Eelmise aasta lõpust peale on Eesti kinolevis samm-sammult taandutud tinglikust kokkuleppest Vene filme mitte välja tuua. Ükski juhtum eraldiseisvana justkui ei anna põhjust muretsemiseks, aga film on üks võimas mõjutusvahend ja seetõttu tuleb siiski veenduda, et me rõõmsa konna kombel ei arvaks, et küll on mõnus soe vann.
Kui 11. novembril 2022 tõi levifirma Bestfilm välja Kirill Serebrennikovi „Tšaikovski naise“, siis pareeriti otsust sellega, et Serebrennikov olevat dissident ja märter, kelle Nõukogude, vabandust, Vene võimud on koduaresti pistnud (kuigi kuulda on ka olnud, et põhjus oli hoopis isiklik, mitte poliitiline ega majanduslik) ja et film pole valminud Vene riigi raha eest (kuigi suursponsor oli Putini oligarh Roman Abramovitš). Kanaarilind siiski piiksatas, sest kuidagi liiga hästi sobitus see film Kremli narratiivi, kus kõrgkultuuri üritati mainepesu eesmärgil maailmas kasutada. Ega me ometi Tšaikovskit ära keelama hakka, me pole ju barbarid! Paraku on tankid ja baleriinid sama rubla kaks külge. Igaühe sisetunde küsimus, kui suur vahe siis ikkagi on, kas kirjutada „Vene“, „vene“ või lihtsalt „V“ – militaartehnika märgistusena.
Paar kuud hiljem, 2023. aasta jaanuaris tuli välja „Kapten Volkonogovi põgenemine“, mille sisemine vastuolu on parima absurditeatri tasemel – sügavalt Stalini (ja selgelt ülekantult ka Putini) režiimi kriitilist linateost on rahastanud Vene kultuuriministeerium ja filmi alguses uhkeldab kahe peaga kotkas. Seda imet, et selline film riigilt üldse raha sai, ei oska põhjendada ka tegijad ise ja pole mingit kahtlust, et see film on Z-maailma õõnestava loomuga, kuid tuleb ka tunnistada, et selle filmi väljatoomine lõi pretsedendi ja järgmist arutelu tuleb alustada juba nihkunud positsioonilt.
Märtsikuuks oleme jõudnud olukorda, kus Apollo kinokavast leiab täispika animafilmi „Potsataja“, mille linastamine tekitab küsimuse mitte ainult seetõttu, et tegemist on läbi ja lõhki Vene riigi projektiga, vaid ka seda, et Potsatajast on saanud Vene armee üks maskotte, mullu kasutati Ukrainas termobaarilist raketti „Tšeburaška“ ja armees on populaarsed Potsataja takjaembleemid kirjaga „Зачебурашим по самые апельсины“ – „Lükkame kuni apelsinideni“, mille ülekantud (ja üsna roppu) tähendust võib igaüks sõja kontekstis ise edasi mõelda.
Apollo esindaja sõnul linastatakse „Potsatajat“ vaid mõne korra Narvas, aga Tallinnas ja Riias otsustati kindlalt filmi mitte näidata. Kõigi kolme filmi esindajad kinnitavad, et piletituludest ja linastustasudest ühtki kopikat Moskoovia kassasse tagasi ei tiksunud, ükski kolmest juhtumist ei ületa mõttelist õige ja vale piiri, küll aga kompab seda ühel või teisel moel. Arveldada saab rahas ja publikus, aga raskem on mõõta ideoloogilist territooriumi meie peades, sest selle nähtamatu rindejoone nihkumisest saame aimu alles pärast, tõdedes tagantjärele, et seis on muutunud. Arusaadav, et me ei saa end täiesti lahti ühendada naaberkultuurist, millega me nii tihedalt seotud oleme olnud, aga igal piiril tuleb silm peal hoida, nii ka sellel.