„Minu lapsepõlve soundtrack’iks oli eesti kaasaegne muusika, isa klaverimäng kõrvaltoast. Selle taustal veetsin pikki tunde meie kaheksanda korruse korteri aknast alla Õismäele vaadates. Õismäe maastik oli täis eksistentsiaalset kurbust, üksindust ja lootust. Inimesed all tundusid ühest küljest haprad ja teisest küljest nii enesestmõistetavad ja vaidlustamatud. Tundsin nende pärast tõsist hirmu.  Kogemus, et igapäevane elu võib päev-päeva järel jätkuda, tuli pikkamööda. Video kujutab endast vaikset ja seletamatut maailmalõppu linnajaos, kus ülevust eriti ei ole.“

Kangro postapokalüptilise projekti tegevus toimub wannabe elitaarses linnaosas Õismäel. Nii nagu ka Kirke Kangro eelpool kirjeldab, saabub maailmalõpp linnajakku, kus mitte kunagi mitte midagi ei juhtu, suhteliselt märkamatult. Mitte midagi ei muutu, tühjad elaniketa tänavad asenduvad veel tühjematega. Vaikus asendub vaikusega. Keskklassi keskpärases linnaosas saabub maailmalõpp ilma, et see kellelegi korda läheks või et sellest midagi märkimisväärset sõltuks. Eksistentsi muutumine ja lõpp Õismäel ei too enesega kaasa pateetikat ega tuntavat tühikut.

Näitus jääb avatuks kuni 14. septembrini 2009.

Näituse heli Raimo Kangro.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.