Hiljuti võisime lugeda, kuidas oleme üritanud oma olemasolust Maal teavitada teisi tsivilisatsioone, püüdes kosmosesse saadetud kullatud plaatidel inimkonna kohta sõnumit edastada.¹ Meie tsivilisatsioon on alates 1972. aastast Päikesesüsteemist tähtedevahelisse ruumi saatnud üldse viis tehisobjekti: Pioneer 10, Pioneer 11, Voyager 1, Voyager 2 ja viimasena New Horizons 2006. aastal. Inimkonna arengutasemest annab mingi ettekujutuse nende sondide elektroonika tase. Meie planeet saadab ilmaruumi ka raadiosignaale. Kui ülalmainitud infoplaadid on pudelipost, siis raadiosignaalid oleksid hõiked tähemetsa.

Aga vastupidi? Kus on saadetised naabritelt? Võimalikust Maa-välisest elust on kirjutatud tuhandeid teadusartikleid ja sadu raamatuid, sealjuures ulmežanri, ufoloogiat ja paleokontaktide teemat täiesti kõrvale jättes. Astrofüüsika äärealal eksisteerib raadiosignaalide otsing SETI (search for extraterrestrial intelligence), kust aeg-ajalt serveeritakse meediat erutavaid sõnumeid. Ometi pole neid avastatud. Astronoomid SETIga tegelejaid väga kõrgelt ei hinda.

Mõne aasta eest võis tunneli lõpus täheldada järjekordset valguskiirt, õigemini sähvatust. Juhtus see Hawaiis Maui saarel paiknevas Haleakalā observatooriumis, kuhu oli esimene teleskoop kolme kilomeetri kõrgusele kustunud Haleakalā vulkaani tippu üles seatud juba 1958. aastal, see oli külma sõja aegne instrument rakettide ja satelliitide jälgimiseks. Nüüdseks on Hawaii saartele üles seatud hulk teleskoope, mille abil uuritakse taevast ja avastatakse komeete, asteroide, tähtede sähvatusi jm, nende hulgas eriti kõrge lahutusvõimega kahest teleskoobist süsteem Pan-STARRS. Praegused kosmose jälgimise süsteemid registreerivad enam kui 13 000 mitmesugust objekti, neist umbes 2500 satelliidid.

Just seal, Haleakalā observatooriumis, leidiski Kanada astronoom Robert Weryk 2017. aastal panoraamteleskoobiga Pan-STARRS salvestatud vaatlusandmetes tundmatu helendava täpi. Täht Vega suunast oli Päikesesüsteemi sisenenud asteroiditaoline objekt, 6. septembril 2017 oli see jõudnud ekliptika tasandini. Erakordselt hüperboolsest trajektoorist oli kohe selge, et objekt ei jää kauaks Päikesesüsteemi. 9. septembril jõudis ta oma trajektooril Päikesele lähimasse punkti (periheeli), kus saavutas kiiruse ligi 90 km/s. Edasi Veenuse ja Maa orbiitide sfääre läbides kulges objekt Pegasuse tähtkuju suunas. Ta oli saanud Päikese gravitatsioonväljas täiendava kiirenduse ja lahkus Päikesesüsteemist tagasi tähtedevahelisse ruumi.

Teadlased ei suutnud objekti klassifitseerida: kas see on asteroid, komeet või veel midagi muud. Igal aastal jälgitakse tuhandeid asteroide ja jäiste komeetide loendamine ületab võimalused. Rahvusvaheline Astronoomia­unioon liigitas objekti algul komeediks, siis asteroidiks ja lõpuks nimetas lihtsalt interstellaarseks. Astronoomide ametlikuks tähistuseks jäi talle 1I/2017 U1, vaatlejate meeskond andis nimeks Oumuamua. See havaikeelne sõna (ee luuraja, saadik, teade) omistati teleskoobi asukoha järgi. Debatid Oumuamua loomuse üle olid alguses rahumeelsed: kas komeet või asteroid? Alles teatud anomaaliate täheldamisel astronoomid elavnesid ja suunasid temale teleskoope, kuid oli juba hilja: objekt oli lahkunud Päikesesüsteemi serva. Andmeid saadi üldse vaid 30 päeva jooksul.

Objekt muutis oma heledust perioodiga kaheksa tundi, mis võis tuleneda tema pöörlemisest. Esmaste hinnangute kohaselt oleks võinud tegemist olla umbes 90 meetri pikkuse ja 9 meetri laiuse sigarikujulise esemega. Hiljem sellest mudelist loobuti ja võeti aluseks õhukese ketta (pannkoogi) kuju. Päikese lähedal helendas objekt enam kui kümme korda heledamalt kui tüüpiline asteroid või komeet. Komeetidele omast gaasilist saba Oumuamual ei olnud. Päikese gravitatsiooniväljas ilmnenud trajektoori muutus ei vastanud teoreetilistele arvutustele ja tekkis arvamus, et Päikesesüsteemist väljumisel mõjus talle veel mingi jõud. Astronoomidel ei ole varem olnud tegemist sellise iseäraliku objektiga, mis tulnuna väljastpoolt Päikesesüsteemi, oleks lennanud sellest läbi. Oumuamua juures täheldati seega kolme anomaaliat: väikesemõõtmeline peegeldav keha, hälbimine arvutuslikust trajektoori muutusest, komeedile omase saba puudumine.

Oumuamua kohta saadud andmete entusiastlikuks interpreteerijaks hakkas USA astrofüüsik Abraham „Avi“ Loeb. Iisraelist pärit Loeb on kahtlemata kõrgprofessionaal, töötanud presidendi nõunikuna ja USA perspektiivsete uuringute instituudis Princetonis ja alates 1993. aastast Harvardi ülikoolis, kus praegu on professor. Ta on kaheksa raamatu ja umbes 800 artikli autor. Loeb töötas põhjalikult läbi kõik Pan-STARRSiga kümmekonna päevaga kogutud andmed ja hankis lisa kosmoseteleskoobiga Spitzer mõõdetust. (Spitzeri kaamera soojuskiirgust ei tuvastanud.) Seejärel ilmutas Avi Loeb kaastöötajatega soliidses teadusajakirjas elevust tekitanud artikli, et Oumuamua puhul võiks tegemist olla õhukese päikesepurjega.² Paarikümne meetri läbimõõduga purje paksus pidanuks olema alla millimeetri. Loeb oma kaastöötajatega tegi järelduse, et Oumuamua on Maa-välise tehnoloogia artefakt.

Piltlikult väljendades oli Oumuamua kellegi signaalpoi, mis ulpis ilmaruumis ja meie Päikesüsteemi laev põrkas temaga kokku. Avi Loeb leidis Oumuamua juures veel teisi anomaaliaid ja hindas selle küllalt veendunult Maa-välise tsivilisatsiooni produktiks. Lisaks paarikümnele selleteemalise artiklile avaldas ta hiljuti ka entusiastliku põhitooniga raamatu.³ Juba raamatu pealkirjas teatatakse esimesest märgist Maa-välise elu kohta. Ent teised Oumuamuaga tegelenud astronoomid ei hinnanud oma teadusartiklites anomaaliaid küllaldaseks tunnuseks tehislikkusest, nüüdseks näib nende poole kalduvat enamik. Oumuamua on aga Päikesesüsteemist jäädavalt lahkunud ja uusi andmeid tema kohta ei lisandu kunagi. Mõne aja pärast saabus küll tähtedevahelisest ruumist järgmine objekt, aga midagi üllatavat ei täheldatud – sel korral oli tegemist eksootiliste eripäradeta jääkomeediga.

Uno Veismann on astrofüüsik.

1 Anari Koppel, Kuldne plaat. – Sirp 23. IX 2022.

2 Avi Loeb, On the Possibility of an Artificial Origin for `Oumuamua. – Astrobiology 2022, 22(12), lk 1392–1399.

3 Avi Loeb, Extraterrestrial. The First Sign of Intelligent Life Beyond Earth. John Murray, London 2021.