Vastuse mõningale nõutusele, milleks meile täna 1945. aasta ja Okinawa, annavad juba näidendi esimesed stseenid, kui taipame, et ameeriklaste iha pärast sõda  jaapani talupoegadele jõuga demokraatiat õpetada sarnaneb eesmärgilt ja meetodilt vägagi selle „demokraatia kooliga”, mille oleme koos ameeriklastega avanud tänapäeva Iraagis ja Afganistanis. Külarahva võitlus sakeajamise õiguse eest aga veab vägisi paralleeli ka „hansaajamise lahinguga”, mida peetakse praegu meie oma valitsuses ja parlamendis. Näidend näitab kogukonnaidentiteedil  ja traditsioonil põhineva jaapani mõttelaadi totaalset erinevust individualismist ning edukultusele rajatud ameerikalikust maailmapildist. „Augustikuu teemaja” juhatab õnneks ka teed, kuidas erinevad mõttelaadid võivad jõuda vähemasti majandusedu kindlustavasse kooskõlla, juhul kui sissetungijad (vallutajad, okupandid) mõistavad jõu asemel ka teistsuguseid vahendeid kasutada ning loobuvad oma teadmiste ja eesmärkide  ainuõigeks pidamisest. Kui peenelt ja järjekindlalt saavutavad jaapanlased okupantidele naeratusega alludes tegelikult omaenese sihtide ja soovide teostumise, seda on Sneider ilmselt tõesti omal nahal korduvalt „valusalt” kogenud. Küllap oleks sellest õpetust võtta igal väikerahval, keda ikka ja jälle okupatsioon võib ähvardada. Ja tänapäeval ju mitte tingimata sõjaline, vaid hoopiski majanduslik allutamine – läbirääkimiste ja enampakkumiste teel, milles jaapanlased ju nii suured meistrid on.

Teine tugisammas, millele lisaks heale näidendile tugineb Roman Baskini lavastuse edu, on Marko Matvere valik peaossa. Oma kodurahva ja ameeriklaste vahemeest, elutarka ja kavalat jaapanlast Sakinit mängides näitab Matvere tõelist meistriklassi nii „ingliskeelse” kõne „jaapanipäraseks” kohandamisel, erinevaisse mängupartnereisse suhtumise  peenel nüansseerimisel, mängujuhina publikuga flirtimisel kui ka džiibiroolis lausa peadpööritavaid julgustükke sooritades. Matvere särab seekord sellise vaba ja enesestmõistetava enesekindlusega, mis jätab tema partnerite korralikud rollisooritused mõneti varju. Lavastuse teise peaosalise, peaaegu jaapanlaseks „ümber kasvava” kapten Fisbyna tuleb Margus Groznõi oma rolliga ju  igati kenasti toime, kuigi nii temalt kui eriti ameerikaliku puupäise enesekindluse sümbolit kujutava kolonel Purdy III rollis esinevalt Raivo Adlaselt võinuks lavastaja ehk mõnevõrra nüansirikkamat mängu taotleda. Sama kehtib ka neljanda lavastusse kaasatud kutselise näitleja, Viljandi kultuuriakadeemia äsja lõpetanud Mairi Jõe kohta, kelle loodud geiša on küll „nagu päris”, kuid jääb ometi liiga üheplaaniliseks.

Ühe näidendit  sisuliselt vedava rolli (kapten Mc Leani) on Baskin usaldanud Meremäe vallavanemale Peeter Sibulale. Amatööri kohta on sooritus kahtlemata väljapaistavalt hea, kuid mingist „ameerikaohvitserlikkusest” jääb Fisby ja McLeani dialoogides siiski vajaka ja kohati hakkab Groznõi-Sibula duett pisut EÜE isetegevust meenutama. Külarahvas on Vilde rahvateatri ning mitmete kohalike näiteringlaste esituses  aga lausa perfektselt jaapanlik. Hämmastav on seejuures iga tegelase juures saavutatud värvikas isikupära, mis toobki meieni just jaapani kogukonna erilisuse. Seda meie „külarahva” kujutatavat jaapani külarahvast nähes mõistame, et jaapanlaste edu ei põhine mitte ühetaolise ilmetu massi koostegutsemisel või ameeriklaste poolt jõuga peale surutud „enamusdemokraatial”, vaid aegade pikku ainuvõimalikuks kujunenud tugevate ja eredate isiksuste konsensuslikul ja seepärast efektiivsel toimimisel, mis on nii vastandlik eestlaste harjumuspärasele käitumisele ja poliitikategemisele. Oluline osa selles tulemuses on kindlasti Ann Lumiste kostüümidel ja grimmil. Ka kogu lavakujundus rekvisiitidest kuni Varbuse hobupostijaama ette lausa võluväel kerkiva jaapani teemajani on hästi läbi mõeldud ja kvaliteetselt teostatud. 

Õhtuse suvetaeva all on teatripubliku ootused-lootused kindlasti mõneti teistsugused kui talvisel teatrikülastajal. Selles mõttes on „Augustikuu teemaja” üsna ideaalilähedane suveteatri etendus. Saab naerda, kuid see naer pole tühine, sest mõte jõuab naeru kaudu täna meiegi jaoks oluliste asjadeni. Marko Matvere mängu nautides saab kaasa elada selle suve ühele paremale näitlejatööle ja kogu ansamblit vaadates rõõmu  tunda proffide ja amatööride koosmängus sündivale vastastikusele rutiini ületavale motivatsioonile, mis tõi uudse tendentsina meie suveteatris juba möödunud aastal mitmeid õnnestumisi kaasa. Varbusele rajatava maanteemuuseumi näol on loodud ka uus ja mitte ainult kaunis, vaid ka põnev etenduspaik. Seda kõike tunnustas autode rivi TartuVõru-vahelisel maalilisel vanal postiteel juba poolteist tundi enne etenduse algust. Jääb  soovida, et „Augustikuu teemaja” lavaelu jätkub ka tuleval suvel.