Kui interpreet taandab enda helilooja kui kõrgema looja nootide esitajaks, jätab ta lõpuks enese varju. Selline teguviis võib muusiku tühjaks imeda ning loovusele tapvalt mõjuda. Kuidas säilitada mängijana aastate jooksul loov meel? Usun, et intuitiivse interpretatsiooni tulemus on inimlikum ning poeb tõesuse tõttu sügavamale kuulaja naha alla. Ehedus ja hetkega kaasamineku oskus on väärt rohkem kui laval kitsarinnaliselt plaanitud visioonist kinnihoidmine. Millised olid selle kuu muusikaelamused ning kuidas mõjutab publikut eri moel loodud muusika?

Improvisatsioon kui kuulaja peegelpilt

Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis astusid lavale vilunud improviseerijad, et tuua koos publikuni impro-ooper „RännaKuuuL“. Muusikud, reaalajas loojad Anne-Liis Poll, Anto Pett, Vladislav Bõstrov, Teet Kask ja Rainer Põldeots, tunnevad oma pilli läbi ja lõhki. Seekaudu said nad end väljendada hetketunde ajel. Hetkes leiti lavakaaslase silmist uus muusikaline materjal, mis kohe ka realiseeriti – meelekindel teostatus jättis meisterliku mulje. Spontaanselt kõlanud helide, liikumise ning valguse sümbioos oli seega reaalsem ja rohkem kohal, kui helilooja varasemas hetkes konstrueeritud muusikakulg olla saakski. Veelgi vahetumaks tegi kogemuse asjaolu, et publik oli oodatud ka lavale istuma, et impro-ooperile kaasa elada võimalikult lähedalt.

Muusikalis-visuaalsel rännakul oli siiski varem kokku lepitud vorm: see oli jaotatud seitsmesse pilti, mille dramaturgia loodi kohapeal. Pilte on publikule kirjeldatud kavalehel vaid ühe sõnaga (nt „kogemine“, „loomine“ jne), millega võis kaasneda ka teatud ootus. Näiteks sõnaga „lendamine“ seostub minul eelarvamusena vaba ja helge olustik, mis jõuab ehk lõpuks sulnidussegi. Sel õhtul kujutati lendamist aga pigem rabeda ja jõulisena. Meistrite julge lähenemisviis pani kuulaja eri tõlgendusviiside tõttu olukorda, kus too sai ise oma vaatenurki vahetada ja improviseerida.

Esinejad väljusid laval ilmselt publiku enamiku ootusraamidest: meeli­haaravamatel hetkedel olid paljudel telefonid filmimiseks näpus. Kesk­nädala õhtu tuletas meelde vabadust ning tõdemust, et elu mänguruum on tihtipeale enda loodud, nii et eelarvamuslikud kujutluspiirid enne ooperi vaatama minekut said laiendatud.

EMTA black box’is oli nädal hiljem aga veelgi kulgemuslikum ülesastumine. Inimlikust soojusest pakatav Kristjan Kannukese ja Vaim Sarve duo andis publikule teada ainult, missuguseid tehnoloogilisi vahendeid ning löökpille (trumm, liiklusmärk) nad õhtu jooksul kasutavad. Publikut oli kogunenud täissaali jagu, et saada osa duo live-elektroonika ja hääle vabaimprovisatsioonist. Mustade seinte vahel oli rohkesti igavikku kulgevaid helivõnkeid: ohtrasti kasutati improviseerides ülemheliprintsiipi. Vahepeal oli kuulda ka selgelt öeldud sõnu, mis said heliväljas määrava tähenduse just sõna selge olemuse tõttu. „The time is not. The time is not now. I’ve tried to not waste time. How many times. How many days. Stay to your ground. Stay.“¹ Esimese poole eklektiline kulgemine ja rahu nõudvad sõnad langesid oivaliselt ühte. Päris lõpus leiti rabamaastiku helipilti maalides maandus ja rahu, kui jõuti suunitletuma rütmini. Kannukese ja Sarve vokaal, mille peale ehitati ülemhelisid, sidus helide taandmuses õhtu kokku.

Improvisatsiooni kätkevad kontserdid ei olnud etteaimatavad. Harjumuspäratu ja klassikalisest kontserdist eristuv vorm võis esialgu mõjuda uuemale publikule absurdselt, kuid lõpuks haaras see just oma vaba ja ennustamatu olemuse tõttu saalis istujad kaasa. Jälgides oma reageeringut laval toimuva suhtes avastasin, missuguseid olukordi olen kuulajana harjunud vastu võtma. Kui hoida pea ja süda avatuna, saab oma harjumuspärasest piiritletusest üle. Just teispool tavalist ja traditsioonilist leiab tihti midagi raputavat ja mõjukat, mis endaga kaasa võtta.

Kammitsev Mozart

Pöördpidisena mõjus kammerkontsertide sarja „Estonia noored tähed“ kontsert „Kevad klarnetimuusikaga“. Estonia orkestri muusikud esitasid Wolf­gang Amadeus Mozarti klarneti­kvinteti A-duur ning Johannes Brahmsi klarnetikvinteti h-moll. Ettevõtmine mõjus pinnapealse virvendusena: muusika jäi sel õhtul vaid Estonia mängijate kätesse. Helid tundusid võõrana ega tundunud kuulajat mõjutavat. Ehk oli see kammermuusika õhulisus või mängitud muusika etteaimatavus, kuid eelmise õhtuga (impro-ooper „RännaKuuuL“) võrreldes tundsin, kuidas sulgusin publiku hulgas oma heatooniliselt argisesse kapslisse, kust mind ei saagi miski välja tuua. Iga järgmine fraas justkui mätsis loodud ruumi veel läbipääsmatumaks. Lõpuks muutus kapseldatus raskuseks. Jääb ainult loota, et mängijatesse selline tunne püsima ei jäänud.

Kaks erinäolise meeskoori helimaastikku

Hariduspealinna koorihelid tõi oma 111. aastapäeva puhul EMTA suurde saali Tartu Akadeemiline Meeskoor (TAM). Publikust õhkus toetuse ja tähistamise meeleolu juba alguses, kui koori tunnuslaulu laulmiseks toolidelt püsti hüpati. Lõunaeestilik testosteroon mõjus pehmelt, avades mulle meeskooride uue kihi. Esialgu ootasin, et meeskoor apelleerib kontserdil valdavalt mehelikule ekspressiivsusele ja jõulisusele, mis on segatud veidi tasasemate legato’dega. TAM maalis helid aga helges soojas helas, kuhu ekslesid vahepeal efektsemad vibratsioonid.

Kava oli vaheldusrikas ja tõi kokku uusrahvusluse ja maarahvalikkuse. Koori dirigent Kuno Kerge tutvustas kava sõnadega: „Meie keelest ja kultuurist. Mõeldes me emakeelele, mida tahame täna rikastada eri murdetekstide kaudu.“ Kavas olid olemas peaaegu kõik rahvuslikkuse väljendamise palged. See mõjus ka mõtteharjutusena: kui palju on me kultuuril eri tahke ja väljendusviise ning kuidas need kõik kontserdi jooksul üheks võivad saada.

Esimeses õhtu pooles kõlas nii meeskooriklassikat (Gustav Ernesaks, Mart Saar, Richard Ritsing) kui ka uuemat muusikat (Pärt Uusberg, Tõnu Kõrvits, Peeter Perens), kõrvale senitundmatud helid – publikul ei saanudki igav hakata.

Vaheldusrikkuse printsiip kumas läbi rikkalikult: kahe suurema kooriosa vahel mängis keelpillikvartett Canzonetta. Ka vaheosas olid tõusvas joones esil samad teemad (kavas oli Heino Elleri ja Jüri Variste looming), mis moodustas amüsantse ülemineku teises pooles soleerinud Mari Kalkunile. Kalkun, TAM ja keelpillikvartett esitasid Mari Kalkuni laulude seadeid. Õhtu lõppes sooja ovatsiooniga ning saalitäie püstijalu sünnipäevalaulu „Linda“ kaasalaulmisega. Tervikut kandis suur kogus inimlikku soojust, mida loodetavasti võttis endaga kamaluga kaasa iga kuulaja.

Rõõm oli kunstiliselt läbi mõeldud õhtu üle ning tunda oli pika ettevalmistusprotsessi kandvaid vilju. Äramärkimist väärib meeskoori ja dirigent Kuno Kerge elurõõmus, sundimatu lavaolek. Kontsert näitas, et ka noodikirjas võrdlemisi rangelt esitatud muusika saab ette kanda spontaanset allkihti säilitades.

Teine meeshäältest pakatav kontsert oli Eesti Rahvusmeeskoori „Ødegaard. Stabat Mater“, mida dirigeeris Mikk Üleoja. Õhtu peateos oli esiettekandel Henrik Ødegaardi „Dolor Matris“ ehk „Ema valu“, mis ootas pärlina kava lõpus. Publiku vaimlise valmistatuse lõi esimesena Giovanni Bonato „Tenebrae factae sunt“ ehk „Pimedus tuli“, mille meeskoor esitas publikut ümbritsedes parteris. See on koorimuusikas sageli kasutatud nipp, kuid kuulaja ümbritseti mõjusa kõladimensiooniga: publik oli kõrvu kikitades tooliotstel. Sellega loodi süüvimist soosiv õhkkond. Suure reede responsooriumi tekst oli muusikaliselt pehmes kuues ja valmistas ees ootava suurteose hästi ette.

Samamoodi toimis ka Grigorjeva „Diptühhon“, mis avas samuti surma temaatikat. Ødegaardi suurteos on kirjutatud metsosopranile (Iris Oja), löökpillidele ja puhkpillikvintetile. Kontsert jätkus piiblitekstide sõnaseatuses: teos koosnes Maarja kannatusi risti all kirjeldavatest tekstidest „Stabat Mater“ jt keskaegsetest palvetest, piiblitekstidest. Maarja kurbuse ja piina on helilooja tahtnud laiendada kõigi emade valule, mida nad kogevad, kui on kaotanud oma lapse või näevad poegi kannatamas. Teos on pühendatud kõigile leinavatele emadele, kes on okupatsiooni ja sõja tõttu kaotanud oma armsad pojad.

Ødegaardi otsus lisada koorile löökpillid ja puhkpillivintett loob lisameediumi, millega teos on muudetud kõlaliselt suuremaks ja mitmetahulisemaks. See on kaasa toonud ka ootamatuid kõlasarnasusi: näiteks liivapaberite kriipiv heli koos koori susisemisega moodustavad ühtse helisilla. Helilooja muusikalised vahendid on sisu edastamise teenistuses ja seega põhjendatud. Muusikaliselt avab „Dolor Matris“ end publikule, on arusaadav ja seega saalitäiele mõjus.

Loodud kõlaruum haaras kuulajad endasse: aset leidis 40minutiline enesesse suunatud mõtisklus vaimulike tekstide sisu ja sõjaolukorra üle. Pärast teose viimaseid sõnu „Defende nos ab omni malo“ („Kaitse meid kõige kurja eest“) oli saalis palvuslik, üles vaatav meeleolu. Estonia saalist sai sel neljapäeva õhtul pühakoda, kust lahkuti kergema hingega.

Kolm kontserti kolmekümnendaks

Tallinna Kammerorkester (TKO) tähistas märtsikuus oma 30. tegevusaastat ning sel puhul kõlas sari „Kolm kontserti kolme­kümnendaks“. Neist esimene, „Kõrva­ring V“, Tõnu Kaljuste juhatusel andis tunnistust orkestri laiast repertuaarist, kus ei ole end žanriliselt piiritletud.

Sarja „Kõrvaring“ iseloomustab Eestis harva esitatav kava: I pooles kanti suurepärase kujundlikkusega ette Süüria-USA helilooja Kareem Roustumi teosed „Dabke“ ja „Hurry to the Light“ ehk „Tõtta valguse poole“. Viimase muusika oli Eesti Filharmoonia Kammerkoori naislauljate sõnalise osaga selgelt programmiline ja orkester maalis nüansirikka helipildi. Roustumi teosed nõudsid süvamuusikasse süvenemist ja seega nägin enda ees üht presidenti sügavalt ohates kätt põue nätsu järele küünitamas.

Teine pool oli üldsusele meeldivam: esitati Sufjan Stevensi teoste „Run Rabbit Run“, „Fourth of July“ ja „Mystery of Love“ seadeid. Kaasatud oli ka Valter Soosalu, kes soleeris harpejji’l ja süntesaatoril. Mängitu näitas, et žanrist olenemata võib kõik olla üks muusika ja seega ülendav. Mõni muusika puudutab inimlikkuse allkihte sügavamalt ning kui enese sees üks tundevärelus äkki leegiks lahvatab, siis on see lõpmata ilus! Loodan, et publikul õnnestus tol õhtul rutiin seljatada ja pakutud ilu vastu võtta, sest kammerorkester andis selleks imelise võimaluse. Selle kontserdi joovastuses elasin veel päevi.

TKO sarja teine kontsert oli pidulikum. Linnapea Mihhail Kõlvart õnnitles orkestrit ja dirigenti Tõnu Kaljustet ning sõnas: „Tallinna Kammerorkester on Tallinna hing. Igal kontserdil saame teist hingust.“ 30. aastapäeva raamiti romantilisena tundunud Haydni ja Mozarti 30. sümfooniaga. Kava tõestas end ka siin vaheldusrikkusega: kõlasid ka Claude Vivier’ „Lonely child“ ehk „Üksildane laps“ ning Erkki-Sven Tüüri „Action. Passion. Illusion“. Esitati veel Eesti esiettekandena Tüüri „Deep Dark Shine“, mille puhul üllatas kammer­orkestri lopsakas kõla.

Sarja kolmandal kontserdil astus üles saksa kammermuusik Florian Donderer, kes on tuntud kui kontserte juhatav kontsertmeister. Donderer soovis kindlalt, et kavas oleks ka eesti muusikat. Nii kõlasid Béla Bartóki „Divertisment“ ja Joseph Haydni viiulikontserdi C-duur kõrval ka Veljo Tormise „Reminiscentia. Talvemustrid“ ning Tõnu Kõrvitsa „Labürindid“.

Olukord, kus ainult dirigendi rollis inimest laval ei olnud, pani muusikud ennast veidi vabamalt tundma. Don­dereri võrdlemisi kehaline muusikatunnetus inspireeris lavakaaslasi.² Mäng ei olnud enam nii täpne, kuid voolavus siiski säilis. Õhtu oli kui tundlikult fraseeritud poeetiline rännak.

Minu märtsikuu kontserdivalik oli eripalgeline. Tähelepanelikum publik mõistab otsekohe, kui esitaja ei ole muusikalisest tekstist üle või on ta laval teisiti pinges. Keskpunkti võiksid kontserdil leida läbimõeldud esitusviis koos spontaansusega, sest sellega kaasneb inimlikkus, mida võiks samuti publikule kaasa anda. Meeldiv kontserdil käik jätab kuulajasse helge ja sooja jälje, vastupidise kogemuse meenutamisest hoidutakse. Muusikat tehakse mitmeti ning praeguse mitmekülgse helimaastiku vastuvõtuks peab hoidma pea eelarvamusvaba ja südame avatuna.

1 „Aeg ei ole. Praegu ei ole aeg. Olen püüdnud mitte aega raisata. Nii mitu korda. Nii mitu päeva. Jää oma liistude juurde. Jää.“

2 Kersti Inno, Täna kontserdisaalis. Florian Donderer ja Tallinna Kammerorkester. – Klassikaraadio 25. III 2023. https://klassikaraadio.err.ee/1608913895/kontserdisaalis-florian-donderer-ja-tallinna-kammerorkester