Thilo Sarrazin, olgu kohe ära öeldud, on paras šarlatan. Sellega võiks siinne arvustus alata ja lõppeda, aga hea tava nõuab väite põhjendamist.

Niisiis, tegu on 384-leheküljelise raamatuga, mille mahust 50 lk moodustavad järelmärkused viidetega – andmaks asjale akadeemilist jumet – ning 14 lk register. Peale vaadates soliidne. Teemaks on ootuspäraselt¹ migratsioon, mille vaatlus algab kindluse mõttes lausa Homo sapiens’i algse väljarändamisega Aafrikast ja liigub enam kui 100 lk ulatuses üle mitmesuguste kõrgkultuuride tänapäevani välja. Edasi otsitakse mõneteistkümne lehekülje vältel saksalikkust kõige selle vaimuga (kusjuures selgub, et „saksa rahvuslikus iseloomus pole pikk tee rahvuslikust alaväärsuskompleksist kuni „väljavalituse“ tundeni“ (lk 138) – mis seletab nii mõndagi …), ning jõutakse siis sisserändepoliitika eetiliste aspektide, rändesurve põhjuste ja haldamise juurde, pillates sekka tabeldatud arvandmeid. Põhimõtteliselt väidetakse, et rändama peaksid ideed, mitte inimesed (maavaradest tagasihoidlikult vaikitakse), ja eriti aafriklased ei peaks kohe üldse mitte rändama – selle kaitseks tuuakse väiteid ja näiteid, mis igakord just kriitikat ei kannata.

See, et faktide ja arvude osava valiku toel võib tõestada mida tahes, ei tohiks tänapäeval kedagi üllatada. Sarrazini tendentslikkus ilmneb selgelt juba ajaloolisest ülevaatest; seega piirdun oma lapidaarse väite põhjendamisel endale südamelähedaste teemadega. Kui autor oskab fakte selektiivselt leida, tendentslikult esitada ja sundimatult maha vaikida ühes valdkonnas, pole ju põhjust uskuda, et ta talitaks erapooletumalt mõnes teises.

Niisiis ajaloost ja Aafrikast. Pärast Homo sapiens’i Aafrikast väljumist jõuame kiirete sammudega üle Euroopasse saabunud küttide-korilaste ja esimeste maaviljelejate ajani u 4800 aastat tagasi, mil Euroopasse jõudsid indoeurooplased – Sarrazini sõnapruugis aarjalased –, kellest on autorile teada, et nad olid valdavalt noored ilma perekonnata mehed (lk 26). Indoeurooplaste tulek on Sarrazini sõnul „Euroopa ürgkatastroof“ (lk 28), mille kõrval osutuvad „läbinisti kitsapiirilisteks“ kõik muud ränded 2015. aastani, mil selle ürgkatastroofiga hakkab konkureerima Süüria kodusõja eest põgenejate sissevool. Tahtmata põgenikevoolu kuidagi pisendada, toon ära Sarrazini enda loetelu neist „läbinisti kitsapiirilistest“ rännetest, mis 2015. aasta sisserändele ligigi ei saa: 1) hunnide sissetung umbes 400 pKr; 2) Pürenee poolsaare vallutus araablaste poolt VIII sajandil; 3) mongolite sissetung Euroopasse XIII sajandil; 4) Balkani vallutamine osmanitürklaste poolt alates XIV sajandist (lk 146-147).

Muretult ei tehta numbrit tõigast, et kõik need sündmused kujutasid endast sõjalisi vallutusi, kusjuures tihti olid liikvel terved rahvad. Mongolite vallutatud aladele maha jäänud kolbapüramiidide üle on itketud, neist lugulaule loodud ja kroonikaid kirjutatud sajandite pikku. Hunnide hord on saanud halastamatu tapa- ja laastamistöö sümboliks. Araablaste veretööd Ibeeria poolsaare vallutamisel – eriti Toledo ülikkonna reetlik massimõrv² – on kuulsad ja kurdetud vähemalt Hispaanias, ehkki vahest mitte nii tuntud põhja pool. Ja Balkani vallutamisest pruugib vaid mainida Kosovo lahingut (1389), milles Serbia kaotas peaaegu kõik oma võitlusvõimelised mehed ja mille järellainetused virdavad tänapäevani. Kõik need sündmused, kinnitab meile üleoleva muretusega Sarrazin, on aga „läbinisti kitsapiirilised“, võrreldes 2015. aastal Euroopasse sisenenud sõjapõgenikega, kelle kõige ohtlikum relv oli ilmselt mobiiltelefon.

Vaadates Sarrazini ajalooliste kõrgkultuuride ülevaates kasutatud allikaid, jääb silma, et suur osa neist pärineb 1950. ja 1960. aastatest. Kas on tegu majandusteadlase üleoleva suhtumisega aja­loo­uurimisse või on valik tehtud sihilikult nii, et saaks tänapäevaks kõrvale heidetud, ent autorile parajasti sobivaid seisukohti serveerida loodetavalt võhikust lugejale akadeemiliste pähe? Teinekord hoidub ta aga allikaviitest, näiteks väidab lk 73, et Induse oru kultuuri kokkuvarisemise juures 1900. aasta paiku e.m.a mängis „igatahes“ rolli indoaarjalaste sisseränne – ehkki tänapäeval nimetatakse oluliste tegurite seas kliimamuutusest tingitud põuda ja sidemete katkemist Mesopotaamiaga. Peale aegunud või täpsustamata jäetud allikate väärib märkimist, et ka keerulistele ja paljuvaieldud küsimustele teab Sarrazin üheseid ja lihtsaid vastuseid: näiteks Lääne-Rooma kokkuvarisemist, mille seletuseks Gibboni päevist saadik on formuleeritud ei vähem kui 210 teooriat³ ja mille juures üsna ilmselt oli mängus hulk eri tegureid, „teab“ tema põhjendada ainuliselt germaanlaste sisserändega.

Eesti lugejale pakub huvi Sarrazini ülevaade Saksa idakolonisatsioonist, mille kokkuvõtteks ta, libisedes kergelt üle veristest sõdadest, sedastab, et „kõrgemad kultuurilised oskused ja paremad põllutöövõtted, mida saksa kolonistid läänest kaasa tõid, ei tulnud niisama“ (lk 85) – veretööd olid nähtavasti vajalik hind siinsete pärismaalaste kultuurilise arendamise eest. Selle teemaarenduse juures ei anna miski märku teisal väljendatud arvamusest, et sisseränne olevat alati kasulik sisserändajaile, mitte põlisrahvale. Ja lugenud üles rea sakslaste toodud kasulikke uuendusi, oskab Sarrazin koguni härduda: „inimene, kes jalutab avasilmi … läbi Flandria linna Brügge, Pommeri linna Stralsundi ja Eesti linna Tallinna …, on paratamatult liigutatud alamsaksa linnakultuuri ruumilisest ja vaimsest ulatusest, aga ka esteetilisest terviklusest“ (lk 86). Tallinna vanalinna alamsaksalikkuses ei saa kahelda, ent pärismaalane mäletab sedagi, et see kultuur toodi siia tule ja mõõgaga. Ja kui lk 87 veel kinnitatakse, et „Keelelised ja etnilised erinevused ei mänginud Ida-Euroopas isegi XIX sajandil veel erilist rolli“, tekib eestlasel küsimus, millisest reaalsusest Sarrazin ikkagi kirjutab – või kui palju ja mis sorti seeni ta hommikuks sööb.

Eestiga seoses kõlab huvitavalt ka väide, et „kultuur, tema eripära ning riigi ja tema ühiskonna olemus ei tulene geograafilisest asukohast ning johtuvad vaid piiratult riigi ajaloost“, vaid on tingitud pigem „konkreetse riigi elanikkonna sotsialiseerumisest, elavatest traditsioonidest ja koostisest“ (lk 197). Niisiis Vene ja Saksa, Rootsi ja Taani vallutused võinuks meid tabada ka siis, kui asuksime kusagil mujal? Või ei suuda vallutus ja pikaajaline okupatsioon Sarrazini meelest kultuuri mõjutada? Ja näiteks eesti omakeelse kirjanduse eeskujuks sai saksa kirjandus mitte geograafiliste ega geograafiast johtuvate võimutingimuste tõttu, vaid mingist eestlaste veidrast uiust ajendatult – ehkki oleksime võinud sama hästi võtta eeskuju näiteks portugali või suahiili sõnaloomingust?

Eraldi huviväärsus on Sarrazini hinnangud mitmesuguste riikide toimetulemise või -tulematuse põhjustest, alustades koloniaalajast ja lõpetades tänapäevaga. Ühe põhilise „faktina“ rõhutab Sarrazin korduvalt, et kolonialismi ei saa mingil juhul pidada areneva maailma riikide hädade põhjuseks. Vastupidi, ta heldib väärtuslikust infrastruktuurist, mille emamaad oma hõlmast vallapäästetavaile tibukestele pärandasid (miks meenub mulle siinkohal Eestile Nõukogude Liidult pärandiks jäänud Paldiski tuumaobjekt või, going light, ekskavaatoritehas?). Kolooniaid õpati ja varustati heldel käel, ent ometi pole nad tänapäevani saanud sama rikkaks kui Euroopa. Ehkki Sarrazin teab, et rikastumises pole midagi võimatut. Juba raamatu alguses kinnitab ta üldiselt: „Põhimõtteliselt võib iga riik, mille haldus töötab nii korruptsioonivabalt nagu Rootsis, mille kodanikud saavad ligikaudu sama hea hariduse nagu rootslased ning mille elanikkond on innovatiivsuse ja töökuse poolest sarnane, jõuda paari põlvkonnaga võrreldavale elujärjele“ (lk 9-10). Ja konkreetsemalt, tsiteerides briti rändeuurijat Paul Collieri: „Kui Malil oleks Prantsusmaaga sarnane ühiskonnamudel ning ta hoiaks sellest aastakümneid kinni, siis ta jõuaks sarnasele sissetulekute tasemele“ (lk 153). Niisama lihtne see ongi. Kui Mali seda ei tee, siis pole süüdi näiteks arvukate rahvaste (Wikipedia andmeil üheksa suuremat ja hulk väiksemaid rahvarühmi) meelevaldne ühtede piiride vahele pressimine, mille tagajärjel on sisekonfliktid kerged puhkema; ega ärandatud loodusvarad (teatavasti kontrollib Mali suuri kullamaardlaid ja õigupoolest kõike muudki väärtuslikku pärast prantslaste lahkumist peaaegu eksklusiivselt Prigožin oma Wagneriga⁴); ega ka kolonistide imporditud, kohalikele oludele sobimatud majandus-, õigus- ja ühiskonna­mudelid⁵, vaid Mali nähtavasti ajab lihtsalt kuritahtlikku kiusu.

Liiatigi ei olevat emamaad kolooniaid kuidagi vaesestanud, kui vahest orjade väljavedu maha arvata – seda peab Sarrazin siiski mõnevõrra kahjulikuks. Muus osas aga vabandusi pole: lk 206 korratakse meile taas, et igal riigil on võimalus saada sama rikkaks kui lääs, kui ta vaid arendab samasuguseid mentaliteete jne. Jah, see olevat raske: läänel kulus selleks tagasihoidlikud 3000 aastat. Aga vähem arenenud maadel olevat ometigi „privileeg lõigata kasu lääne teadmistest ja kogemustest, mida on teinud edukad riigid Kaug-Idas“ (lk 206).

Siinkohal tahab nördimus prahvatada korraga kahte suunda. Võtkem kõigepealt need Kaug-Ida edukad riigid: Jaapani, Lõuna-Korea, Hiina. Jaapanit pole kunagi koloniseeritud, tema institutsioonid on arenenud oma sisemisest loogikast lähtudes ja ise arengusuundi valides. Korea sattus Jaapani kolonisatsiooni alla hilja ja viibis seal lühikest aega (1905/1910–1945). See võimaldas neil ühiskondadel säilida suhteliselt tervena, erinevalt suurest osast Aafrikast. Hiina on muidugi omaette kaasus; keerulist ajalugu kõrvale jättes on aga eriti imekspandav, millise innuga Sarrazin seda jõhkrat autokraatiat ülistab. Või mis imekspandav – ammu on selge, et Sarrazinil on riikide hindamiseks üksainus kriteerium – majanduslik edu –, tulgu see või genotsiidi hinnaga. Hiina puhul on eriti vastupandamatu ta tähelepanek lk 117, mille järgi see riik tundvat oma etniliste vähemuste üle uhkust, kiites ja jälgides meelsasti nende folkloorilisi ettekandeid! (Miks meenub mulle siinkohal „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik“?) Lausa valus, et keegi pole teavitanud sellest uhkusest ja heameelest uiguure või tiibetlasi …

Nördimuse teine haru suundub väite vastu, et kolooniatel on „privileeg“ lõigata kasu lääne teadmistest ja kogemustest. See mõjub heldekäelisena vaid seni, kuni me ei meenuta, et lääs lõikas koloniaalajal kasu mitte ainult koloniseeritute mitmesugustest teadmistest ja kogemustest, vaid ka maadest, maavaradest, tööjõust ja inimeludest ning ehitas just nende toel üles oma heaoluühiskonna. (Kas teadsite, et näiteks India vürtsidel põhinevat curry’t õpetati inglise kokaraamatuis esimest korda valmistama 1747. aastal? Mida eestlased sel ajal sõid?) Sarrazini järgi näib emamaade rikkus olevat tärganud lausa pühast vaimust või Euroopa rahvaste erilisest alkeemiavõimekusest eimillestki kulda teha – sest kolooniatest kokkuveetavate materiaalsete ressurssidega ei olnud sellel ometi pistmist!

Sellele seenesöömisest tärganud uiule kontreerin pikema tsitaadiga Sarrazinist mitte ehk kehvemalt majandusteadlaselt John Maynard Keynesilt, kes arutleb Suurbritannia välisinvesteeringute mahu ja lätte üle järgmiselt: „[M]a viin Briti välisinvesteeringute alguse tagasi varanduseni, mille Francis Drake 1580. aastal Hispaanialt varastas. Sel aastal pöördus tema Golden Hind Inglismaale tagasi võrratu röövsaagiga. Ekspeditsiooni rahastanud sündikaadis oli arvestatav osanik kuninganna Elizabeth. Oma osast maksis ta ära kogu Inglismaa välisvõla, viis riigieelarve tasakaalu ja talle jäi kätte veel umbes 40 tuhat naela. Selle investeeris ta Levandi Kompaniisse, mis tõusis õitsvale järjele. Levandi Kompanii kasumitest asutati Ida-India Kompanii ja selle suurettevõtte kasumid panid aluse Inglismaa edasistele välisinvesteeringutele. Nüüd aga tuleb välja, et 40 tuhat naela, mis akumuleerub 3,25% liitintressiga, vastabki ligilähedaselt Inglismaa välisinvesteeringute tegelikule mahule eri aegadel ja ulatuks praegu 4 miljardi naelani, mis, nagu ma juba mainisin, ongi meie tänaste välisinvesteeringute tegelik suurus. Nii on igast naelast, mille Drake 1580. aastal koju tõi, saanud tänaseks sada tuhat naela.“⁶

Paraku jääb Keynesil nagu Sarrazinilgi märkamata, et hispaanlased olid löönud aarde üle indiaanlastelt, kes küllap oleksid pikema aja jooksul osanud oma hõbedale ka ise tulusaid rakendusi leida. Sama kehtib muidugi Aafrika kulla ja teemantide, Austraalia boksiidi ja raua, India söe ja mangaani jne kohta, kui mainida vaid mõnd kohe meelde turgatanud maavara. Kõige leebemalt väljendudes: lääs sai kolooniatest märksa enamat kui vaid teadmisi ja kogemusi ning just nende materiaalsete väärtuste pealt ehitati üles oma heaoluühiskond. Nõuda, et paljaksriisutud ja meelevaldsetesse, tihti omavahel vaenutsevatesse rahvuskooslustesse kokkusurutud põlisrahvad peaksid seda – ikkagi mööndavalt 3000 aastat nõudnud! – protsessi pelgalt „teadmiste ja kogemuste“ varal mõne aastakümnega kopeerima, on selgelt küüniline.

Eriline maiuspala on Sarrazini nägemus kliimaprobleemide lahendamisest, mille üks võti oleks see, kui näiteks Dakarist ei kipuks Berliini see pahakspandav aafriklane, kes Senegalis „ilma autota, ilma kütteta ja vaid tühise ostujõuga“ (lk 213) tekitab üsna pisut CO₂, Euroopas aga hakkab otsekohe kliimat kahjustama. Selle tarkuse valgel tasuks ehk hakata vedama berliinlasi välja Senegali, et lõpuks ometi kliimakriisiga kuidagi ree peale saada.

Muidugi eksib kogu selle tendentsliku jutu sekka ka tõeteri – näiteks et lokkav korruptsioon on halb ja toimiv õigusriik edukaks arenguks vältimatu. Aga säherduste tõdede uudisväärtus on praeguseks alla nulli. Samal ajal on huvitav oskuslik vaatepunkti valik – rääkides migrantidest neid vastu võtva Euroopa vaatepunktist, teab Sarrazin, et nende „kooliharidus on kehv või seda polegi“ (lk 200); rääkides aga neistsamadest migrantidest lähteriikide seisukohalt, kurdab ta, et need kaotavad kodanikke, kes on „iseäranis vitaalsed, aktiivsed, ettevõtlikud, julged ning üldiselt keskmisest parema haridusega“ (lk 201). Kirjeldanud sisuliselt Belgia kuninga eraomandiks olnud Kongo DVs asetleidnud õudusi (nende näitlikustamiseks võiks lugeda nt Joseph Conradi „Pimeduse südant“), teatab Sarrazin, et pärast neist tingitud skandaali ning seda, kui Belgia riik koloonia üle võttis, tõi „toorainete küllus kolooniale majandusliku õitsengu“ (lk 99) – või ikkagi emamaale? Kui vaadata SKTd inimese kohta, on Belgia maailma majanduste seas 17., Kongo 190. kohal …

Samal leheküljel saame teada, et Saksa koloniaalaeg Ida-Aafrikas „jättis vähe kestvaid jälgi. Tehtud oli tõsiseid püüdlusi kolooniate edendamiseks hariduse, tervishoiu ja infrastruktuuri vallas, ent esines ka ülestõusuliikumiste halastamatut mahasurumist“. Püüdlusi ei saa vaidlustada, küll aga seada küsimuse alla tulemusi. Neile võiks kontreerida katkega tunamulluse nobelisti Abdulrazak Gurnahi romaanist „Järelelud“ („Afterlives“, 2020). Sealne „hea aafriklane“ Hamza võitleb Saksa Ida-Aafrikas ühes koloniaalvõimu Schutztruppe’s ja satub sedamööda, kuidas vaenutegevus, igasuguse toidu ja varustuse puudus, haavad, haigused ja kohutav ilmastik lahingugruppi verest tühjaks lasevad, süvenevalt vaimsesse – ja ka allasurutult erootilisse – suhtesse oma sakslasest ohvitseriga. Ühel päeval teatab ohvitser Hamzale, parafraseerides äratuntavalt Tacitust:⁷ „Me valetasime ja tapsime selle impeeriumi eest ja nimetasime seda siis oma Zivilisierungmission’iks“.⁸

Paistab, et Sarrazinist on uudised valetamise ja tapmise kohta üsna puhtalt mööda läinud.

Aafrika – kolonialismist küllap kõige rängemini segi paisatud manner, vaadatagu vaid neid emamaade sõdades joonlauaga paikaveetud piire! – on Sarrazinile kõige suuremaks pinnuks silmas. Aafrikale on „omane“ oskamatus valmistada konkurentsivõimelisi kaupu (lk 266); aafriklaste kognitiivsed pädevused jäävad alla keskmise (lk 157 ning mrk 51 ja 52 lk 345, täpsustamata viitega mingile uuringule); Aafrikal on olemas kõik vahendid, et ise omaenda pinnal saavutada euroopalik heaolu (lk 264), aga millegipärast ta justkui lihtsalt ei taha seda. Ainus hea aafriklane (välja arvatud ehk surnud aafriklane) on Sarrazini silmis ilmselt see, kes jääb Aafrikasse ja saab seal mingil imeväel eurooplaseks. Ja sellelegi seisukohale pakub hea kontreeringu Gurnah juba osundatud romaanis, lastes Hamzal pärast Saksa koloniaalaja lõppu siirduda Saksamaale ja saada seal heaks natsiks.

Muidugi ei taha ma selle kõigega öelda, et ohjeldamatu sisseränne on hea. Tahan vaid märkida, et maailma asjad pole nii lihtsad, nagu tahaks arvata Thilo Sarrazin – ja et tema moodi kallutatud mõtlemine asja ei paranda. Selleks et koloniaalajal katki tehtud rahvaid, kultuure ja maailmajagusid parandada, ei piisa lihtsalt kahjustuste eitamisest. Selleks et teha Aafrika vaesest arengumaast majanduslikult Euroopaga võrreldavat riiki, ei piisa ütlemisest, et võtke ennast nüüd ometi kokku ja hakake rootslasteks. Arusaadavalt on Sarrazinil suur hirm – sest selleks, et näha 2015. aastal Euroopat kohutanud sõjapõgenikke hirmsamatena kui tule ja mõõgaga sisse tunginud hunne või mongoleid, peavad inimese hirmul olema ikka väga suured silmad. Aga ajalugu on korduvalt näidanud, et väga suured väga hirmunud väed jäävad alla väikestele, ent vapratele. Väikse kuid vaprana võiks Euroopa nüüdisajal käsitada ennastki. Eriti kuivõrd tal, erinevalt Sarrazini veendumusest, on moraalne ja ka materiaalne võlg ülejäänud maailma ees, kelle varadest on ta enda heaolu üles ehitanud.

Viimase sõna jätan taas Gurnahile, kes romaanis „Mere ääres“ („By the Sea“, 2001) laseb Tansaaniast Inglismaale pageval migrandil mõtiskleda: „Mõelge minust kui ühest noist esemeist, mille Euroopa endaga kaasa viis. [—] Te teate ju neid lõputuid katalooge asjadest, mis viidi ära Euroopasse, sest need on liiga haprad ja õrnad, et jätta nad pärismaalaste kohmakatesse ja hooletutesse kätesse? Minagi olen habras ja hinnaline, püha teos, liiga õrn pärismaalaste kätte jätmiseks, nii et võtke parem nüüd ka mind.“

1 Sest me ju juba tunneme Sarrazini. Vt Toomas Hiio, Saksamaal nii ei räägita. – Sirp 5. XI 2010. Ahto Lobjakas, Sisseränne on sotsiaalse valiku küsimus. – Sirp 13. I 2017 (intervjuu). Mikael Raihhelgauz, Jälle see onu … – Sirp 4. V 2018.

2 Mitte Sarrazini nimetatud läänegootide sisevastuolud, vaid Toledo hõivamine ja Toledo piiskopi ning ülikkonna hukkamine reetlikult väljakuulutatud pidusöögil oli tegelik põhjus, miks Ibeeria alad langesid nii kergesti araablaste kätte – nimelt olid läänegoodid sidunud oma kuninga valimise ja ametissepühitsemise eksklusiivselt Toledo linnaga ning Toledo aukandjate ja piiskopiga. Kui need kõik korraga said araablaste käes hukka, kaotasid läänegoodid ühe hoobiga kõik legitiimsed vahendid oma kuningluse jätkamiseks, uute juhtide valimiseks ja veel allesjäänud jõudude koondamiseks.

3 Selle arvuga tuli saksa antiikajaloo uurija professor Alexander Demandt välja 1984. aastal – küllap praeguseks võiks mõne juurdegi leida.

4 Jared Thompson, Catrina Doxsee, Joseph S. Bermudez Jr, Tracking the Arrival of Russia’s Wagner Group in Mali. Center for Strategic and International Studies, 2. II 2022. https://www.csis.org/analysis/tracking-arrival-russias-wagner-group-mali

5 Omaette teema on veel see, et individualistliku ja konkurentsipõhise lääneliku majandussüsteemi vastuvõtmist võib raskendada ka Aafrika ubuntu-filosoofia – mõiste, mida mh on tõlgitud fraasiga „mina olen tänu sellele, et meie oleme“ ning mis rõhutab individualismi asemel inimeste vastastikust sõltuvust ja kollektiivsust. Ometi võiks ubuntu planeedi tulevikule mõeldes osutuda ehk lootustandvamaks mudeliks kui läänelik majanduskord, mille egiidi all kolooniaid on laastatud ja mille edukat kehtestamist neilt nüüd oodatakse.

6 John Maynard Keynes, Meie lastelaste majanduslikud võimalused. Tlk Märt Väljataga. – Vikerkaar 2013 nr 7. http://www.vikerkaar.ee/archives/287

7 solitudinem faciunt, pacem apellant – „seda, kui nad maa lagedaks on teinud, [nimetavad nad] rahuks“. Tacitus, Gn. Julius Agricola elulugu. Tlk Ülo Torpats. Rooma kirjanduse antoloogia, Tallinn, 1971, lk 461.

8 Abdulrazak Gurnah, Afterlives. Bloomsbury Publishing: London jt, 2021, lk 118.