannibal Armin Meiwesist. Lugu sellest, kuidas üks mees sõi teise ära. Teda meeldis mulle väga mängida, aga film ise pole kuigi hea.

Kui uutest rääkida, siis mulle meeldis väga ka „Lõpmatu bassein“¹⁵.

Olin just hiljuti Berliinis filmi esilinastusel Brandon Cronenbergi, Alexander Skarsgårdi ja teistega ning nendega koos oli väga tore olla. Sain Brandoniga heaks sõbraks, aga ma ei saa tema filmist aru. Mitte nagu Taneli film, millele pihta sain. „Viimane vahipost“ mulle meeldib, „Lõpmatu basseini“ puhul ei oskagi öelda, kas see mulle meeldib või mitte, sest ma lihtsalt ei mõista seda.

Nii David kui Brandon Cronenbergil on minu meelest filmitegijana see omadus, et nad ei lase üldse oma tegelastele emotsionaalselt ligidale, vaid vaatavad neid nagu mingeid katseobjekte.

Jaa, võib-olla selles asi ongi. Ma tahan olla emotsionaalselt kaasatud.

Mul on üks imelik küsimus. Te olete pärit Ida-Saksamaalt Dessaust ja tegelesite lapsepõlves ujumisega. Rammsteini laulja Till Lindemann on ka idasaksa mees Leipzigist, umbes samal ajal ja oli samuti kõva ujuja. Kas te sel ajal tundsite teineteist?

Olen sündinud 1962, Till Lindemann 1963. Me oleme sõbrad ja võistlesime teineteise vastu. Kohtusin temaga aastaid hiljem, umbes 20 aastat tagasi ühes restoranis, kui üks tundmatu mees tuli minu juurde ja ütles: „Thomas?“ (Matkib väga madalat häält.) Mõtlesin, et kes see veel on. Meist said sõbrad, ta on mul tihti külas käinud. Aga naljakas lugu on see, et Rammsteini fotograaf, kes on neid juba ammu pildistanud, istub praegu minu köögis, sest ta on ka sõber ja on mul praegu siin Los Angeleses külas. Olaf!

(Jalutab telefoniga tuppa ja tutvustab mulle üht musta särgiga selli, kes osutub fotograaf Olaf Heineks.)

Küsin veel lõpetuseks ühe filmi kohta, milleks on uus, sel suvel välja tulev Indiana Jonesi film¹⁶, kus teil on samuti osa. Kas te selle kohta mulle ka midagi öelda saate?

Selle esilinastuse kuupäev on 30. juuni ja ma ei tea, kas ma võin midagi öelda. Kardan Disneyt nii väga, kuna ma ei tea, millest tohib rääkida, millest mitte. Ma olen ka fotograaf ja mulle anti esimese näitlejana luba teha pilte nii suure filmi võtteplatsil. Võisin pildistada kõike, mida tahtsin. Pilte mulle praegu kätte ei jäetud, pidin kõvakettad üle andma ja need pisteti kuskile seifi kuni linastamiseni. Disneyga ei taha tüli norida, see võib karjäärile kiiresti lõpu teha. Olen oma elus töötanud igasuguste inimeste ja kuulsustega. Hollywoodi filmitööstus pole nii suur ja ma tunnen mingil määral neid kõiki. Mind ei pane keegi kohmetuma, aga aeg-ajalt kogen midagi täiesti uut. Harrison Ford on väga lahke ja tore inimene ja oli erakordselt meeldiv temaga koos töötada. Temaga esmakohtumisel aga vaatasin talle otsa ja ta tundus mulle nii suurena ja ma ise tema kõrval väiksena. Siis mõtlesin, et see ongi see tõeline staarikvaliteet, mida ei saa õppida. Ilmselt pole maailmas kedagi, kes käiks ja kuulutaks, et Harrison Ford on maailma parim näitleja, aga seda, et ta on suur staar, ei saa vaidlustada. „Indiana Jonesi“ puhul oli muidugi kõik suur. Eelarve 300 miljonit ja kogu see staaride plejaad. Mul oli võimalus oma stseenid üle vaadata ja see oli tõeline elamus.

1 „Captain America: The Winter Soldier“, Anthony Russo, Joe Russo, 2014; „Avengers: Age of Ultron“, Joss Whedon, 2015.

2 „The Pianist“, Roman Polański, 2002.

3 „Deliver Us“, Lee Roy Kunz, Cru Ennis, 2023.

4 Nad on koos filmis „Ameerika reetur. Axis Sally kohtuasi.“ („American Traitor: The Trial of Axis Sally“, Michael Polish, 2021). Kretschmann mängib Joseph Goebbelsit.

5 „Tár“, Todd Field, 2022.

6 „Dracula 3D“, Dario Argento, 2012.

7 „The Stendhal Syndrome“, Dario Argento, 1996.

8 Siiski tegelikult vaid ühe nominatsiooni filmi eest „Kõik jazzi nimel“ („All that Jazz“, Bob Fosse, 1979), aga seevastu on Rotunno olnud kaheksa Federico Fellini filmi operaator.

9 „Die Ratte“, Klaus Lemke, 1993.

10 Kretschmann on Adolf Eichmann „Eichmannis“ (Robert Young, 2007) ja Otto Ernst Remer „Valküüris“ („Valkyrie“, Bryan Singer, 2008).

11 „Ballon“, Michael Herbig, 2018.

12 „Mogadischu“, Roland Suso Richter, 2008.

13 „Wanted“, Timur Bekmambetov, 2008.

14 „Grimm Love“, Martin Weisz, 2006.

15 „Infitity Pool“, Brandon Cronenberg, 2023.

16 „Indiana Jones and the Dial of Destiny“, James Mangold, 2023.