XVI sajandi moralitee
Justus Lipsius, „Laimamisest. Meelekindlusest“, nr 13–15, ladina keelest tlk Kristi Viiding.
Lipsius ilmselgelt naudib oma teksti, jutulõnga, eruditsiooni antiikautorite tsiteerimisel, esinemisoskust, renomeed – ja mitte asjata. Oma aja prominentse Madalmaade ladinakeelse autori viimane teos saigi tuntuks ja populaarseks. Küllap oli vajalik. Kellele? Tundub, et ehk (kaudsetele) tellijatele ja Lipsiuse protežeerijatele-finantseerijatele, sest ta jutlustab valitsejate-võimude tolereerimist (Holland oli Hispaania ülemvõimu all) ja kannatuste stoilist talumist – on ju kannatusedki jumala tahe ja õnnistus ega saa meile osaks asjata. Võimutruudust ja allaheitlikkust jutlustav Lipsius on veenev ja tundub end isegi uskuvat – see targast jutust nii ilmalikule võimule kui ka kirikule funktsionaalse tööriista teebki (parandagu mind ajaloolane, kui eksin). 300 aastat hiljem kirjeldas Charles de Coster „Legendis Thijl Ulenspiegelist ja Lamme Goedzakist“ sama kohta ja aega sootuks teisiti (siis oli seda muidugi muretu teha).
Justus Lipsius, tegelikult Joost Lips, elas kirjut elu kirjul ajal. Ta liikus ringi Saksa-Madalmaade areaalis, vahetades eri valitsejate all ja kirikute mõjuväljas turvalist paika ja algul haridust, hiljem teenistust otsides korduvalt konfessiooni. Seejuures oskas ta olla enamasti soosingus nii Saksa-Rooma imperaatori Karl V kui ka Hispaania kuninga Felipe II valitsusajal. Kaotanud korduvalt kogu oma vara Hispaania isandatele, sai ta selle jesuiitide abil nendega kompromisse tehes peagi tagasi. Alati leidis ta toetajaid ja kabinetivaikuse: ilmselt sündinud diplomaat ja suhtekorraldaja, kelle elus pühendas eesmärk kenasti hakkama saada abinõu. Seejuures jäi Lips muidugi kõrge moraaliga kristlaseks. Usku ja jumalat puudutav pole ta jutus jäik, vaid paindlik, näiliselt dogmaatikavaba, teema lubab võrdlusi, kujundeid, metafoore, räägitakse inimese huvides. Inimene oleks nagu jumala atribuut, aga samal ajal ka vastupidi.
Kõnes laimamisest soovitatakse laimajaga samale tasemele mitte laskuda ja võtta laimu stoiliselt. Meelekindlusetraktaadis aga püütakse viletsuses elavaid inimesi lohutada, et varasematel aegadel on elu olnud veel hullem, haigused on inimesi niitnud ja võimud neid nottinud veel rohkem. Traktaat on üles ehitatud dialoogina (põhiliselt küll targa vana mehe didaktilise manitsusmonoloogina). Lipsius esineb korraga noore noviitsi Lipsiuse ja eaka kanooniku Langiusena (kümmekond aastat pärast tuttava prototüübi Karel de Langhe surma) – imepärane kahestumine ja rollivalik. Oletan, et Lipsius ja ta lähemad lugejad said asja võtta muheledes: Lipsius näitab kirikule ja kuningale ustavust üles peene paskvilliga. Ehk tegi see kahetisus asja teadjamate hulgas popiks?
Teose miinuseks on minu silmis kabinetiteadlase ladina keel, mis on küll elegantne, kuid ei mõju elavalt. Kui võrrelda Lipsiust Vana-Rooma autoritega, siis nemad on vahetud ja lihtsad: olgu Marcus Aurelius, kirjutades iseendale, või Julius Caesar, kirjutades propagandistlikku järjejuttu Gallia sõjast.
Lipsius oleks korraga nagu nii stoik, hedonist kui ka epikuurlane, nii võimutruu kui ka -kriitiline ning tuleb seejuures au ja puhta nahaga välja! Niisugust kirjameest vajab iga kirik ja valitseja.
Veneetsia viiuldajast orvu kohtumised jumalaema ja Medusa peaga
Tiziano Scarpa, „Stabat Mater“, nr 16-17, itaalia keelest tlk Paul Raud.
Scarpa romaan on tihe, pildiline, müütiline. Autor loob ängistava ajatu maailma, kus tüdruk nimega Cecilia kasvab Veneetsia orbudekodus viiuldajaks. Kannatava jumalaema visioon asendab ema, tollele sekundeerib Medusa pea, kelle/mille repliigid mõjuvad kainestavalt. Tekst meenutab mõneti Ladina-Ameerika maagilist realismi, eriti Juan Rulfo „Pedro Páramot“, mis on samuti pildiline, kommentaarivaba ja tihe. Vürtsikana mõjub hamba allaneelamise stseen. Valusalt lõikavad sisse iseeneslik abort orbudekodu vetsus, imikute kõrvalesokutamine, uputamine jm katoliiklusega kaasas käiv häbitegude peitmine. Ainus mees platsil on muusikaõpetaja don Giulio, aga ennäe, ikkagi. Ja seda kõike saadab Scarpa Vivaldi-vaimustus – on vast kontrast.
Traagiline teos lõppeb martinedenlikult vetevoogudes, jumalaema nimi huulil.
Au ja kiitus, et noorkirjanik Paul Raud on võtnud selle tõlke teha ja järelsõnaga rikastada. Eestis niisugust katoliiklikku passiooni ei kirjutataks. Rein Raua „Rekonstruktsioon“ jõuab religioosse fanatismi pateetikalt sellele küll üsna lähedale, kuid on stilistikalt hoopis teistsugune.
Kui kriitik hakkab kirjanikuks, pealegi julm ja halastamatu kriitik
Guntis Berelis, „„Härra Heideggerile meeldivad kassid“ ja teisi jutte“, nr 18-19, läti keelest tlk Contra.
Esmalt tänusõnad tõlkija rollis Contrale Läti-Eesti piiri ja kirjanduspiiri usinalt ületamast nii sulega peos kui ka Kristjan Jaagu vaimus, kand-ja-varvas-meetodil.
Guntis Berelis on kirjandusteadlase ja mentorina väidetavalt halastamatu ning seda on ka ta tekst. Tekstinäide: „Kiirendasin järsult sammu ja jõudsin peagi kirjanikule järele. Ta kuulis midagi ja heitis argliku pilgu üle õla. Sel hetkel raksatas mu rusikas talle näkku, ja rusikas on mul tõesti raske, milles teiste hulgas õnnestus veenduda ka mu naisel, kui tabasin ta salaja lugemas, aga kirjanik, tuletame meelde, ei olnud varblane mitte pelgalt käitumiselt ja väljanägemiselt, vaid ka kaalult, seepärast piisas ühestainsast paugust, et ta lendaks läbi õhu ja jääks lebama, nii pikk kui lai, tema idiootlikud prillid aga puruneks vastu kõnniteed“ (lk 61).
Mis sa kostad. Hemingway tundub olevat reinkarneerunud. Macho-kultuur on au sisse tõstetud. Nii annab karm kriitik lõuga kirjanikuludrile (Hemingway oli Pariisi päevil kuulus poksiringis keelatud löökide poolest). Stilistikas on mõningast sarnasust pöörase Paavo Matsiniga, kes ongi Riia buršide vägitegudest kirjutanud teose „Sinine kaardivägi“.
Berelise veri vemmeldab, tal on vaja ludrikirjanikele koht kätte näidata, aga teeb ta seda lõbusalt.
Austerlaste ängid
Michael Köhlmeier, „Idüll uppuva koeraga“, nr 20, saksa keelest tlk Heli Mägar.
Austerlastes on midagi sarnast: ühest küljest kaine ja klaar tekstiesitus, ülim ratsionaalsus, teisest lõputu äng. Thomas Bernhard on ses vallas ehk kuulsamaid, enfant terrible, aga Köhlmeier tegeleb samuti elu hämarama poolega. Must koer kui masenduse võrdkuju on kultuuris teada. Isegi Led Zeppelinil on lugu „Black dog“. Inglise keeleruumis tähendabki black dog depressiooni; see on ka Köhlmeieri lühiromaani taust, aga sellega ei käida pinda ega minda sentimentaalseks. Nagu kirjanduses tihti, põimuvad tegelik elu ja fantaasiailm (Bernhardil üsna samamoodi). On kirjanik, ta naine Monika, kirjastaja Beer ja taustal surnud tütar. Ja on must hulkuv koer. Elu on justkui argine, tavaline, turvaline. See ei välista aga ängi ridade vahel. Mulle seostub Austria loodusega, mis on karge ja ilus, mägine, kuidagi heakodanlik, aga inimesed elavad suhtelises üksinduses.
Leidsin tekstist veidra paralleeli: nii Köhlmeier kui ka Bernhard ironiseerivad meieisapalve üle. Bernhard on radikaalsem, kirjutades „Külmas“ meie isast, kes on põrgus. Köhlmeieri iroonia on pehmem: „Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu, tee nii, et kohe tuleks keegi, kes meid aitab“ (lk 51). Selge, et kedagi ei tule. On vaid surnud tütar, masendus, must koer, kes vajub vette ja keda on vaja päästa. Päästa tuleb oma vette vajuv masendus, sest kui see ka kaob, on veel hullem. („Hirm on see, kui enam kartagi ei julge ..“, Juhan Viiding.)
Ilus väike vihik. Ikka on tundunud, et masendust on palju soome ja eesti ning ehk ungari kirjanduses, aga austerlased taovad sama rauda. Ja millegipärast mõjub teraapiliselt.
Täpsus, tihedus, konkreetsus
Jelena Tšižova, „Naiste aeg“, nr 21–23, vene keelest tlk Ilona Martson.
Me armastame vene kirjandust, hoolimata kõigist poliitturbulentsidest. Suuresti ollakse selle peal üles kasvanud, kuid veidral kombel ei ole eesti kirjanduses tugevat vene mõju. Need asjad püsivad eraldi. Isegi Eesti venekeelsete autorite kirjandus, mida hindame, tõlgime, on mõneti omaette.
Tšižova on Leningradi elu pildistades detailitäpne, aga mitte väsitav. Juri Trifonovi või Juri Germani puhul võib väga tihe sama sorti tekst vahel väsitada, olgugi hea – liiga telegramm. Tšižova tekstis on õhku, see mõjub kollaažina, fragmendid sõlmuvad looks. Ühiskorterielu … üksteisest hoolitakse, teisi hoitakse. Keegi ei viitsi riiki kiruda, see oleks nagunii lootusetu.
Läinud aasta lõpus ilmus Carolina Pihelga „Vaadeldes ööd“, kus ta riivab samu teemasid meie vaatepunktist, varjatud kibedusega, eestilikult. Tšižova mürgiseks ei lähe, aga ta ei ela ka okupeeritud riigis. Nii Tšižova kui ka Pihelgas räägivad ajast, mil elu oli suuresti naistekeskne: Tšižoval on kolm (poolmütoloogilist) eite Leningradis, Carolinal kolm naiste põlvkonda Eestis ja Venes.
Ilona Martson (ja veel mitmed) on tõlkijatena toonud lugeda uuemat vene kirjandust ridamisi. Ja sealt on võtta. Me hoiame praegu idaga distantsi, aga kultuuriseosed ei kao kuhugi, kogu seesama teejoomine ühiskorterites. Kole ja ilus. Hea, et minevik.
Bioloogide elutunne
Peedu Saar, „Loomad“, nr 24-25.
Bioloog ja botaanik Peedu Saar näeb loomi (ja linde) kui inimesi ja inimesi kui loomi. Me oleme kõik ühesugused loomad, inimloomad ja loominimesed, meie mured ja tajud on sarnased.
Bioloogidest kirjanikud Tõnu Õnnepalu ja Peedu Saar (varem näiteks Rein Saluri) on tundunud sarnase elutajuga: vaatavad inimesi teadlase jaheda pilguga ja loodust seda soojemalt. Saarel vahelduvad kujutluslikud pildid argistega, elulähedaste Tartu impressionistlike motiividega. Mõneti on need nagu Imat Suumani maalid. Ei, pigem maalib Saar akvarelle. Siin on vana kooli kirjandustunnetust nagu Mehis Heinsaarel: esteetika, eetika, õrnus ja ilu, ühtlasi abitus inimlikes küsimustes, aga sellest hoolimata usk inimesse.
Peedu Saar põrkub sinna-tänna, Londonisse, kus elas ja kus muutub putukaks nagu Franz Kafka. Läbi kumab ka vene kirjandust (autor on muide Peipsi äärest pärit ning tal on vene elukaaslane). Seejuures vaatab Saar elu samamoodi, nagu suviti pikki rännakuid tehes ja herbaariume koostades: kõik oleme loodus ja eluslooduses on kõik võrdsed. Rahustav raamat. Selle oleks võinud kirjutada lind, loom või taim.
Rumeenia maagia
Mircea Cărtărescu, „Ruletimängija“, nr 26-27, rumeenia keelest tlk Riina Jesmin.
Tohutu energeetiliselt laetud pidurdamatu tekstivoog. Cărtărescu kolm novelli on nagu kolm väikest romaani. „Maagiline realism“ on siin ilmselt jälle võtmesõna, aga mitte vohav, vaid tihe.
Pauguvad püstolid ja langevad laibad, aga kõik on usutav nagu tsirkusemüsteerium. Väga hea Riina Jesmini klaar tõlge. Võtan ühe tekstikoha: „Kuid Ruletimängija ronis punase brokaadiga kaetud kastile, tõstis püstoli meelekohale ning .. vajutas järsult päästikule. Seejärel, vaikuses .. kostis vaid tema põrandale kukkuva keha mütsatus. [—] Mul on raske unustada tema piinatud ilmet, kui ta lamas selili kasti ees Buhhaara vaibal“ (lk 17).
Igast lookesest saaks filmi. Filmilikult tekstid jooksevadki: ajatud, samal ajal konkreetsed ja täpsed kujutlused/kujutused. Cărtărescu ei raiska paberit, kõik, mis öeldakse, on kullaga kaetud. Jah, tegu on muinasjuttudega, aga need on otse hingest. Cărtărescu lugusid võrreldakse Kafka omadega ja õigusega: saan kõigest aru, aga üles jääb mõistatus.
Hollandi kolonistid Jaava saarel
Hella S. Haasse, „Uruq“, nr 28, hollandi keelest tlk Kerti Tergem.
Üsna pöörane sissevaat aega, kui Hollandi kolonisaatorite järeltulijad (nagu autor) tegutsesid veel Jaava saarel, kust toodi muskaatpähklit, aga ühtlasi hariti ja õpetati kohalikke. Paradoks, mis toimis pooles maailmas.
Uruq on nii kohalik poiss kui ka olukorra kujund. See sõna tähendab maalihet.
Lugedes meenub taanlanna Karen Blixeni „Aafrika äärel“. Teine kant, aga palju sarnast. Vaatlus, empaatia, oskamatus aidata kultuurierisuste tõttu.
Kerti Tergemi peen tõlge.
Oskar Lutsu „Kevade“ Jaapanist
Natsume Sōseki, „Noorsand“, nr 29–31, jaapani keelest tlk Maarja Jaanits.
Aasta lõpus LRi sarjas ilmunud raamatud on parajad piiblid. Sōseki Jaapanist, Beckett Iiri-Prantsuse, Šiškin Vene-Austria ning Carl Hermann Hesse Saksa-Paide mõtteliselt piirilt – nende teosed kubisevad asjaomasest kultuuriloost.
Sōseki „Noorsand“ – milline kena pealkiri tõlkija Maarja Jaanitsalt! Ja milline kena lihtne tõlge. Ka tekst on lihtne. Suur voorus. Toon väikse tekstinäite: „Siis lendas üks kivi vihinal läbi õhu otse mu põsesarna pihta ja enne, kui asjast arugi sain, virutati mulle kaikaga üle turja. Keegi hüüdis: „Ise õpetaja, aga lööb kampa, andke talle, andke talle!“ [—] Sündmuskohale saabus umbes viisteist politseinikku, aga kuna õpilased olid kõik teisele poole jooksnud, olime meie Mägimaruga lõpuks ainsad, keda neil tabada õnnestus“ (lk 108-109).
Ajastu on üsna sama, mis Lutsu „Kevades“, XIX sajandi lõpp. Ja ka olustik, suhted on hämmastavalt sarnased, kuigi geograafiliselt kauged. Jaapanlastes ja eestlastes peab olema midagi ühesugust. Ilmaasjata polnud üleval projekt teha Eestisse jaapanlaste hooldekodusid. Jaapani kirjanduses tuntakse üksildust ka siis, kui ollakse rahva hulgas. Niiviisi tajumine on meilegi omane.
Võiksin Natsume Sōseki „Noorsandi“ pidada eesti romaaniks. On juhanliivilikku hellust ja õrnust, kargust ja väljapeetust. Suur panus eesti kirjandusilma.
Lõpuks ometi!
Samuel Beckett, „Molloy“, nr 32–34, prantsuse keelest tlk Triinu Tamm.
Mis siis, et vaid triloogia esimene osa – kui tummine tekst! „Molloys“ ei juhtu justkui midagi, aga ometi juhtub igal real. Tänan, tõlkija Triinu Tamm.
Kummaline, et äärmustesse jõudev proosa on üsna sama krunti, olgu siis Iiris-Prantsuses, Soomes või Austrias. Palju lugeda ei jaksa, ajab hingeldama. Üks näide „pisarateta elust, mida me taga nutame“: „Põrgusse see kõik. Ühesõnaga. Kuna ma ei suutnud oma kodulinna nime meelde tuletada, otsustasin kõnnitee servale seisma jääda, oodata sõbraliku ja teadja olekuga möödujat, võtta kaabu peast ja küsida talt naeratades, Vabandage härra, andke palun andeks, härra, kas te oleksite nii lahke ja ütleksite, mis on selle linna nimi?“ (lk 29).
Kui nii oskaks. Nii puhtalt ja täpselt. Beckett liigub luule ja proosa piirimail. Kõigil nii ei õnnestu. Ei ole aimu, kas Beckettit toetas liikumine iiri-inglise keeleruumist prantsuse keeleruumi. Ka Joyce liikus geograafiliselt, aga jäi inglise keele juurde.
Beckett on meile tähtis. Siseeksiil. Noorsooteatri „Godot’d oodates“ oli eesti teatri tähtteos ja on jäänud ületamatuks. Seda ei saagi ületada, kuna enam pole õnneks okupatsiooni. Samal moel elas Beckett Pariisis vabatahtlikus siseokupatsioonis, kirjutas prantsuse keeles ning tõlkis oma loomingut vahel iiri või inglise keelde. See andis häid tekste. Vana vigurivänt.
Vene-saksa-šveitsi vulkaan
Mihhail Šiškin, „Sõda või rahu?“, nr 35–37, saksa keelest tlk Tiiu Relve ja Krista Räni.
Arvasin, et tegu on esseistikaga. On ja ei ole ka. Šiškin annab oma sünnimaa ajaloost ja tänapäevast panoraamse vaate, aga pilt joonistub detailidest, mida mõtestatakse inimlikul moel nagu tädi poe taga. Ja see on kompliment. Mõneti on tekst hüplik. Ühes peatükis räägitakse Vene-Jaapani suhetest ja kultuurierinevustest, teisal tuleb juttu nõukaaegsest lapsepõlvest, siis skandinaavlaste ja venelaste segunemisest tuhatkonna aasta takka. Aga miks mitte, tekst pulbitseb.
Märgiline on, et Šiškin on kirjutanud saksa keeles. Ärapööramine emamaast on totaalne. Vabandage, aga Šiškin oksendab oma puhta teksti puhtale paberile – niivõrd talumatuks on vene värk muutunud.
Küllap on mul autorit lihtne mõista, kuna olen ta eakaaslane. Nõukaaegse lapsepõlve üle irvitamine ja terav kriitika tänase pihta on lihtsalt haaratav. Ei hoia Šiškin end tagasi ka lääne poliitikuid kritiseerides, ometi oskab hästi eristada, kuidas valetatakse läänes (napilt ja läbi lillede) ja idas (julmalt ja enesekindlalt). Eks valetatakse ka meil, aga kui lugeda Šiškini raamatut, näib, et oleme valetamises õpipoisid.
Šveitsivenelasest tasub eeskuju võtta nii mõtlemises kui ka kirjutamises. Aitäh, Tiiu Relve ja Krista Räni, tõlkimast.
Muhedad baltisaksa pajatused
Carl Hermann Hesse, „Tema peab kasvama, mina kahanema. Paide tohtri mälestusi“, nr 38–40, saksa keelest tlk Tiiu Relve.
Hesse raamat on muhe, tänuväärt, et vanadest paberitest kokku pandud. 150 aasta tagused Eesti pildid huumoritundega mehe, arsti, humanisti, teoloogiasse pürginu sulest. See kompott tundub hea kombinatsioon ja kajastub tekstis: „Kihelkonda kolimine oli lausa peen, sõitsin koos perekond von Rennenkampffiga Merjamale kirikuvisitatsioonile, sinna oli kokku tulnud terve kihelkond, kõigepealt kirikusse, seejärel pastoraati dineele. [—] Aga majja kolimine oli üsna armetu. [—] Emakodust olin kaasa võtnud laudkasti, see sisaldas kogu minu vähest inventari; mööblit ja majatarbeid polnud üldse. Raamatud olin Revalist võlgu ostnud. Minu kokk oli madam Holm, jutukas tislerinaine Paenküllist, minu teenijaskond Karel ja lühikest kasvu väle Peter, minu omand arstitroska ja kaks hobust“ (lk 63-64).
Võtsin kätte ja kirjutasin Matthias Hessele, Facebooki-sõbrale, kes on Carl Hermanni lapselaps ja Saksamaalt Eestisse tagasi asunud. Ja sain hoobilt vastuse, kus viidatakse, et teemat tuleb käsitleda delikaatselt ja vähemalt vanaisa surmakuupäev tuleks nimetada tõetruult.
Eks see ole üks Eesti kirjakultuuri algusi.