1 aasta tagasi läksid sa ära
2 erinevalt paljudest läinutest
3 oled sa ikka minuga
4 me vahel pole hõõrumist
5 pettumist või solvumist-
6 surkimist: no sa pold
7 eladeski siuke – aga ikkagi
8 oli su minek nii lõplik et
9 võtsid mingi jupi must
10 sinna kaasa kuhu sa läksid
11 mingis mõttes olen ma juba
12 nõnda kohal – jalg on üle
13 tolle jõe – olen kahe ilma
14 asukas pooleldi sinuga ja
15 veidike veel tolles ilmas
16 kus – nagu ikka – ei
17 kärbsepesagi kuni ma ise just
18 tolleks kärbsepesaks
19 universumi ja elu keskmeks
20 ei muutu: vohavaks eluks
21 tõeliseks surmaks
22 mil mu teinegi jalg
23 enam siinpoolset kallast ei puutu

Leidub baas- või tüvikujundeid, mis on kultuurilooliselt sedavõrd tiined ja eesti luuleski ajapikku kodunenud, et piisab ühe sõna mainimisest ja kohemaid avaneb rikkalik tekstivõrgustik, kangastub kogu kirjandusvool, maailmatunnetus, eluhoog. Kui luuletuse pealkiri kätkeb sõna „raibe“, pole tarvis pikalt pead murda – juba ongi kohal Baudelaire’i „Raibe“: lõõskav suvepäev, inetuse esteetika, iiveldus ja grotesk, maanteekäänak, kihavad kärbsed, kivi taga luurav peni. Tosin katrääni, mis jõuavad minevikust aegamisi tulevikku, keha ajalikkuse ning armastatu ja armastuse igikestvuseni. Või meenuvad Talviku „Laip rannal“ ja risti-põiki sõeluvad kärbsed?

Eelmises suitsunurgas sai muidugi väidetud, et Kristjan Haljak on paljuski kaaperdanud laia intertekstuaalse teksti­korpuse, mis seostub dekadentsi, sümbolismi, modernsusega jne. Kohtad luuletuses viiteid Baudelaire’ile – küllap on siin mängus Haljaku kurikaval käsi. Nagu näha, päris nõnda mustvalge asi muidugi pole. Eks ringle ju ka fin de siècle’i krestomaatilised värsid ikka ja jälle teistegi eesti poeetide loomingus, küll kohtab siin-seal raipeidki maanteekäänakul. Ja seda juba aastast 1909, kui Johannes Aavik tutvustas eesti lugejatele Baudelaire’i just sellesama luuletusega. Või juba aastast 1905, kui Noor-Eesti I albumis ilmus Baudelaire’i loomingu esimene eestindus.

Kui Haljaku puhul on enamasti konkreetsest intertekstist olulisem avaram tekstuaalne võrgustik, selle üldine iseloom, siis vaadeldavas Jürgen Rooste luuletuses on pealkirjaga loodud selge suhe hõlpsasti määratletava tekstiga. Sellest annab tunnistust kas või pealkirja sõnastus – on ju prantsuse keeles kasutatud umbmäärast artiklit („Une charogne“). Nüüd osutatakse, et algupärasele raipele ja sellest võrsunud raibetele on umbmäärasena lisandunud veel üks eksemplar.

Mida teeb aga raibe Rooste luuletuses ja kuidasmoodi ta mõjub, on võrdlemisi keeruline öelda. Asi on selles, et „Veel üks raibe“ on eri tähendus­tasanditest tulvil, kätkeb sedavõrd palju määratlematusi, ambivalentsusi, et pidevalt hakkavad eri tähendused esile kerkima ja siis omakorda tuhmuma. See on „nagu visandlik, umbkaudne joonterägu / eskiisiks jäänud kunstiteos“, kui Baudelaire’i kah nõksa tsiteerida.

Lõppeks jääb näiteks lahtiseks, kas tegu on puhtakujulise armastus­luuletusega, kus pöördutakse armastatu poole, kes a) on mina juurest ära läinud või b) meie hulgast jäädavalt lahkunud, või on tegu hoopis pöördumisega isa poole, millele osutab ka tsükli pealkiri („Isa sõjalaul“) ja millele annavad tuge nii mõnedki varasemad luuletused sessamas luuletuskogus (eriti kaks luuletust tsüklis „Igavene isadepäev“). Samavõrd jääb lahtiseks raipekujund. Kas tegu on siin baudelaire’iliku kujundiloomega, kus raibe sümboliseerib muu hulgas kaduvat kesta, ussidele järada, mis aga armastuses jääb tallele, kestma. Või on raipena käsitletud hoopis lausujat ennast, kes on suuga teinud suure linna, käega ei kärbse­pesagi? Lahtiseks jääb seegi, mil moel on omavahel seotud vohav elu ja tõeline surm, sest need kaks on justkui samaväärsed ja üheskoos, aga alles siis, kui aset on leidnud lausuja moondumine olematuks kärbsepesaks, kui lausuja teinegi jalg on ületanud Styxi jõe.

Rooste luuletuse tähenduskihistused sõltuvad paljuski sellest, kuidas lugeja kujutleb või aimab, kes on luuletuse „sina“. Nagu lüürikale omase apostroofi puhul ikka, on pöördumine kolmesuunaline: pöördutakse ühtaegu nii iseenda, lugeja kui ka lüürilise sina poole. Luuletus algab, nagu algavad tuhanded teisedki armastusluuletused. Esimeste värsiridadega (read 1–3) joonistub välja traditsiooniline romantiline adressaat, kelle poole pöördutakse vastust ootamata. Kõigepealt antakse teada, et sina on ära läinud (rida 1), mille järel tuuakse tema olemasolemine, tema varasem suhe lausujaga olevikku: sa oled küll lahkunud, aga sellest hoolimata oled olemas, oled praegu, oled siinsamas mingil vaimlisel tasandil (read 2 ja 3). Ühesõnaga, Rooste luules on olulisel kohal apostroof, mis põhimõtteliselt toimib nagu eitusjaatus (litootes): igasugune eitus on siin pigem jaatus, mitteolemise mainimine kutsub ellu. Nagu lüürikas ikka on apostroof suuresti litootese erijuhtum.

Huvitav on seejuures, et lüürilist sina eristatakse küll teistest lahkujatest, aga mitte absoluutselt: neid, kes on läinud, on ju teisigi, aga paljud neist ei ole – seega mõned siiski on – lausuja olemust sedavõrd mõjutanud. Teisisõnu, lüüriline sina on küll eriline, aga mitte unikaalne. Esimest ja teist värsirida võib lugeda aga ka vastandväljendusena, sõltuvalt, kuidas mõista teist värsirida. Kas „erinevalt paljudest läinutest“ viitab sellele, et paljud lahkunud ei mõjuta enam lausujat märkimisväärselt, või sellele, et „sina“ on küll läinud, aga erinevalt teistest ei ole „sina“ sellest hoolimata läinud?

Pöördumine kehtestab ühtlasi lahkunu olemasolu ja edasi käsitletaksegi mina-sina suhet olevikuvormis, suhet, mis on küll lõppenud (s.t teisenenud), aga on ikkagi mingis mõttes alles (read 4–6). Järgneb järjekordne ambivalentsus, mille kaudu igatseva meeleheitelauluna mõjuv luuletuse algus seotakse esimest korda surma temaatikaga: „no sa pold / eladeski siuke“ kätkeb kahte tähendust. Ühelt poolt ei olnud lüüriline sina iialgi, s.t mitte kunagi selline, kes oleks tekitanud hõõrumisi, solvunuks või kes surgiks pidevalt mingi tilulilu kallal. Teiselt poolt võib neid ridu lugeda ka nõnda, et lüüriline sina ei olnud siuke ajal, mil ta veel elas. Ka ridades 8–10 pole täpselt selge, kas jutt on lüürilise sina lahkumisest mõnda teise piirkonda, kellegi teise juurde või osutatakse surmale.

Igatahes on sinu lahkumine midagi surmalähedast, see on lõplik. Luuletuse olemasolu tingimuseks võib pidada aga asjaolu, et lõplikkust hakatakse ühtaegu võimendama ja leevendama – lahkumine oli „nii lõplik“. Nii et oleks justkui selge, et lõplikkus on surm, ent lõplikkustele antakse võrdlusastmeid. Loogikas ei saaks lõplikkust skalaarsele teljele asetada, aga lüürikas kui sisekaemuslikus žanris on see jällegi mõeldav, ehk isegi ainuvõimalik. Mõni lõpp on lõplikum kui teine. Lõplikkuse markeerimisele eelneb aga võte, mida võiks naljaviluks nimetada kvaasianakoluudiks: siin on loodud peaaegu vastuoluline, ühildamatu seos. Mina-sina suhe on olnud vaat et täiuslik: sina ei olnud siukene, „aga ikkagi“ oli lahkumine „nii lõplik“.

Taas rõhutatakse mina-sina suhte olemuslikkust, osutades, et sina lahkumine viis endaga kaasa ka osakese minast. Aga missuguse, seda ei ole võimalik öelda, see on lihtsalt „mingi“ osa. Kui adressaat on näiteks isa, võime laskuda eugeenikasse, kui adressaat on armsam, võime astuda sammukese hullumeelsusse.

Ambivalentsused üha jätkuvad. Varasemale tuginedes hakatakse mina-sina suhet edasi arendama, aga nüüd juba minapositsiooni kaudu. Kuivõrd suhe sinaga on jätnud olemusliku jälje, siis „mingis mõttes“ on ka mina seal, kus paikneb sina, aga jääb selgusetuks, kas mina on kohale jõudnud niimoodi (nõnda) või niivõrd (nõnda). Ühesõnaga, sõnad nagu „eladeski“ ja „nõnda“ on mitmetähenduslikud, mida kehtestavad roostelikud idiomaatilised väljendid ja keeleregistrite vaheldumine: pöördumine leiab aset vaheldumisi lüürilis-pateetilises kõrgstiilis ja kõnekeelt imiteerivas registris (nt „no sa pold“).

Nii nagu peaaegu kõikides filmides või ka lühiproosas leiab täpselt keskel aset pööre, mida Rooste luuletuses motiveeritakse ka visuaalselt. Mõttekriipsude vahel paiknev kiil „jalg on üle / tolle jõe“ on semantiliselt laetud siirdega kaheks löödud. Alates 13. värsireast konkretiseerub Styxi jõe kujundi kaudu ka teispoolsus. Mina-sina suhte iseloom tingib mina positsiooni vahepealsuse: ta on ühtaegu nii siin kui ka seal. Lausuja paigutab end piirile, mis siiski saab õige pea ületatud, kuivõrd teispoolsusse jõudmiseni on vaid „veidike veel“: mina on ühe jalaga hauas ja õige pea sinna asetamas ka teist jalga just lüürilise sina lahkumise tõttu. Kui luuletuse alguses mainiti ka teisi lahkujaid, siis nüüd tekib küsimus ka nende kohta. Kas nemad on surnud või pöördunud lihtsalt teisale? Viimane näikse järelduvat 8. ja 9. reast: sina võtsid minust jupi kaasa, sest su minek oli „nii“ lõplik, sa läksid üle tolle jõe. Näib, et tüki (nt ühe jala) saab kaasa ainult see, kes läheb nii lõplikult.

Kui luuletuse alguses pöörduti sina poole, keskmes oli sina ning mina-sina suhe, siis lõpus on olulisemal kohal juba mina, lausuja olemus ja moondumine. Paljuski sarnaneb kompositsioon Baudelaire’i „Raipe“ omaga, jõutakse samuti ajaüleste võimalikkuste registreerimiseni. Kõigepealt on Rooste määratlenud luuletuses siinpoolsuse: ellipsi kaudu on antud mõista, et siin (õieti „tolles ilmas“, mis asub „tolle jõe“ ääres ja kus võib muutuda „tolleks kärbse­pesaks“) tehakse või mina teen suuri sõnu, aga käega ei kärbsepesagi. Kõnekäändu hakatakse seejärel kujustama. Postuleeritakse tingimus, kuidas ka lausujast võiks saada veel üks raibe, kuidas lausuja võiks muutuda tühjuseks, muutuda ka nii lõplikuks, et varasem lõplikkus/lahkumine tühistuks. See võib aset leida üksnes juhul (ja väga tinglikult, ses pole midagi kindlat), kui lausuja ise teiseneb, moondub kärbsepesaks, mis võib avalduda – ja tõepoolest, miks ka mitte – näiteks raipe kohal tiirleva parvena. Aga mis on kärbsepesa? Antud juhul midagi, mida ei ole olemas, mida ei saagi olemas olla, mida ei olegi kunagi tehtud. See (või sinu) olematus ongi ju universumi kese, mille poole püüelda. Niisiis, luuletuse/pöördumise vältel mina-sina suhe ei muutu, küll aga pakutakse välja võimalus selle teisenemiseks, mis võib realiseeruda vaid lausuja olemuse teisenemise, lausuja tühistumise kaudu. Sellisena on tegu puhta elu ehk tõelise surmaga, mis tähendab, et mina ja sina on saanud luuletuse lõpuks tinglikult, potentsiaalselt tervikuna kokku.

Arvestades Rooste jõulist poeedi­figuuri, võib mõni kurjem hääl nüüd ju hüüda: jälle songib see Rooste ikka ja ainult omaenda tähelepanuväärses isikus. Aga miks ta ei peaks? On ju see kooskõlas baudelaire’iliku vaimulaadiga, mis poeesias toob olemasolevad suhted, kommunikatsioonipuntrad ja läbikukkumised, haigetsaamised, kannatused kõige sügavamalt nähtavale ennekõike just enesekeskselt. Baudelaire’i „Raibe“ on Rooste tekstile tarvilik taustsüsteem, aga seosed kahe luuletuse vahel on siiski minimaalsed. Näib pigem, et Rooste jätkab sealt, kus Baudelaire pooleli jäi: ta visandab „Raipe“ tulevikku suunatud ajatu tõdemuse enesekaemusliku versiooni. Mulle tundub, et sestap sobib kõrvutamiseks Aaviku dekadentlikus vaimus tõlkest enamgi August Sanga aastast 1967 pärit eestindus, mis seab esiplaanile romantilisema lähenemisviisi, armastuse ja surematuse.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia pälvinud luuleraamat „Loimurite laul“ kätkeb mitmeid eri tonaalsuse ja registritega tsükleid, mistõttu on „Veel üks raibe“ terviku kontekstis võrdlemisi erandlik. Siin näiteks ei ole esiplaanil Rooste – ja ilmselt kogu eesti nüüdisluule – vahest keskne võte anafoor. Küll aga kerkivad esile mitmed teised läbivad iseloomujooned: apostroof, litootes, kuhjamine ja kordused, keelekihtide vaheldumine ja raputamine, targu esile kerkiv rütmiline korrastatus ja selle hajumine, eri tüüpi ootamatud riimilahendused (kas või „ei muutu“ ja „ei puutu“) jne. Luulekogus leidub igatahes mitmeid tugevaid tekste, ehkki lausa aastapreemiat ei oleks ma ise sellele raamatule andnud. Aga see selleks. Žürii otsusega pole enamasti mõtet vaielda, eks otsustajad teevad oma vastutusrikast tööd ikka parima äranägemise järgi. Mõned luuleauhinna kandidaadid tunduvad aga tõtt-öelda küll mõistetamatud. Tõnis Vilu, Janika Läänemetsa, Taavi Eelmaad, Sanna Kartaud jt nende seas ei ole, küll aga on pälvinud nominatsiooni Mölder ja Wimberg. No kamoon …