Kõnealune teos kujutab endast kultuuriteoreetiku filosoofilist vihikut, milles esitatakse kontsentreeritud visand kõige konstrueerimise teooriast. Raamat demonstreerib, et on võimalik esitada antirealistlik ja holistlik käsitus sellest, kuidas sattumuslikkuse tingimustes ilma ühtegi algust eeldamata ehitatakse terve hulga konstruktsioonidega üles kogu „tegelikkus“ – nii subjekti identiteet, aeg ja ruum, seda täitvad objektid ning mõistagi ka sotsiaalsed suhted (vt lk 22). Julgustükk väärib tunnustust, sest on ju paljud konstruktivistliku sotsiaalteaduse klassikud rangelt keeldunud filosoofiliste vaidluste mülgastes sumpamisest.¹

Pealkirja puhul on tegemist eputamisega – hüvasti jäetakse üksnes sellise vulgaarkonstruktivismiga, mis ei julge iseenda alustesse süveneda (lk 22) või siis üritab konstruktivismi põhjendada loodusteaduslike uurimistulemuste abil, käsitledes neid alustena, mitte samuti konstruktsioonidena (lk 8). Selles patus näib süüdi olevat nt Ernst von Glasersfeld,² keda raamatus ka põgusalt mainitakse, kuid on kaheldav, kas selline metodoloogiline pimedus oli konstruktivistlikes teooriates laialt levinud.

Alustuseks sedastan, et see filosoofiline visand, mis raamatus avaneb, on sisemiselt koherentne ning mulle igati sümpaatne. Raamatu pealkiri väljendab autori veendumust sattumuslikkuses: kõik me sünnime paratamatult mingitesse „lugudesse“ ning kasutame neid vältimatult keskkonna mõtestamiseks ja tegutsemiseks, kusjuures argielus kehtib „operatsionaalne fiktsioon“, mille kohaselt tajutakse teatud lugusid püsivalt tõesena ning eeldatakse, et need on üldteada. Lugudes aset leidvat kommunikatsiooniaktide korrastamise mustrit nimetatakse aga diskursuseks (vt 5. ptk). Schmidti teooria on antirealistlik, s.t lugudest ei pääse välja ka mis tahes teooria, ja antidualistlik (holistlik). Substantsifilosoofia umbvaidluste ületamiseks tehakse ettepanek alustada „tegelikkuse“ kirjeldamist protsessidest (8. ptk). Kiitust väärib afektiivse ja moraalse mõõtme tunnistamine kõikides tegevustes, millega välditakse levinud objektivistlikku soovmõtlemist faktide ja väärtuste eristamise võimalikkusest (lk 33).

Sellega pean kiidukõne paraku lõpetama. Raamatul on ridamisi puudujääke, mis kuhjudes tekitavad kimbatuse, kelle jaoks see teos kirjutatud on. Seda kimbatust ei hajutanud autori sissejuhatus ega ka Mike Sandbothe autori loometeed tutvustav eessõna (lk 7–20). Üldise etteheite võib sõnastada nii: raamat on raskesti loetav, hermeetiline, tehnilistesse definitsioonidesse uppuv; suurtest vaidlusküsimustest, sh konstruktivismi enesekohasuse nõudest, pealispindselt üle libisev, nii et see vaevalt veenab realistlikult häälestatud lugejaid; kõike, mida Schmidt ütleb, on filosoofias veenvamalt ja põhjalikumalt öeldud, kuid paraku on teoses vastavaid viiteid ülinapilt, mis tekitab suure kõhkluse autori eruditsioonis. Järgnevalt üritan seda etteheidet pisut eritleda.

Raskesti loetavusest. Teose napp maht ning rangus – definitsioonid, teemalt teemale liikumine, vahekokkuvõtted – viitavad, et autor on püüdnud kirjutada üldloetavat sissejuhatust teemasse. Paraku on tema stiil nii keerukas, et mõistmiseks tuleb ennast materjalist suisa läbi närida. Paar tekstinäidet.

Võrreldavus tagatakse konkreetsetes kommunikatsiooniaktides tege­likkuse­mudelite&kultuuriprogrammi vastastik­mõju seose kasutamisega lugude&diskursuste vastastikmõju seose raamistikus, kusjuures nende fiktiivselt eeldatud vastastikmõju seoste iga edukas kasutamine stabiliseerib ühtlasi nende efektiivsust ja legitiimsust (lk 63).

Moraali, kui võiksin nii öelda esimeses definitsioonikatsetuses, saab määratleda kui aktantide, tegevuste ja kommunikatsioonidega – lühidalt lugude kõikide komponentidega – kollektiivselt aktsepteeritavate hindavate suhestumiste dünaamilist korrastust (lk 103).

Ja sellises stiilis muudkui edasi. Bergeri-Luckmanni raamat on selle kõrval suisa kukeaabits, isegi Niklas Luhmann kirjutab loetavamavalt, kuigi jah, mahud on teised. Pole hullu, visa töö ja kõrgtasemel funktsionaalse lugemisoskuse abil saab kõigest aru, ainult et nendel, kellel sellised oskused on välja arendatud, pole pahatihti raamatust enam midagi uut välja lugeda.

Suurprobleemidest ja varem öeldust. Originaalsust hinnates olen arvamusel, et Schmidt avaldas (2003. aastal) oma teose 100 aastat liiga hilja. Eessõnas luuakse tuumakas seos tema ja pragmatistide vahel, raamatus avaldatud seisukohad (nt tõeteooria, 13. ptk) võtsid filosoofias piirjooni XX sajandi alguse paiku. Praegu on nii, et peaaegu kõikide positsioonide puhul, mida Schmidt visalt oma tehnilises terminoloogias esile manab, kerkib silme ette filosoofiateooriaid, kus samad mõtted on hoopis tihedamalt läbi kirjutatud ning paljud eesti keeldegi tõlgitud. Võiks aktsepteerida vaatlusalust teost kui kokkuvõtet antirealismist moodsas filosoofias, kuid selleks tulnuks varem tehtule läbivalt viidata, praegu jääb mulje jalgratta leiutamisest. Ainsana võib mõningast uudsust leida väites afektiivse tasandi olemasolu kohta kõikjal lugudes ja tegudes, afektiivne pööre sotsiaalsuse käsitlemisel manifesteeriti mõned aastad teose ilmumisest hiljem.³

Pärast protseduuriliste eelduste tutvustamist selguvad raamatu tõelised filosoofilised panused 8. peatükis, kus tehakse ettepanek lähtuda tegelikkuste määratlemisel protsessidest, mitte objektidest. Kuigi substantsiontoloogia on lääne filosoofias domineerinud, on vähemalt XX sajandil loodud kaalukaid protsessiontoloogiaid, eesti keeles võib nendega tutvuda näiteks Friedrich Nietzsche, Henri Bergsoni, Gilles Deleuze’i teostes.

Kuid miks peaks eelistama protsesse objektidele? Vaadeldavas raamatus põhjendab seda valikut eelnevalt tehtud avang teadvuse küsimuses: teadvus funktsioneerib üksnes millegagi suhestumises (fenomenoloogia töötas selle tähelepaneku välja intentsionaalsusena) ning vältimatult sattumuslikuna – alati juba lugudesse ja neid eristavatesse diskursustesse heidetuna. Pean seda seisukohta õigeks, kuid Schmidti argumendid jäävad hõredaks. Jääb mulje, justkui argielust võetud sedastus iga teadvuse heidetusest eeldustesse-lugudesse kummutaks käigult kõik seni aset leidnud subjektifilosoofilised katsed Descartes’ist Husserlini sattumuslikkust ületada, mina tõsikindlust fundeerida? Konstruktivismi raamides püsides pole jällegi ilma pikema arutluseta tõestatud, et kõik teadvusele kättesaadavad konstruktsioonid on ühtlasi sotsiaalsed, aga kas või Immanuel Kant koos oma rohkete intellektuaalsete järglastega üritas ju leida üldinimlikke tunnetuse võimalikkuse tingimusi. Täiendavaid argumente mina sattumuslikkuse kasuks võib eesti keeles lugeda näiteks Rortylt ja Gadamerilt.⁴

9. peatükis esitatakse teoreetilise saavutusena neutraalsust tegeliku reaalse olemasolu suhtes (lk 84), piirdudes teadvusele antu liigendamisega teooriasse. Selle saavutuse sõnastas mõistagi Husserl fenomenoloogilise epoché’na – fenomenoloogia oma paljude suundade ja koolkondadega käsitleb teadvusele antu seaduspärasid sageli konstruktivismi vaimus, aga kordades detailsemalt kui vaadeldava teose visandid.⁵

Diskursuse mõistet eritletakse raamatus lugude selekteerijana kommunikatsiooniaktides, kuid näitematerjal on triviaalne ning võimu probleemile peaaegu ei keskenduta. See tasand viib mõtted mõistagi Michel Foucault’ töödele, mida on eesti keeles juba terve virna jagu.⁶ Tõeteooria kohta (ptk 13) esitatakse pragmatismimaiguline visand ilma tõe omistusmehhanismidesse süvenemata, seda osa aitaks tihendada isegi William Jamesi klassikalise loengu⁷ lugemine, rääkimata tänapäeva käsitlustest.⁸

Teooria enesekohasusest. Nagu juba välja toodud sai, paistab teose loomise peamiseks ajendiks olevat sellise libakonstruktivismi kriitika, mis loodusteaduste tulemustele toetudes õigustab konstrueerimise vältimatust. Ent kuidas on Schmidti teoses lood teooria enesele rakendamisega? Ajendit silmas pidades ei ole seda suisa ära unustatud, aeg-ajalt tehakse reservatsioone iga teooria piiratuse kohta. Kuid tervikuna jäävad need reservatsioonid formaalseks – hoiaku poolest kõneleb siin raamatus siiski läbinägelik hääl, mis on tõusnud kõrgemale argielu naiivsusest, näeb läbi, et argiteadvus sõltub operatsionaalsetest fiktsioonidest. Kuid millised on välja pakutud teooria enda pimenurgad, selle liiga tõsiselt võetavad (olgugi et fundatsionalismi vältivad) fiktsioonid? Sellega raamatus ei tegeleta, olgugi et vastavad eneseanalüüsi mudeleid on aastakümneid välja töötatud, nt teadusliku teadmise sotsioloogias. Kõige lihtsam viis oma teoorialt hoogu maha võtta olnuks selle enesekriitiline võrdlemine mõne kaaluka alternatiiviga (mõne rafineeritud realistliku teooriaga), kuid seda ei sünni. Teiselt poolt tulnuks esitada mõni rafineeritud õigustus standardse süüdistuse vastu relativismi paradoksis, nii nagu neid pilluti hiljuti Eestiski kodukootud konstruktivismivaidluse käigus.⁹

Kõike öeldut silmas pidades ei soovita ma teost algajatele konstruktivismiga tutvumiseks, on paremaid valikuid. Kindlasti pole siit midagi lugeda filosoofia asjatundjatel. Uurijad, kes tegelevad konstruktivismi nüanssidega, teavad raamatut juba isegi. Tulles tagasi algse kõhkluse juurde: kellele siiski on Schmidt selle vihiku kirjutanud? Kas manifestina edasiste lahtikirjutuste tarbeks? Nii pole teost esitletud. Kellele siis? See pidi olema lugeja, kellele saksa sotsiaalteaduste tehniline sõnavara on konti mööda, kuid filosoofilise mõtlemise avarus täiesti tundmata. Äkki vajas sellist ülevaadet sotsiaalteadlaste noorem põlvkond, kelle õppeplaanis filosoofia on optimeeritud, konstruktivismi vaimus mõtlemine aga dogmana külge poogitud? Äkki tõesti on selliseid inimesi Eestiski? Filosoofiat pole kuuldavasti ju enamikul erialadel enam vaja õppida. Filosoofiakogemuseta sotsiaalteadlasele võib vaadeldud teost tõesti soovitada, aga üksnes isutekitajana edasiste süvenenud käsitluste juurde, millele sai käesolevas kirjatööski jõudumööda viidatud.

1 Vt nt Peter L. Berger, Thomas Luckmann, Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Ilmamaa, Tartu 2018, lk 38.

2 Vt Ernst von Glasersfeld, Radikaalne konstruktivism: Üks teadmise ja õppimise viis. EKSA, Tallinn 2018.

3 Vt P. T. Clough, J. Halley (toim), The Affective Turn. Theorizing the Social. Duke University Press, 2007.

4 Richard Rorty, Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. Vagabund, Tallinn 1999. H.-G. Gadamer, Hermeneutika universaalsus. Ilmamaa, Tartu 2002.

5 Vt Edmund Husserl, Pariisi ettekanded. Akadeemia nr 7, 1993, lk 1389–1424. Maurice Merleau-Ponty, Taju fenomenoloogia. Ilmamaa, Tartu 2019. Emmanuel Levinas, Teisiti kui olla ehk teispool olemust. TLU Kirjastus, Tallinn 2012.

6 Mainitud kontekstis võib esmajoones soovitada järgmisi teoseid: Michel Foucault, Teadmiste arheoloogia. TÜ Kirjastus, Tartu 2005; M. Foucault, Diskursuse kord. Varrak, Tallinn 2005.

7 William James, Pragmatismi tõekontseptsioon. Rmt: Pragmatism ja elu ideaalid. Vagabund, Tallinn 2005.

8 Vt nt Gianni Vattimo, Tõde ja retoorika hermeneutilises ontoloogias. Rmt: Modernsuse lõpp. EKSA, Tallinn 2013, lk 147–164.

9 Vt Rein Raud (koost), Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid. Salvaja, Tallinn 2019.