Urbanistile on koht tähtis mõiste, uurimisobjekt ja töövahend. Kõikvõimalikud „tänav, pink ja puu“ stiilis käsitlused on omast kohast täiesti asjakohased ja põhinevad aegruumiliselt fikseeritud kogemusel. Ka minule meeldib maakodu, meri ja vanalinn. Siiski on huvitavam mõelda kohast kui muutlikust ja sotsiaalsest kogemusest, kus mul on aktiivne roll. Teooriasse laskumata mainin oma kaht lemmikautorit David Harveyt ja Doreen Masseyt, kes on kirjutanud kohtade kirjust loomusest ja tähtsusest. Nende põhisõnum on see, et ruumikogemus on isiklik, kuid selle alus on ühiskondlik. 

Mees ja naine tunnetavad pimedat tänavat ja sealseid ohtusid kumbki oma vaatepunktist. Ka kodutunne võib sooliselt erineda, näiteks ebavõrdse tööjaotuse ja perekondliku vastutuse tõttu. Merevaatega korterist soojamaapuhkusele lendaja on maailmakodanik. Samal ajal on napimate võimalustega inimene oma külma toa vang. Kohatunnetus on ka äärmiselt sotsiaalne. Peale soo ja sissetuleku mõjutavad seda keeleoskus, päritolu, haridus, klassikuuluvus, vanus, tervislik seisund jpm. Mõned on igale poole oodatud, teised on pigem paika pandud. 

Seetõttu tekib mul tõrge mõeldes n-ö oma kohast. Kaunis lihtne on pidada end indiviidiks ja kohta staatiliseks mõisteks, mis pärineb nostalgilisest mälupildist. Teatud mõttes olen siiski tulem kõigist kohtadest, kus olen elanud ja olnud. Samuti olen neid kohti ise mõjutanud. Kõige huvitavam ongi mõelda sotsiaalsele vastutusele ja võimalusele, mis seob inimesi kohtadega. Millises keskkonnas tunnen end hästi? Mis osa on minul sellise olustiku kujunemisel? Kas minu heaolu sõltub kellegi teise tööst?