Aga aastad läksid liiga kiiresti, nõnda et koos diktofoniga tagasi Pärnusse, Aksella Lutsu tagasihoidlikku ja hubasesse kodusse enam ei jõudnudki, ehkki kohtusime veel mitmel filmiüritusel Pärnus, Tallinnas ja Palamusel. Tuli 2005. aasta jaanuaritorm ja veeuputus. Siis juba ilmusid järelehüüded väärikale daamile, keda ajalehed tihti nimetasid „Eesti esimeseks filmidiivaks”. 10. oktoober 1905 ja 8. jaanuar 2005 jäävad piirdaatumiteks. Enne oma sajandat sünnipäeva kavandas Aksella Luts veel „hüpet” tagasi Brasiiliasse, mis oli tema kodumaa peaaegu 50 aastat. Sõit tuli hiljem ja teisti. 2005. aasta sügisel jõudis tagasitee lõpule, ja Aksella sängitati Theodori kõrvale São Lourenço kalmistule, Brasiiliamaa mulda. Raamatut Aksella Lutsu rännakutest ei ole seni ilmunud, ehkki on teada, et paar temast vähemalt poole elu jagu nooremat daami mõnd raamatut kavandasid. Tuttava Soome naisdokumentalisti Tuula Leinoneni filmi, mida ta aastaid Aksella Lutsust jäädvustas (muu hulgas salvestades ka 1932. aastal toimumata jäänud „Päikese laste” hilinenud esilinastust Helsingis 2002. aastal, seega aasta pärast allpool tulevat jutuajamist), ei ole tänini juhust olnud näha. Mark Soosaar on jäädvustanud Aksella käike ning kõnelusi palju aastaid. Võib-olla võiks hakata tasapisi midagi kokku koguma.
Täna, kui Palamusel tähistatakse Theodor Lutsu sünniaastapäeva (seekord 113.), on vahest paras hetk sellest mõelda ja küllap õige aeg ka mõni Aksella kõneldud jutukatkend üle lugeda. Alustasime tema meenutusest 1990. aasta augustis toimunud esimesest külastusest kunagisse kodulinna Tartusse. See toimus eksprompt, ilma ametliku loata, ja viis maailmaränduri n-ö lõvi koopasse, praegusse Tartu Kirjanduse Majja Vanemuise tn 19, kus Aksella ja Theodor Luts 1920. aastatel elasid ja mille õuel vändati 1927. aasta suvel õige mitu Vabadussõja filmi „Noored kotkad” olulist stseeni. 1990 – oli ikka üks väga kummaline aeg.
Aksella Luts: Esimest korda ma tulin Soome, soomlased palusid mind külla. Ma olin kuu aega seal. Ja kolm päeva sain luba tulla Eesti. Kuidagimoodi ma olen ju Eestit alati armastanud … Nüüd ma näen, et see elu on kuidagimoodi tühja jooksnud. Seda Eestit, mille eest ma olen vaeva näinud, seda ei ole ju enam. Ma ütlesin, et kui soomlased lähevad, siis ma lähen. Mark (Soosaar) siis õiendas need viisad. Ma olin väga hästi informeeritud kõigest, mis siin juhtus.
Jaak Lõhmus: Mis mälestus teil kodulinnast jäi?
Ma tahtsin isa hauale minna. Tema on küll mulk ja Mulgimaal on kah matusekoht olemas, aga tema sai maetud Äksi, kus oli juba ema poolt vanavanaema maetud. Ma ütlesin Margile, et ma tahaksin väga isa hauale minna. Kolm päeva oli mul luba ainult Tallinnas olla. Mark ütles: oh, lähme! Lauri (Tykkyläinen) ja Erkki olid kaasas, ja sõitsime. Sõitsime läbi Tartu. Ma ei tundnud Tartut äragi, nii ära lõhutud oli kõik. Mitte ühte kohta, kus ma (lapsena) elasin, ei olnud alles. Järsku sõitsime Aia tänavast üles. Ma vaatan: see üheksateist! Ma ütlesin: Mark, siin ma elasin ennem! Mark peatab kinni, ütleb: tahad näha, mis seal nüüd on? Ma ütlesin: ja muidugi, miks ei!? Lasksid mind autost välja, läksime trepist ülesse, mina koputan, keegi ei vasta. Mark ütleb: siin on kell, helista. Ma nägin küll, et sääl olid (sildid) kahel pool ust. Esiteks ma ei oleks millalgi vene keelt nii palju oskand, ja eesti keel on kah nii muutund ja ei hakandki neid lugema. Lõpuks siis, kui kella sai antud, tegi üks noormees lahti ja ütles: ne govarjat, ne govarjat!
No Mark siis seletas, et ta on siin eland ja tahaks nüüd näha ja…No see poiss tegi lahti ja ütles Margile siis, et teid ma ei saa sisse lasta kaameraga, ainult mina. Teate, siis hakkas kuidagimoodi …, see oli ju oma kodu ja ta oli nii päiksepaisteline. Nüüd oli mingi imelik süngus, ja seal on maja uks, mis väga raskelt kinni kukub. Siis, kui see kinni kukkus, kuidagimoodi mul käis niisugune imelik tunne. Ma hakkasin vaatama, et ei, see õige maja küll ei ole. Siis rääkisin kohe – otsisin oma viimase vene keele välja –, ja olin kole lõbus ja see poiss oli kah ja seletasin, kuidas meil oli kõik, tahtsin seda aeda näha, aga ta ütles, ei, aeda ei ole. Ja siis ütles, ma näitan teile, lähme siit koridorist.
Aga ma teadsin, et seal läks keldrisse uks, sest see oli mõisamaja ja liftiga tuli toit üles. Ma ütlesin, ei-ei, ma usun küll. Ma mõtlesin, jumal seda teab, parem ei lähe sinna. Vaatasin sinna saali ja küsin tema käest: ja mis siin nüüd on? Teate, ta jahmatas, ta arvas, et see on päris lolliks läind. Ta ütles: …julge olek. Ma ütlesin: ah, ai, see on küll tore, see mulle tõesti meeldib, nojah, aga ma hakkan siis nüüd minema. Ta ütles, ah, ärge minge veel. Ma ütlesin: aga ühte ma teile küll ütlen, need põrandad, just see, mida kah näha on, kui mina siin elasin, olid väga palju puhtamad. Vaadake, et te need ära puhastate! No hääd tervit, ma lähen siis nüüd, suur tänu! Naeratasime ja mina tulin siis sealt välja õnnelikuna. Ja siis see Erkki, see on kindrali poeg, tema võib-olla vaatas vähe nii ja ütles: „See nägu on küll õnnelik … Me mõtlesime, mis me siis teeme, kui sa ei tule välja”.
Nii et see oli siis see Tartu. Siis käsime veel isa haua pääl, viisime lillesid. Aga kõige ilusam, seda ma kirjutasin raekojas, oli, kui me istusime Lauri ja Erkkiga raekoja (ees) kivi ääre pääl tänaval, siis tuli üks poiss müüma … ma ei mäleta, mida ta müüs … ta ütles, rublasid ma ei taha, ainult mark – ta sai aru, et (oleme) Soomest. Lauri maksis markades. Pööras see poiss siis ringi ja ütles, oodake üks moment, mummo, oota üks moment. Mõlemad me ootasime. Siis tuli see poiss tagasi, ja tal oli bukett lillesid. Ta oli umbes kümneaastane see poiss. Andis mulle need lilled ja ütles, see on mummo’le. Teate, see oli nii ilus, ja raha ta selle eest ei võtnud. See oli kõige ilusam mälestus, mis mul see aeg jäi.
Siis läksite tagasi Soome, sealt jälle Brasiiliasse ja läks viis aastat, enne kui tulite uuesti Eestisse.
Ma mõtlesin nii, et neid eluaastaid on juba nii palju, et käiks kord veel Eestis ära. Mina olen tõesti moodne inimene selles suhtes, mina ei kleepu kuhugile. Ma võin väga armastada, aga minul ei ole raske ütelda, et ma reisin nüüd Soomest sinna, kas ma nüüd tulen tagasi või ei … Te võite igal pool kodu leida, kui te teda otsite. Ja kui te katsute sellest rahvast aru saada, kuhu te lähete, mitte nii, et ma lähen sinna ja ootan, et mind keegi õpetab või aitab. Brasiilia rahvas on väga kena rahvas, väga südamlik rahvas. Brasiilial on vist ainult üks sõda olnud, nad on väga rahulikud.
Aga kuidas juhtus, et jäitegi Eestisse?
Mul oli kolme kuu pääle viisa. Õetütar on võibolla see, kes kõige rohkem mõjutas. Ja sugulased, et nüüd kord kah saab kokku. Minul ei olnd ju kedagi, kes mind spetsiaalselt oleks Brasiilias ootand. Väga hääd brasiilia sõbrad – küll jah. Mind on väga paljud brasiilia perekonnad kutsund pääle Theodori surma nende juurde elama. Ja ma olen mitmel korral mõtlendgi seda, aga meie elu laad on siiski niivõrd teine, et mina oleks selle perekonna õnnetuks teinud, sest ma ei ole nende moodi, ja ma oleks ise kah olnud (õnnetu), sellepärast ma olen ka nende teiste rahvuste abielude vastu vähe. Sellepärast, et lõpuks tuleb siiski see vahe välja, ja üks pool kannatab. Ma mõtlesin veel see kevade, kui mul see jalg ei oleks haige olnud, ühe „hüppe” teha sinna, ja siis jälle tagasi. Nii kui see on … ma olen maailmakodanik, see ei ole vale.
Tagasipõikeks: mõni emotsioon noorusajast.
Kui tuli Eesti vabadus … mina jäin ikka kuidagimoodi Tõnissoni liinile. Tänapäevani. Isa oli mul suur idealist. Ma kasvasin ka selles vaimus, et ikka oma kodumaa ja
oma ja … Nii et need lõpuaastad enam väga ei istund, Pätsu aeg.
Seepärast tal tulid juba muudatused …, ma ei ole millalgi poliitikasse seganud, aga tundus mingisugune, ma ei tea. Siis oli see vapsi-aeg, terve rahvas hääletas vapside poolt, siis see vaikiv ajastu siiski mõjus vähekese rusuvalt. Aga niisugust lõppu, nagu ta tuli, ei oleks loomulikult keegi mõtlend. Niipalju kui mina meie eesti noorust tunnen, ja neid aastaid, siis ma nutan järele igat Eesti noort, see oli kuldne noorus! Ta oli kasvatatud isamaalane, midagi toredamat ei või ette kujutada. Ja see suri nagu üks lambakari! Mina olen ikka võitluses, mina olen ikka vastuhakkamise poolt. Lõpeb ta, kuidas lõpeb, ma ütlen nagu Poska, et sa ei sure nii, et ükskõik kes laseb su seljatagant maha. Ega ma ei süüdista kedagi, võib-olla ei oleks ka kuidagi teistmoodi saand, aga …
Te nägite oma silmaga nii Tartu kui Tallinna elu kuni 1930. aastateni
… Minule ei Tallinna vaim millalgi istund. Ei, ei, mulle on ikka Tartu vaim (lähem) tänapäevani, mina olen ikka tartlane. Minule ei meeldi see, kui eesmärk on raha. Mulle ei ole see terve eluaeg olnud eesmärgiks raha. Ja ma mõtlen, võib-olla sellepärast mind ongi Jumal nii aitand, ma ei ole kusagil nälga tundnud, mul ei ole olnud kadedust teiste vastu. Ma olen ikka Brasiilis ka väga ilusti elanud. Muidugi võõras maa ja võõras riik ja kõik nii edasi. Theodoril oli väga raske, mina olen painduvam. Minule brasiilia rahvas meeldib, nad on väga toredad inimesed, mul käisid nädal aega tagasi neli brasiillast külas, küll mul oli hää meel! Tartu ja Tallinn. Ma ei tunne nüüd Tartu vaimu. Mõni asi mulle päriselt ei sobi, näituseks ma kuulsin, et oli tahetud tervet (ülikooli) õppekava ingliskeele pääle üle viia. Mina olen selle vastu. Mina olen selle poolt, et oma keel peab jääma – õpi teine keel! Näiteks mina räägin saksa keelt tõesti hästi ja see on mind nii palju elus aitand, aitab praegugi, õpilased ostavad mul kaks korda nädalas söögi koju. Hästi peab rääkima! Õpi kümme keelt, aga oma eesti keel peab jääma! See on minu isiklik vaade. Mina räägin kaheksat keelt.
Viis aastat tihedat filmitööd koos abikaasaga Eestis
… See oli siiski väga huvitav. Need ained, mis said tehtud, olid ikka kõik isamaalised. Kas või see „Gaas! Gaas! Gaas!”, see oli ikka üks õpetlik film ja ta oli väga ilus see lennuväe osa. Ja need saared – see oli ju kultuur! Ruhnu saar oli ju nii imeilus, need tantsud seal kulpidega, see on õiges rütmis ja õieti tantsitud, nii et see on täitsa õige kultuurfilm. Ja Kihnus ta sai rohkem juhuslikult, kui Kaitseliit sinna välja sõitis, sõitsime kaasa ja sündis kah film. Ja „Päikese lapsed”, see oli küll puht tantsu pääl. Muidugi, raha oli ka vähe, aga kuidagimoodi sai ikka valmis. Ikkagi esimene Eesti helifilm, midagi ei ole ütelda. Theodor sai selle kaudu Soome. Theodor sai soomlastega väga hästi läbi, palju paremini kui eestlastega.
Theodor Lutsu esimesest filmist „Noored kotkad”, mille loomisel ka teie kaasa lõite, on küllalt palju räägitud ja kirjutatud. Meenutame esimest helifilmi „Päikese lapsed”, mis sai valmis 1932.
Mina ei tea, kellelt Theodor selle käsikirja sai. Aga et seal olid tantsud … mina olen alati tantsu väga armastand. Minu juures (tantsustuudios) töötas üks Theodori sugulane, Elsa Joala. Meie sättisime need tantsud. Ainult ühe jao sättis (Rahel) Olbrei. Ja ma ütlen tänapäeval, et need tantsud on hästi säetud. Liikumine oli maailmas kõige esimene asi. Selle kaudu väljendada oma rõõmud ja mured ja sellele vastavalt me tegime need tantsud. Näitleja pidi oskama hästi tantsida. Soovitati (Elfriede) Strobelit. Tema suvitas kusagil. Ja magas lakas, kui me sinna jõudsime. Theodor läks siis järgi ja ta tuli sinna laka ukse pääle, ja juuksed olid sassis, Theodor ütles: oi jumal, see on minu tantsijanna! Muidugi see joon (soome k juoni ’süžee’ – J. L.) on ju küllalt lapsik, ei ole midagi erilist. Aga ei võind kah midagi erilist teha, sest pidi ju ikka (arvestama) nende ressurssidega. Ja kui oleks pidand nende tantsu sättimise pääle maksma, see ei oleks väga odav olnud. Ta sai järelsünkroniseeritud. Siin läksid kõik näitlejad Soome, üks ülesvõte veel on olemas, kus meie näitlejad kõik läksid sinna, ja sünkroniseeriti järgi. Ei oleks mingit mõtet olnud teha ühte tummfilmi enam siin. Seda filmi ei ole Soomes näidatud, ja miks? Sellepärast, et (produtsent Erkki) Karu läks tülli tema järglasega, kes tuli – Risto Orko.
Räägime Theodor Lutsust.
Kui Theodor Soome läks, me elasime väga palju aastaid lahus. Me läksimegi lahku. Mitte et oleks kuidagi tülid, aga iga inimene elas oma elu, inimesed elavad ennast lahku. Pärast ma läksin Soome. Mina ei ole väga nende abielude poolt, aga muidugi hää, et sai uuesti abielluda, sest sõda tuli, siis on raske. Brasiili te ei saa sissegi, kui te ei ole abielus. Naine sinna üksi viisumit ei saa. Meie abielu on olnud rohkem ikka sõbralikuse pääl. Mis meid on alati ühendand, on film. Ka film on üks suur ala ja sinna mahub nii palju. Me saime väga hästi läbi. Meil oli ühes kohas kokkulepe. Theodor oli väga hästi kasvatatud inimene. Ma ütlesin, kui sa üks kord tuled nii joobnud kodu kui Oskar, siis ma annan sulle sõna – ja ta teadis, et ma pean –, ma võtan jalamaid asjad ja lähen minema. Mul lihtsalt see on vasta karva. Ta oli vaikse iseloomuga. Seltskonnas väga lõbus, väga armas. Iseenesest ta ei armastandki seltskonnas olla, tema armastas väga kodu. Kui ikka jälle uut elu alata, sääl on nii palju neid raskuseid ja probleeme, et ei olegi aega kakelda ega väikeste asjade pääle mõtelda.
Küsitlenud ja üles kirjutanud Jaak Lõhmus