Mängufilm „Viimane vahipost“ („Last Sentinel“, Eesti-Suurbritannia-Saksamaa 2023, 112 min), režissöör Tanel Toom, stsenarist Malachi Smyth, operaator Mart Ratassepp, helilooja Gert Wilden jr. Osades Kate Bosworth, Thomas Kretschmann, Lucien Laviscount, Martin McCann jt.

Tanel Toom peab leppima ühe tõsiasjaga: ta võib teha ükspuha mis imevigureid ja maailma parimaid filme, aga teda jäädakse ikka mäletama „Tõe ja õiguse“ (2019) lavastajana. Rahvuskangelastest filmitegijaid meil palju ei ole ja kuigi ühest küljest kulub igale valdkonnale ära mõni heeros, kellele rahvas jäägitult pöialt hoiab, siis teisalt surub selline staatus looja vägivaldselt nurka. Kuidas edasi minna? Kõik need sajad tuhanded „Tõe ja õiguse“ vaatajad jälgivad kullipilgul, mida Tanel Toom järgmiseks teeb, tal on justkui vastutus ja kohustus neid mitte alt vedada.

Tegelikult polekski vaja Tanel Toomil enam midagi tõestada: tema elutöö filmitegijana on tehtud, justkui ei peagi enam pingutama, võiks jääda loorberitele puhkama nagu olümpiakulla koju toonud tippsportlane, sest edaspidi oled nüüd ja alati olümpiavõitja, edaspidi oled nüüd ja alati „Tõe ja õiguse“ režissöör.

Õnneks ei ole ta lasknud end sellest positsioonist kuigivõrd mõjutada. Pigem on värske ulmetriller „Viimane vahipost“ trotslik katse see ebavajalik ballast endalt maha raputada, sest juba paberil on näha, et suurt osa vaatajatest veetakse selle filmiga lootusetult (või isegi sihikindlalt!) alt. Pole siin eesti meelt ega eesti keelt, ei näe meie soid-rabasid ega armastatud näitlejaid. Mingid võõrad näitlejad tegelevad täiesti võõraste asjadega. Tanel! Mida sa teed? Pidid ju eesti mees olema!

Aga leppides teadmisega, et kodumaal kirtsutab enamik vaatajad nii või teisiti nina, siis võib ju täiesti vabalt võtta? Just nimelt seda ongi Tanel Toom teinud: „Viimane vahipost“ on häbitult lihtsakoeline, ent suure südamega žanrifilm, mis ei ürita end hetkekski võõraste sulgedega ehtida ega suuremaks mängida. See aga ei tähenda, et Toom oleks ohjadest lahti lasknud ja lubanud filmil omasoodu kulgeda, kaugeltki mitte. Pigem on see omamoodi eksperiment, kuidas tuua üks kammerlik ja funktsionaalne põnevuslugu vaatajate ette nii, et sellest ei saaks lihtsalt üks tilk näotute žanrifilmide meres.

Kammerlikkus töötab filmi kasuks. Pealtnäha kõlab „Viimane vahipost“ tõesti kui iga teine Netflixi säästutriller, mille sarnaseid voogedastushiid kilodekaupa toodab: neli tegelast, väike piiratud keskkond ja kompaktne ulmelugu – seega võimalus lihtsate ja odavate vahenditega rahval meelt lahutada. Nendes raamides on ka umbes miljon võimalust ebaõnnestumiseks alates igavast skemaatilisest kammerteatrist kuni välkuva montaažiga B-filmiliku segapudruni, Tanel Toom aga aimas neid ohte juba targu ette. Õigemini jääb isegi mulje, et 13 aastat, mis selle filmi valmimine lõpuks aega võttis, ongi kulunud suuresti selleks, et suunata projekt eemale suvalise žanrifilmi mudamülkast.

Pikk arendus võinuks muuta „Viimase vahiposti“ nahkseks ja elutuks, liialt läbikirjutatuks-toimetatuks, kuid pigem on Toom koos stsenarist Malachi Smythiga selle ajaga lihtsalt maha kriipsutanud ja visanud prügikasti kõik ebavajalikud ja tüütud lahendused, riisunud välja tühise mudru, mis filmi ülemäära koormaks. Alles on jäetud vaid puhas toorik, aga mitte steriiline, vaid omanäoline ja esteetiline, selgelt autori visioon, mitte lahjendatud popkornifilm. Žanrifilm, kus ulme ja põnevus ei ole mugavuspositsioon, vaid võimalus režissöörina oma piire kombata.

Kuigi tahaksin ehitada silla värske linaloo ja „Tõe ja õiguse“ vahel, siis on Toom filmitegijana selgelt otsa ringi pööranud ja kihutanud suunas, mida näitas tema tudengi-Oscariga pärjatud lühifilm „Pihtimus“^*. „Tõde ja õigus“ on hollywoodilik eepos, kus kõik on suurem ja võimsam ja vägevam, „Viimases vahipostis“ hakkavad aga mängima mikroskaalad: peenelt välja joonistatud pingpongitavad inimsuhted, silmale nähtamatu hiiliv ohutunne ning vaatajat ärevil hoidev klaustrofoobia. Seda kõike teeb Toom küllalt mittemidagiütlevates, omamoodi isegi nullkeskkondades, aga need külmad tööstusruumid ei peida endas vastuseid, vaid joonivad alla emotsioone, mida ta režissöörina õhutada soovib.

Või äkki tuleneb see kammerlikkus ühe rahvusvahelise ulmeloo jaoks pea olematust eelarvest? Muidugi võinuks mõne lisamiljoni eest heita siia peale pillavaid eriefekte ja joonistada valmis kõikvõimalikke ulmeilmu, ent „Viimane vahipost” on juba eos arendatud olema introspektiivne, seda lugu ei saaks rääkida ilma rõhutatud kainuse ja eluläheduseta. Lohutu kliimakatastroof, mille tõttu on kogu maailm mattunud vee alla, ei ole mingi kauge ja võimatu tulevikuvisioon, vaid painajalikult ajakajaline düstoopia, mis kinnitab meile üht: ka pärast maailma lõppu (sest maailm on filmis tõesti lõppenud, või vähemalt lõpule väga lähedal) jäävad inimesed täpselt samasugusteks debiilikuteks, mitte midagi ei muutu. Selle sõnumi kinnistamiseks peabki „Viimane vahipost“ olema tuttavlik ja tavaline, välk ja pauk juhiks tähelepanu eemale.

Loojutustuse meistriklass. Seda arvesse võttes polegi „Viimane vahipost“ klassikaline žanrifilm. Või noh, muidugi, žanr on seal olemas – Tanel Toom jutustab oma lugu trilleri reeglite järgi –, kuid tegu on ikkagi psühholoogilise draamaga, mis areneb lähitulevikus veidi võõrapärases maailmas. Samas keskkonnas, samade tegelaste ning paljuski sama loo raames võinuks ju teha ka igati tõhusa rapperi, neli peategelast annavad piisavalt ruumi selleks, et ükshaaval teineteist maha nottida ja karakterid skitseeritud lihtsuseni taandada, Tanel Toomi tegelaskujude kirjeldamiseks ei piisa aga mõnest tühisest märksõnast.

Neljal tegelasel, kes moodustavad filmi tuumiku, on igaühel omad head ja vead, lootused ja unistused, isekad saladused ja isetud voorused. Nad on kirjutatud jäägitult elavaks ning vaatajat aetakse filmi arenedes ka meelega segadusse. Kellele ma kaasa tundma pean? Kes on head, kes on pahad? „Viimase vahiposti“ võlu seisnebki loojutustuse meistriklassis, kus ootamatute käänete ja pööretega väntsutatakse vaataja pehmeks, väsitatakse ta ära, sest ei pakuta lihtsaid etteaimatavaid lahendusi, vaid kõige sügavamad saladused jäetaksegi mitme lukustatud ukse taha peitu. Toom näitab, et maailm pole praegugi mustvalge ja ega ta selles trööstitus tulevikumaailmas ka heast peast mustvalgemaks muutu.

Ärge saage valesti aru: „Viimane vahipost“ ei ole seejuures lämmatav ja lootusetu, vaid koorib tasapisi maha sappi ja rokka ning leiab sealt alt üles ka peidetud lootusekiire. Sama loo võinuks lõpetada ka pateetilise moraalilugemisega, kuid õnneks on Tanel Toom valinud elujaatavama suuna. Paljuski tänu sellele laiendab Toom ka julgelt oma filmi sihtgruppi: žanrifilmi publik saab siit kindlasti „kõhu täis“, aga kui maisema filmimaitsega „Tõe ja õiguse“ fännid saali satuvad, siis ei lahku nemadki ilmselt hapu näoga. Seega kardetud altvedamine ei saagi vist tõeks?

„Viimane vahipost“ on näide sellest, et pretensioonitu meelelahutus ei pea alati tähendama oma kunstilistest teesidest ja põhimõtetest loobumist. Osalt on aru saada, et Tanel Toomile ei olnud see film eesmärk omaette, vaid väljakutserohke tuleproov, justkui kinnitus talle endale, et suudab ka midagi sellist teha. Eesti filmi kohta ei ole see saavutus sugugi vähetähtis, sest ega meil naljalt varem võtta olnud ühtki sellist filmi, mille võib vabalt üle maailma kinolevisse saata ning seda ei pea maha müüma mitte eksootika pähe, vaid inimesed siin- ja sealpool ookeani tahaksid seda vaadata lihtsalt seepärast, et see on hea film. Ilma ühegi lisatingimuseta, lihtsalt hea film.

Julgust kaugemale vaadata ei kohta Eesti filmis liiga tihti, aga loodetavasti innustab „Viimane vahipost“ ka teisi filmitegijaid suuremalt unistama.

* „The Confession“, Tanel Toom, 2010.