Õpikuid, lugemikke ja käsiraamatuid Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu baltika kogust. Näituse töörühm: Anton Küünal, Kairit Kaur, Kaspar Kolk, Johannes Saar. Avatud kuni 31. V.

Nagu loodus, nii ka kunst valmistab metalle väävlist ja elavhõbedast.

Michael Maier, Symbola aureae mensae (1617)

Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu lugemissaalides on riigi viimatisest aastapäevast saadik avatud valiknäitus alkeemia käsiraamatutest ja antoloogiatest raamatukogu baltika kogus. Valiku teinud bibliograaf Anton Küünal sedastab sirvitu põhjal, et autorite üksmeel on kõikehõlmav, alkeemiat peetakse universaalseks loodusteaduseks, mis suudab leida vastuseid absoluutselt kõikidele inimkonda painavatele küsimustele. Lapates värskemaid tagasivaateid alkeemia ajaloole tõdeb aga Ameerika Ühendriikide teadusloolane ja kirjandusteadlane Stanton J. Linden oma allikapublikatsioonide lugemikus sissejuhatuseks, et kunagisest „universaalteadusest“ on praeguseks saanud interdistsiplinaarsete uuringute objekt par excellence, milles juurdub paljude modernsete eriteaduste päritolu.¹ Ka tõdeb ta, et vaatamata oma nn eelteaduslikele eesmärkidele aitas alkeemia rajada tänapäeva meditsiini, metallurgiat, orgaanilist ja anorgaanilist laborikeemiat, bioloogiat, mineraloogiat, farmaatsiat ja farmakoloogiat ning sel oli teeneid ka astronoomia arengus. Lisagem siia alkeemia lõimitus filosoofia, eetika, teoloogia ja kultuuriajalooga, ka selle narratiivide sage naasmine ilukirjandusse, armutu ekspluateerimine massikultuuris ja alternatiivteadustes ning tõdegem, et alkeemia aeg kestab ning pädevam olekski kõnelda sellest mitmuses, sest selle erikujusid ja olekuid on leegion. Ja õigupoolest teadvustati, möönab Linden, ka alkeemia Egiptuse, Hiina, India ja Euroopa endi traditsioonides alati kahe peamise sidusvaldkonna, esoteerilise ja eksoteerilise uurimissuuna, erinevust. Esimene tegeles alkeemiku hinge moraalse õilistumise ja puhastamisega, teine aga peamiselt maakide ja tavametallide väärindamisega kallihinnalisemateks sulamiteks.

Revolutsioonist eluõhtuni

Kogu seda teadusloolist mitmekesisust Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu (TLÜ AR) muidugi katta ei suuda. Selle kogudesse on jõudnud vaid valik Lääne-Euroopa alkeemiaalast kirjandusest ning sedagi teatud keelelises kitsenduses – domineerib saksakeelne kirjandus, sekundeerib ladinakeelne. See on ootuspärane arvestades baltisakslaste otsustavat mõju meie raamaturingluses. Ja ka kahetsusväärne, sest vitriinidesse on jõudnud vaid mõni briti ja prantsuse originaalpublikatsioon. Briti kuninglike alkeemikute traditsiooni esindab vaid tuntud paratselsuslase, auväärse Robert Fluddi (1574–1637) peateos² inimkeha anatoomilise mikrokosmose ja planeetidevahelise makrokosmose „füsioloogilisest“ ühtsusest, puuduvad aga näiteks John Dee ja Robert Boyle’i krestomaatilised alkeemiatraktaadid. Kurbi kitsendusi on veel. Lõviosa TLÜ AR baltikaosakonna alkeemiaraamatutest kannab tiitellehel Tallinna toomkooli raamatukogu templit. Tegu oli vaid kooli õppejõududele mõeldud suletud raamatukoguga, kus pedagoogid täiendasid oma teadmisi loodusteaduse viimase sõnaga ning jagasid seda Gustav Adolfi gümnaasiumi professoritega. Nii annab nende lugemislaud ettekujutuse Tallinna tollasest akadeemilisest miljööst. Ent kuna 1684. aastal Toompea lagedaks põletanud tulekahjus hävis ka toomkooli vastne õppehoone ja ilmselt ka enamik selle raamatuid,³ pärinevad baltika kogusse jõudnud säilikud valdavalt Põhjasõja-järgsest ajast alkeemia eluõhtul XVIII sajandil, vähemal määral XVII sajandist, on siiski ka mõned üllitised eelnevast reformatsioonisajandist. Nii algab raamatuvaliku kronoloogia saksa teoloogi ja astroloogi Johannes Garcaeuse (1530–1574) sünnihoroskoopide koostamise õpetusega (1576, Basel), mis muide kuulus ka Isaac Newtoni lugemislauale, ent koos Šveitsi imearsti ja mineraloogi Leonhardt Thurneysseri „Magna Alchymia“ 1583. aasta trükiga jäävadki nad kahekesi esindama reformatsioonisajandi alkeemiapublikatsioone. Lutheri-aegse alkeemiamõtte näiteid on näitusel siiski veel, ent vaid järgmise sajandi uustrükkidena. Vähe eluloolist on teada Madalmaade alkeemikust Johan Isaac Hollandusest (1425 – ?; mõnedel andmetel kaks isikut, isa Johan ja poeg Isaac), kelle peateose hilisem ladinakeelne tõlge⁴ on näitusel väljas. Raamatu algsete saksakeelsete käsikirjade pedantsed protseduurilised juhised laboratoorse keemia eksperimentideks olevat vaimustanud ja harinud nii Paracelsust kui Robert Boyle’i. Paracelsus (1493–1541), kelle korraldatud revolutsiooni meditsiinis on võrreldud tema kaasaegse Martin Lutheri omaga kirikuelus, tervitab näitusekülastajat postuumselt ladina keelde tõlgitud viieköitelise koguteosega XVII sajandi algusest. Nagu Luther põletas Wittenbergis avalikult paavsti bullasid, pani Paracelsus Baseli ülikooli ees avalikult tule otsa Hippokratese, Galenose ja Avicenna teostele. Ikka selleks, et teha ruumi oma algainete prima tria (väävel, elavhõbe ja sool) teooriale ning nn iaotrokeemiale, mille liistude juurest jäi tänapäeva kemoteraapia, toksikoloogia ja homöopaatia manu kiviga visata. Või siis veidi rohkem. Ei puudu ka teine lugejalemmik, Strasbourgi trükkali Lazarus Zetzneri toimetatud monumentaalne „Theatrum Chemicum …“⁵ XVII sajandi esipoolelt, siiani kõige täielikum alkeemia antoloogia. See entsüklopeedilise haardega ettevõtmine tõi 30aastase sõja keerises 40 aasta kestel kuues köites ja mõnevõrra kaootilises koosluses Euroopa lugeja lauale teiste hulgas ka müütilise Hermes Trismegistuse, Plutarchose, Albert Suure ja Roger Baconile ning Aquino Thomasele omistatud teoreetilised alkeemiatekstid.

Alkeemia demokratiseerumine

Ent XVII sajand on siiski alkeemia demokratiseerumise sajand. Täheldatav on selle muteerumine teoreetilisest salateadusest praktiliseks ja avalikuks rakendusteaduseks, milles krüptiline sõnastus annab maad aina selgesõnalisematele juhistele, käsi- ja retseptiraamatutele. Ilmuvad täpsed, joonistega varustatud käsiraamatud kullavalamisahjude valmistamiseks, illustreeritud laboratoorsete vahendite loeteludega varustatud retseptikogumikud elueliksiiri pruulimiseks ja/või tarkade kivi valmistamiseks oma kodus. Eksperimentaalne laborikeemia ilmub oma esmakujus, et siis samm-sammult settida tänapäevaseks täppisteaduseks. Selle „tehnilise“ tarbekirjanduse uustrükkidega hellitab XVIII sajand hiljem ka oma lugejat. Ja vitriiniklaasi taga särab näiteid, mis kinnitavad, et kõrged alkeemilised sihid panid nagu muu seas aluse tänasele hüveühiskonnale. Nii meenutab näitus lugejale teiste seas XVII sajandi saksa-hollandi „imearsti“ ja alkeemikut Johann Rudolf Glauberit (1604–1670), kes aitas kaasa anorgaanilise keemia rajamisele ning leiutas muu hulgas ka nn glaubrisoola, mis praegugi apteekides müügil. Kolm traktaati on välja pandud Johann Joachim Becherilt (1635–1682), kelle mineraloogiaalased käsitlused pädevad ka täna, ent kelle flogistoniteooria(kaasautor õpilane Georg Ernst Stahl) ei elanud üle modernse teaduse sündi. Becher ise, seniajani tsiteeritud mineraloogias, suri aga veendumuses, et õigete vääriskivide olemasolu korral ei tohiks enese nähtamatuks muutmine kellelegi üle jõu käia. Tehnilise uudiskirjanduse illustratsioonide seas promeneerib athanor – pika tehnoloogilise ajaloo ja erilise ehitusega ahi (täpsemalt, selle arvukad erikujud), mis kujutas endast looduslike protsesside kiirendit harilike metallide väärindamiseks ning mõistagi ka kulla valmistamiseks.

Emake loodus nägi aastatuhandeid vaeva, et maapõues kulda „küpsetada“, aga alkeemiku ahi pidi selle töö ära tegema asjatundja enda silme all. Looduse loorberid jäid küll püüdmatuks, ent nagu muu seas pandi alus tänapäeva metallurgiale ja komposiitmetallide valule. Summa summarum, veelahe alkeemia ja modernse teaduse vahel ei ole selge kaldajoonega, pigem soine ja salapärane laguun, milles annavad tooni segunevad allhoovused, halli arvukad varjundid. Ka pole alkeemia ise ühtne pärand, selles leidub koolkondlikke skismasid (nt Galenos versus Paracelsus). Ent laias laastus on alkeemikute teoreetiline allikas taandatav kolmele aksioomile.

1. Võistlevaid koolkondi ühendab Empedoklesest lähtuv kaljukindel natuurfilosoofiline veendumus algelementide (tuli, vesi, õhk, maa) ja/või algaine (prima materia) olemasolus. Ka on iseloomulik siit järelduv – meelelise maailma mitmekesisus on vaid algelementide (pro algaine) eri olekute varieeruv koosmõju. Vältimatu näib järeldus, et iga aine võib muutuda igaks teiseks aineks, on nad ju põhimõttelist sama(de) algaine(te) eri­kujud.

2. Müütilise Hermes Trismegistose „Smaragdtahvel“ („Tabula Smaragdina“ u 200–800) teatab mõistu – mis on ülal, on ka all. Platoni dialoog „Timaios“ arendab aga lahtisema tekstiga sama teesi – maise ja taevase, mikro- ja makrokosmose lõimitusest, inimkehade ja planeetide vahel toimuva otsesest kokkukuuluvusest ja vastasmõjust. Ka siin pakuvad edasised järeldused end ise – maises kehas toimuv on miniatuurne peegeldus algelementide koosmõjust kosmoses ja ihu uurides saame mõndagi sedastada taevastes sfäärides ning maapõues toimuva algelementide igikestva heitluse kohta. Mahlakaid epigramme maiste ja kosmiliste afääride olemusliku ühtsuse kohta puistab näitusel Michael Maier (1568–1622), saksa alkeemik, arst, kelle „Symbola Aureae Mensae“ leiame näitusel ühest konvoluudist: „Nagu kukk vajab kana, vajab päike kuud“ jne.

3. Alkeemia kolmas aksioom on rakendusliku sisuga – kõiki metallimaake on võimalik muundada „paremaks“, kõiki tervisehädasid leevendada. Esimesel juhul olevat vaja teha sedasama, mida loodus teeb maakide sigitamisel maapõues, teisel juhul aga taastada algelementide tasakaal haigestunud organismis. „Alkeemik kõnnib looduse jalajälgedes,“ kinnitab saksa arst ja alkeemik Michael Maier (1568–1622), põlistades oma elukutset empiirilise loodusteadusena.

Veel valgustussajandi lävel otsis alkeemia laboratoorsete katsete toel meetodeid kulla loomiseks, elueliksiiri pruulimiseks ja alkeemiku hinge lunastamiseks. Ja kui teadusringkondades leviv skepsis kärpiski alkeemia unistuste tiibu, sõnastati selle eesmärke aina tagasihoidlikumalt. Näiteks nn spagüüriline (pro botaaniline/orgaaniline) alkeemia artikuleeris end aina enam herbaalmeditsiini mõisteis. Nii päädibki näituse üllitiste kronoloogia uuem ots saksa soost, ent ainsa naisalkeemiku (!) Dorothea Juliana Walchini (1657–1725) farmakoloogilise peateose⁶ uustrükiga, mis tõotab muu ihaldusväärse kraami seas ka retsepti „pikka ja lühikest teed universaal-tinktuurini“ … „(s)elgelt ja arusaadavalt lahtiseletatult“ – mõistagi surematuse saavutamiseks ja sealjuures koduste vahenditega. Alkeemia ise oli selleks ajaks juba valmis saanud, nii-öelda demokratiseerunud ja tiražeeritud innukamate lugejate rahvatarkuseks. Ent teisalt oli tema akadeemiline päike loojumas ning see avaldub ka meieni jõudnud VIII sajandi kirjanduse iseloomus. Enamasti ongi tegu lugeja väljakujunenud lemmikutega, uustrükkidega Lääne-Euroopas populaarsuse saavutanud krestomaatilistest teostest ja antoloogiatest.

Mis on jäänud sõelale?

Juba XVII sajandi teaduslik revolutsioon ja Robert Boyle ei pidanud paljuks sapiseid märkusi paratselsuslaste „vulgaarsete“ katsete kohta tohterdada inimese füsioloogilisi tervisehädasid väävli ja elavhõbeda manustamisega. Ent ambivalentsid jätkuvad. Boyle’i, Isaac Newtoni ja Antoine Lavoisier’ uurimused visandasid küll selgema piiri teadusloo ja modernse tõendusepõhise teaduse vahele, ent kaks esimest jäid surmani alkeemiliste ja natuurfilosoofiliste probleemiseadete mõjuvälja. Piir uusaegse eksperimentaalse alkeemia ja tänapäeva laborikeemia vahel jääbki sedastamata, see jookseb kiira-käära kahe suurvaimu tegemiste keskelt ning ootamatul kombel aitab piiritleda nn ebateaduse ja teaduse ühisosa. Boyle sõnastas uurimistöö põhjal termodünaamika seadused, ent mattis hulga energiat ka chrysopoeia’sse, maakeeli – kulla kunstlikku loomisse. Edutult. Õnn ei seiranud teda ka inimese eluea kunstlikul pikendamisel, põdurast tervisest aetud isikliku motivatsiooni kiuste. Avastamata jäid ka lihaliku ülestõusmise võimalused pärast surma. Küll aga võisid talle kosutust pakkuda kuulumine roosiristlaste hulka ja arvukad teoloogilised traktaadid, milles range empirism andis maad spekulatiivsetele jumalatõestustele. Newton, valgustusliku ratsionalismi au ja südametunnistus, on osutunud kakssada aastat pärast surma ilmavalgusse triivinud isikliku arhiivi põhjal elupõliseks alkeemikuks „looduse salajase tule“, „filosoofide veini“, „raevuka draakoni“, „rohelise lõvi“ jms otsingul, mis aidanuks metallimaake kullaks ja teda ennast surematuks õilistada. Eeskätt Newtoni optika osutus, nii loeme, alkeemilise probleemiseade siirdeks valguskiirte murdumise teooriasse.⁷ Valgustussajand tõi alkeemia langemise teaduste kuninga troonilt, ent tõi ka tibudeloenduse: palju jäi sõelale, kultuurimällu ja rakenduslike loodusteaduste töölauale. Ahjaa, 1941. aastal saatis ka krüsopoeetikuid edu – tuumareaktoris õnnestus elavhõbedat nii kaua neutronitega pommitada, kuni moodustusid kulla isotoobid. Mida oligi tarvis tõestada, inimkonna himud ei ole vahepeal suurt muutunud. Ainult isu on kasvanud.

1 Stanton J. Linden, The Alchemy Reader: From Hermes Trismegistus to Isaac Newton. Cambridge University Press 2003, lk 2–4.

2 Originaali tiitel: Utriusque Cosmi Maioris scilicet et Minoris Metaphysica, Physica Atque Technica Historia : In duo Volumina secundum Cosmi differentiam diuisa. Tomus Primus, De Macrocosmi Historia in duos tractatus diuisa. Tractatus Primus, De Macrocosmi structurae, … / Avthore Roberto Flud alias de Fluctibus, Armigero, & in Medicina Doctore Oxoniensi. Oppenhemii 1617-1618.

3 Lähemalt: Kaja Kiisel, Tallinna Toomkooli raamatukogu. Rmt-s Vana Tallinn XI(XV). Estopol, Tallinn 2001, lk 51–56.

4 Originaali tiitel: Magistri Ioannis Isaaci Hollandi, Viri In Philosophia, potissimum verò in Chymia celeberrimi, Opera Mineralia, siue de Lapide Philosophico, omnia, duobus libris comprehensa. Middleburg 1600.

5 Originaali tiitel: Theatrum Chemicum, Praecipuos Selectorum Auctorum Tractatus De Chemiae Et Lapidis Philosophici Antiquitate, veritate, iure, praestantia, & operationibus, continens : In gratiam Verae Chemiae, & medicinae Chemicae studiosorum … congestum, & in Sex partes seu volumina digestum ; Singulis Voluminibus, Suo Auctorum Et Librorum Catalogo Primis pagellis; rerum vero & verborum Indice postremis annexo. Argentorati 1601–1661.

6 Dorothea Juliana Walchin, 1763, Das Mineralische Gluten, Doppelter Schlangen-Stab, Mercurius Philosophorum, Langer und kurtzer Weg zur Universal-Tinctur / Deutlich und klaerlich entdecket und angewiesen durch D. I. W. von Weimar aus Thueringen. Frankfurt, Leipzig 1763.

7 Lähemalt värskes uurimuses: William R. Newman, Newton the Alchemist: Science, Enigma, and the Quest for Nature’s Secret Fire. Princeton University Press 2019.