Elupeegeldus on see sedavõrd, et näitab õrnahingeliste inimeste unistusi ja soovi vähemalt natukesekski argipäevast põgeneda ja kostitada end millegi südantsoojendavaga. Ma usun, et romantiliste komöödiate publiku seas on ka mitmeid mehi, sealjuures selliseid, kes vaatavad neid filme vastumeelsuseta. Ega need filmid ju ka täielik ajaraisk pole, algajamad kosilased saavad teada, millega naisi meelitada ja mille peale daamid vihastada võivad. Nendest filmidest võib hankida teavet, kuidas ja millal peab naise ees vabandama, saab teada, kuidas ära tunda, et nüüd on (tahtmatult) solvang lendu läinud. Muidugi saaks paadunud intellektuaal seda kõike ka raamatutest, kuid ilmselt on valutum vaadata romantilist komöödiat kui neelata kuhjade kaupa armuromaane või eneseabiõpikuid. Pealegi saab romantilist komöödiat vaadata kahekesi. Ja mees, kes on valmis koos naisega seda tegema, teenib suure tõenäosusega daamilt mitu plusspunkti (kui daam just pole padufeminist, sellisel juhul käivad talle romantilises komöödias esitatud stereotüübid lihtsalt närvidele, äärmisel juhul ajavad marru).
Romantilise komöödia sihiks on seega armastus. Nendes filmides tuleb enamasti välja see, et olgu peategelane kui tahes karm, tundetu, külm, julm, hirmuäratav jms, sügaval sisimas vajab ta vaid armastuse puudutust, et temast saaks õnnelik, soe ja teistele meeldiv inimene. Selleks, et kalgi südameni jõuda, on vaja õiget inimest või suurt juhust, parem kui mõlemat korraga. „Ettepanek” on klassikaline romantiline komöödia, mille stereotüüpsusele pole midagi ette heita. Kui sa just pole romantikafoobik, siis on see film täiesti pädev näide, missugune on üks korralik Hollywoodi romantiline komöödia. Alustame endale juba nime teinud staaridest: peaosades on Ryan Reynolds ja Sandra Bullock, kes kuulub küll nende näitlejataride hulka, kes mõjub mulle personaalselt vägagi häirivalt, tekitades minus kihku kurjalt sülge pritsida.
Kuid end talitsedes pean ütlema, et selles filmis on ta oma ülesannete kõrgusel ning näeb oma vanuse kohta selles linateoses kaunis, veetlev ja sädelev välja. Vanus on talle kasuks tulnud. Tema ekraanipartneriks on moosinägu Ryan Reynolds, kes on Bullockist 12 aastat noorem, kuid õnneks ei hakata filmis lahkama vanusevahe probleeme, vaid keskendutakse ühe konkreetse nädala sündmustele, põikamata liialt kindlalt rajalt kõrvale, ja see on filmi pluss. Bullocki tegelane Margaret Tate on suuremat sorti kirjastuses keskmist sorti boss. Ta on kardetud ülemus, kes varjab oma karuse kesta taga kurba minevikku: tema vanemad said autoõnnetuses surma, kui neiu oli õrnas puberteedieas. Õnneks mainitakse seda fakti vaid möödaminnes, filmis ei esitata mingeid pikki psühhoanalüüse, ei jääda kinni minevikuheietustesse ega püüta kurva muusikaga meeleolu alla kiskuda. Kõik, mis toimub, olgu siin ja praegu, tempo-tempo-tempo näib olevat tegijate moto ja see tuleb asjale kasuks. Vahepeal on veidikene hingetõmbeaega, kuid see film ei jää vastikult venima ega kannatuseviiulil piinama. Nalja saab ja sündmus järgneb teisele ladusalt ning üle pingutamata.
Niisiis, meil on olemas vaenelaps ja kuri nõid ühes isikus – Margaret Tate. Tema assistendiks on Andrew Paxton (Ryan Reynolds), kes osutub hiljem printsiks valgel hobusel, kuid esialgu etendab Tuhkatriinut, kes peab taluma kurja bossi tujukat piitsa. Noormees on pärit seitsme maa ja mere tagant ehk Alaskalt ja tema unistuseks on saada kirjastuse toimetajaks, selle nimel on ta valmis taluma armutu kupja kõiki kapriise. Filmi sissejuhatuses joonistatakse hoogsalt ning karikatuurselt välja peategelaste iseloom ning positsioon. Seejärel saabub pauk: selgub, et keskmise bossi suuremad bossid on silmitsi faktiga, et neil tuleb keskmine boss vallandada ning tema asemele panna just äsja keskmise bossi poolt vallandatud väiksem boss. Selline olukord on muidugi preili Tate’le täiesti vastuvõtmatu ning siin teebki daam saatusliku otsuse: tuleb abielluda oma alluvaga.
Nüüd läheb lahti kõvemaks romantikaks, ette võetakse reis ürglooduse rüppe, maailma äärele Alaskale, kus tärkab tõeline armastus ning kus kohalike vahetus ja siirus sulatavad suurlinna tulede elutu ja kalgi kilbi. Nalja saab, kui olla valmis end lõdvaks laskma ning vastu võtma lihtsaid nalju. Mõnusa koomikuna mõjub väikelinna „mees nagu orkester”, tegelane, kes esialgu tuleb vaatajat naerutama pealetükkiva kelnerina, seejärel stripparina ning viimaks paaripanijana (Oscar Nuñez). Muhedalt mõjub ka noormehe perekond ja muidugi ei saa mainimata jätta vapustavat väikest valget koera, kes näeb välja nii nunnu, et nii nunnut looma ei tohiks loogika kohaselt üldse eksisteerida. Koerakesel on selles filmis paari lähendamisel oma roll täita, seega on ta täiesti mainimisväärne kõrvaltegelane. Alaskal selgub, et armetu tallalakkuja on tegelikult päris pädev printsikandidaat, kuna tema esivanemad on kohalikud magnaadid, elavad lossimõõtu majas ja neile kuulub pool linna (muinasjutus kuningriiki). Läbi naljakate juhtumiste jõuab paar üle kivide ja kändude lõpuks õnnesadamasse. Filmi kiituseks pean ütlema, et selle lõpp ei olnud liiga venitatud ega läinud liiga pikalt siirupiseks.
Muidugi ei saa öelda seda, et tegemist on ootamatult lahendatud romantilise komöödiaga, kuid tegemist on täitsa korraliku romantilise komöödiaga. Omas valdkonnas täiesti vaatamisväärne linateos.