Ühesõnaga on tegu pigem tugigrupiga, nagu ta on määratlenud. Praeguseks ajaks on põlled varna riputatud ja tulemus on väljas Kunstihoones. Kui värskes On-grupi ajalehes on näituse kuraator Lylian Meister rõhutanud kunstnike usku professionaalsusse ja stiili, heasse maitsesse ja töösturite missiooni, siis minu meelest on grupeeringu kunstnikud pigem nagu sõnumitoojad või -levitajad, kes, püüdes oma töödega funktsionaalsusest taganeda, on seadnud esiplaanile materjali kaudu professionaalselt esitatud sõnumi. Arvestades seltskonna raskekahurväelikku olemust, iga üksiku kunstniku individuaalset jõudu nii loomingulises kui muus plaanis, on On-grupist rääkides vaja teada veidi ka selle koosluse tausta ja selles mõttes on igati õigustatud retrospektiivse aspekti ootused. Sellest, millega on tegu, liikmete kokkusaamisest ja nende individuaalsest tähendusest, on õnneks juttu näitusega kaasnenud lehe mitmes tekstis (Meister, Käesel, Liivrand, Elken), mis annab nooremale või meie tarbekunstiga vähem kursis publikule kindlama pinnase jalge alla.
Näitus vanast harjumusest, armastusest?
On-grupp on tuntud paarikümne aasta taguse, selgelt ja moodsalt mõtlevate ning ülejäänust eristuda soovivate tarbekunstnike võrdlemisi lõdvalt piiritletud rühmana, kelle järjekindlus tegutseda pole raugenud praegugi. Neist on saanud oma erialal edukad vee peal püsivad tegijad, kellele kokkusaamine pakub ilmset naudingut ja tegutsemisrõõmu. Mida on neil öelda? Eelkõige on neil ilmselt soov näidata, mil moel nad on ajaga muutunud. See, mida saab Kunstihoones vaadata, pole aga võrdlus ega muutus, vaid tänane päev. Hetkeks on kõik maha astunud argiselt tegevusväljalt ja mõelnud, mida soovivad nad täna ja praegu öelda teemal „aeg”.
Sümpaatne on soov ja viitsimine endale ise ülesanne püstitada ja mitte alluda kõrvaliste tahtele ega lasta end matta argimuredest. Heita kõrvalpilk ja suhestuda ajaga on ilmselt enamiku kunstnike olemuslik vajadus. Kui rääkida muutustest, siis on kindlasti kõigi onlaste vaated elule kui ka kõigele muule aja jooksul, kas või viimase viie aastaga (2004. aastal oli On-grupi viimane ühisnäitus) teisenenud, ent siiski on tegu kunstnikega, kelle käekiri eristub selgelt, on välja kujunenud. Nii näib aja jooksul olevat muutunud vähe, kuid sõnum on uus.
Lähenemised
Osalejad on lähenenud ajateemale eri küljest, nagu suurelt grupeeringult oodata võikski. Kokku moodustub veider sümbioos, milles segunevad isiklikud maailmad ja vaated. Kohati on see seotud argiste tunnetega (Erika Pedaku „Bürokraat”, Tiina Käeseli „Tõehetk I”, Ülle Rajasalu ja Viivi-Ann Keerdo „Jää on hakanud liikuma”, Pille Kivihalli „On elu”, Jüri Roosa „Post”). Muidugi on mitmel korral käsile võetud ka päevapoliitika (Tiina Käeseli „Tõehetk II ”), sambatemaatika (Ivo Lille „Sammas”) ja rahvuslikud suursündmused (Kerttu Vellerinna „Õllesummer”, „Laulupidu”). Samavõrra kõnekad on ka isiklikele tunnetele üles ehitatud tööd nagu vastutusrikkast argitööst hetkeks eemaldunud Signe Kivi „Mazzano aeg” ostutšekkidele visandatu hiiglaslikuks suurendamisega või Mari Pärtelpoja hõbeehteid konserveeriv töö „Moos”. Ülle Kõutsi ehted on fotosuurenduste ja pärisehetena ühel viiest Katrin Amose kujundatud arhitektoonist, Signe Kivi trükitud mustrid „Peegeldus” ja „Azzurro” meenutavad tema kunagisi hiiglaslikke trükikangaid, Milvi Thalheimi söövitustehnika („Kuldne aeg”) on autori kindel kaubamärk, Katrin Pere tunneb ära tema nõeluva autoritehnika („Ma lillesideme …”), Elna Kaasiku (osa tööst „Altar”) ja Ülle Raadiku (kihilised kangad „Seltskond”) kangaste ja Eve Koha selge klaasipinna („Pupill”) kaudu. Aja üle kõige laiemas või ka defineeritumas mõttes juurdlevad Ingrid Allik töös „On tsüklilise aja lõpp. On väljade aeg” ja Krista Laos mudelitest ja valemitest koosnevates kompositsioonides „Aeg I. Astronoomiline aeg” ja „Aeg II . Füüsikaline aeg”. Kui varem on rõhutatud On-grupi erilist usaldust kujundaja, sealhulgas näitusekujundaja vastu, siis seekord on mindud rahulikku teed. „Uskumatu, milline tühjus, kõledus … kohutav,” kirjutab üks näitusekülastaja. Minul oli seda seltskonda koos igati huvitav vaadata.
Just see vaba pind, tühi ruum, lasebki hõlpsamini väljapanekuga suhestuda, vaatajale on jäetud ruumi kaasa mõelda.
